CD TÕNIS MÄGI. VESTLUS HERMANNIGA. © Tõnis Mägi 2005

Kunagi oli just riigi esimesel kommertskanalil Kuku raadios üks vahva muusikasaade, kus mängiti palju vanu ja/või eriskummalisi asju. Mis veel kummalisem, seda saadet tegi üks põnevamaid eesti lauljaid. Ehk selle saate tõttu, aga ka nende laulude tõttu, mis ta tollal sisse laulis (nt plaadil “Hüüdja hääl”, 1994), jäi Tõnis Mägi mulle, tollal teismelisele, meelde kui valgustaja, inimene, kellele muusika ei ole lihtsalt meelelahutus (oi, ei – nii nagu Elvis ütles: “Ma olen kõigest meelelahutaja,” Mägi ei saaks), vaid võimalus jõuda mingi seisundi või teadmiseni. Tollal võib-olla polnudki seda nii väga vaja õpetada, see tunne ja oskus ei olnud veel paljudel kadunud. Nüüd on olukord palju halvem ning mitte olla mingi muusika “tarbija” või “tootja” on üha elutähtsam omadus.

Kui otsida Eestist the voice’i või elusaks saanud blues’i, siis Mäksis on seda enim. Kui kuulata lauluvõistlusi või uute lauljate uute hittlugude esitlusi, siis on varasemate aegadega võrreldes asi ilmselt professionaalsemaks läinud, häälekool on parem ja soul’i ning isegi jazzi tehnilistele nüanssidele saadakse rohkem pihta. Aga hinge on selles kõiges vähe, nii et jääb steriilne mulje, millele nii mõnigi produtsent stuudios puldinuppudega vaid hoogu annab (kas või Liisi Koiksoni viimane, suurepärane plaat, mille ainsaks rusuvaks momendiks on professionaalsuse ja kvaliteedi ületähtsustamine, mis röövib kogu plaadilt tolle ainukordse hinge leidmise võimaluse).

Mägi on oma plaadil “Vestlus Hermanniga” valinud hoopis teise tee, produktsiooninipid (Arvo Urbi helirežii) üsna miinimumi lähedale viinud, nii et see ei kõla küll nagu demo, aga kuidagi väikselt, intiimselt, enese jaoks tehtult küll. Võib-olla seetõttu on ta just laulumaneeri, hääle poolest siin kuidagi eriti vaba ja enesekindel, mängib falsetiga, käristab waitsilikult, sekka vilistab isegi imeõrna soolo (“Tiivad”).

Ja kuigi ta on “Hääl”, on ta sel plaadil – mu jaoks ka kuidagi waitsilikult, Waitsi minimalistlikuma kõlaga paladele/plaatidele sarnaselt – jutustaja. Too intiimne olu võimaldab tal rääkida lugusid, raskuskese on tekstil, nii et paljud varasematelt plaatidelt tuttavad võimsad lood (kas või “Liivakell”, “Kallid külalised”) hakkavad end veelgi rohkem lahti rullima. Ekspressiivseim näide on vahest “Elutants”, kus pinge on üles ehitatud dramaatilise täpsusega; ma ei mõtle, et lavastatult, aga sellise loomuliku teatraalse kirega… Või siis viis, kuidas Hannes Varblase read “ma usun jumalat / sind usun aina vähem” (“Võrdlus”) kõlavad riivavamalt kui kunagi varem, just, jah, neisse on hing sisse lauldud. Ent see plaat on sellistest näidetest, hetkedest, lugudest tulvil.

Mäe juhtum on muidugi krooniline: ta on pea alati olnud mässuline, rebell, vastanduja, vabadusvõitleja eri vormides. Kunagi rock’n’roll-elustiiliga tolles riigis, kus selle peale hästi ei vaadatud; siis vabaduselaulikuna samas riigis, kus selle peale vaadati veel halvemini; siis end vaimselt otsides ajas, kus peamiselt otsiti majanduslikku vabadust  – võtke või kolme tenori juhtum (ilmne kommertsprojekt, lood, mis Mägi, Joala ja Linna kolmekesi sisse tegid), hääle poolest oli ta sääl vabanenuim, andekaim, aga sobitus tollesse üsna steriilseks aetud (hetkiti süldilikku) sound’i kõige vähem.

Nüüd on aeg, kus vanad staarid teevad pigem aastast aastasse “Kutse tantsule”-laadseid comeback’e, “omakirjastuslik” kammerlik plaat ei ole see, millega meediat liimile tõmmata ja müügirattaid liigutada, suvetuuride postritega masse laadaplatsile meelitada. Eks seegi ole mässu vorm, teadlik astumine tarbijaühiskonna normide vastu. Kes eesti suurtest artistidest on viimati teinud sellise endale mõeldud, iseenda hinge pärast valminud plaadi? Riho Sibula poeetilised albumid tulevad meelde… Eks neid ole paar tükki veel, ja alternatiivset pop/rock-muusikat on meil õnneks päris palju, aga massiga lööb muidugi miski muu. Säärase plaadiga ütleb Mägi noorematele, et näete, kõik ei tao ühe malliga estraadilava laudu, teisiti saab ka.

Ega seda pole ainult eeskujuks vaja, selle plaadiga “kirjutab”/“laulab” Tõnis Mägi ka end uueks, vabamaks. See on säärane Mäks, mida on aastaid (“olen rännanud ju aastaid / see on mu elu, millest pean”; “Olen valind tee”) kuuldud – mees, hääl ja klaver/klahvka (oh, eks ole talle kaugemates kohtades ka sündipanne ette lükatud, aga Mägi pole mu teada seda teinud, mida mõni eesti staar kohe teeks – et tõuseb ja läheb minema). See sõltumatus bändist või orkestrist või kellegi teise maitsest on viinud lugude valiku filosoofiliseks-pajatavaks, siit leiab need Mäksi laulud, mis on kõnelnud elu küsimustest, elamise mõtte otsimisest, enesemääratlusest ja meditatsioonist.

Eesti üks paremaid vastseid lauljaid on räppar Chalice, kes oma uusimal plaadil “Süsteemsüsteem” mitte ainult ei räpi-retsiteeri, vaid ka laulab rohkem, kusjuures Mäe laulukooli ja mõju on vähemasti ses osas tunda, et ilmselgelt on temagi jaoks tähtsaim oma lugudesse (eriti nendesse isiklikumaisse) hinge, soul’i selle sõna tõsisemas mõttes, sisse puhuda. Üks plaadi paremaid laule on tal aga just Mäksiga kahasse lauldud-mängitud “Siuhh” (millele valusalt, pilti kaasakiskuvalt, imeilusalt järgneb “vikat käis südamest läbi”), mis Eesti mõttetul popmuusikamaastikul on üks eriskummalisemaid ja väärtuslikumaid pärleid üle aastate, “aastate hitt”, mida need, kes edetabeleid kokku viitsivad hääletada, niikuinii sinna etteotsa ei vali.

Ja siis jääb see plaadi viimane lugu, nimilugu “Vestlus Hermanniga”, see Hermann on Mäksi klaver ning selle albumi telg, mis teeb plaadi tegelikult kahemeheplaadiks. Või siis ühe mehe ja orgaaniliselt tema külge kasvanud pilli plaadiks. Nii et muusika enne kõike, aga mitte pelmeenikeetmise ja säärejonksutamise taustaks, vaid selline, mis kõneleb sinuga, ilma sind turu-uuringute totrais tabeleis “kultuuritarbijaks” taandamata. See võit jääb hoopis hingele.