Kontakt ja külastaja osalus olid kesksed näituse toimimises. Nagu enamiku kaasavate kunstiprojektide puhul on siingi tugevalt hägustunud vaataja positsiooni piirid. Katrin Kivimaa pööras ühes vestluses tähelepanu sellele, et paljudel aktivismiga seotud kunstiprojektidel ei ole publikut traditsioonilises tähenduses, sest nende projektide eesmärk on teha osalusest töö keskne telg. Kunstnik on sellistes projektides pigem vahendaja ja olukorra suunaja, kui autoritaarne loojafiguur. Näiteks Viini kunstnike rühmitus WochenKlausur teostas mitmeid sotsiaalprojekte, mis olid esteetilisest mõtlemisest ning traditsioonilisest kunstiteose ja selle vaataja suhtest ostustavalt kaugenenud. Projektide eesmärk oli sotsiaalsete gruppide elutingimuste parandamine asjakohaseid institutsioone ja nn probleemgruppe koostööle ärgitades. Seal puudub vaataja, kõik on osalised ja kunstivalda liigitab projekti ainult teadmine, et teostajate institutsionaalseks lähtepunktiks on kunstimaailm ja et nad on suutelised mõtlema esteetikast lähtuvalt.
Erinevalt WochenKlausurist oli Minna Hindi näituse puhul ühendanud kaasamisprojekt traditsioonilise kujutava laadiga: esteetilise ja sümbolikeskse butafooriaga lõi ta fantastilise omamaailma, mida jagas iga külastajaga isiklikult. Saadud kogemus ei olnud aga niivõrd sotsiaalne, vaid inimkeskne. Ei lõõgastav jalamassaaž ega vestlus juhi mõtteid tingimata marksistlikele radadele, kuid märgib pühendumist ja tähelepanu igale külalisele eraldi.
Detailirohkuse tõttu oli Minna Hint loonud totaalse installatsiooni, mis ei mõjunud mitte külma dekoratsiooni, vaid kogemusruumina. Ruumi terviklik läbitöötatus oli muljetavaldav tänu kasutatud dekoratsioonide ja kujundite rõhutatud meelelisusele. Seesugune isiklik ja „soojalt” kaasav lähenemine astub otseselt vastu kaasaegses kunstis valitsevale minimalismilembesele distantseeritusele. Ja võib öelda, et see näitus kannatas rindapistmise välja, sest ei mõjunud oma totaalsuses kodukootuna, kuigi oht selleks oli olemas.
Eelmisel sügisel viis noor soome kunstnik Johanna Lecklini Tallinna Linnagaleriis noorte kunstike biennaali raames läbi mõnevõrra sarnase vestlusprojekti, kus osalejatel paluti rääkida oma lugu videokaamerale. Kuid erinevalt „Story Cafést” oli „Vestluse vs. puudutuse” puhul tegu täielikult privaatse kogemusega, mis minu silmis on lähemal kaasamisprojektide tuumale, sest astub välja kujutava kunsti edevast tabamis- ja talletamismaaniast. Külastaja juttu ei lindistata hiljem esitamiseks, kunstniku ja külastaja kohtumissituatsioon oli vabam, sest sellel ei olnud muud eesmärki väljaspool seda hetke. Ainult malekell tuletas meelde, et aeg jookseb ja pärast sind tulevad järgmised.
Vestlema läinud said tegelikult teha veel ühe valiku: kas diskuteerida armastuse või kunsti üle. Mina valisin kunsti, kuid pärast sain aru, et oleksin pidanud hoopis armastuse valima ja oleksin pidanud rohketest roosiõitest ümbritsetuna ja roositeed juues laskma Minnal rohkem endast rääkida. Sellepärast ta Pierrot ju oligi.