Raul-Levroit Kivi on olnud Tartuga seotud kogu oma teadliku elu. Üle 20 aasta juhatas ta Eesti Projekti Tartu osakonda (1951 ? 1972) ja Eesti Arhitektide Liidu Tartu osakonda (1958 ? 1979). Kivi on projekteerinud terve rea Tartu märkehitisi: Riia tänava Kaitseliidu maja ümbruse viiekorruselised elamud, kino Ekraan, ülikooli ühiselamute kõrghooned Narva maantee alguses, Annelinna tornid jpt.
Raul-Levroit Kivi on olnud läbi aastate ka aktiivne kirjutaja. Tähtpäevaks ilmunud raamatusse on valitud neist väike, kuid koostajate (Jaan Malin ja Karin Hallas-Murula) arvates kõige olulisem osa. Aastatel 1954 ? 1996 avaldatud kirjutistes tulevad esile sõjajärgse Tartu taastamise probleemid, teostunud ja teostumata ideed, kohati otsekohesusega üllatav kriitika tollase ehitustegevuse pihta. Palju tollal kirjutatust tundub tänagi aktuaalsena.
1970. aastal esitas Raul-Levroit Kivi Tartu kesklinna detailplaneeringu näol visiooni Tartu tühjaksjäänud kesklinna hoonestamiseks. Siis mõeldi ansambliliselt ja eesmärgiks oli terviku kujundamine, millele 1960. aastatel lisandusid orgaanilise vabaplaneeringu ideed, mis olid reljeefsele Tartule vägagi sobilikud. Juba oli aktuaalne ka kõrghoonete küsimus. Tallinnas oli kerkimas Viru hotell ning Kivi pakkus ka Tartule kolme tornmaja: 15 ? 18-korruselise hotelli Vanemuise vastu (parkla kohale), 10 ? 13-korruselise tahvli juurdeehitisena kaubamajale ning sama kõrge torni Võru tänava alguse elamule. Nende koht polnud juhuslikult valitud, nendega kujunes Tartu jõepoolne siluett. Äri- ja kultuurikeskuse polüfunktsionaalne maja pidi tulema kvartali jagu raekoja platsi poole ? nii oleks säilinud Vanemuise panoraamvaade Emajõe suunas ning oma väärikuse oleks säilitanud klassitsistlik turuhoone. Tartu vaimuruumi pidi täiendama Lille mäe jalamile projekteeritav kunstnike ja teadlaste maja, mille eriline kuju (Kivi projektil ümar maja) pidi selguma arhitektuurikonkursi käigus. Liikluslahenduseks pakkus Kivi kahetasandilise ristmiku Riia tänavale Võidu silla ette.
R.-L. Kivi artiklite raamat on illustreeritud enamasti omaaegsete fotodega. Nii on raamat omamoodi nostalgiline meenutus nõukogudeaegsest Tartust, mis moodustas konteksti arhitektide tollastele ideedele. Näeme veel räämas vanalinna maju ja autosid täis Raekoja platsi (siis Nõukogude väljakut), ümberehitustest veel moonutamata Kaunast ning ? ehk kõige kriitilisema alatooniga foto ? linna bussijaama, mille tagant paistab väärikas turuhoone. Linnaliinide bussijaama madala laiakarniisilise paviljoni, mis maha lammutati, oli muide samuti projekteerinud R.-L. Kivi.
Täna on keset Tartu südalinna kerkinud lahmakas kaubakeskus. Arhitekte, kes Tartu külge kasvanud ning veendumustega oma seisukohti kaitseksid, enam kas pole või ei taheta neid kuulda. Ent linna ei saa ehitada möödaminnes, selleks tuleb teda aastaid tundma õppida ning temale pühenduda, nii nagu tegid Arnold Matteus ja Raul-Levroit Kivi. Tollal kirjapandut lugedes kerkib silma ette teistsugune Tartu: selgete aktsentide ja vahelduva keskkonnaga linn, kuhu samuti oleks kerkinud palju uut, kuid ainult nii, et vanad ehitised poleks pidanud oma auväärsust minetama.