Debüüdihirm ja ärevus on Kaevatsil õnneks juba selja taga. Uut raamatut alustab luuletaja kauni motoga, mis ka kokkuvõttes kenasti haakub ülejäänud kirjutisega ning loob fooni, mis annab natukenegi aimu autori taotlustest. Eelkõige tunneb ta ennast inimteadvuse teisel tasandil olevat s.o. illusionist köiel /?nagu illusionist, kõndisin nööril ja / riskisin õndsusesse kadumisega?/ (lk. 9). Ehkki juba tüütuseni tuttav köielkõndija kujund, on sel siiski hea põhjendus olemas. Ning särava ja inspiratiivsena peabki luuletaja ennast tajuma, muidu poleks ju mõtetki kirjutada. Ning eks loo luuletajagi peamiselt pettepilte.
Üldisemate või tuttavate kujunditega armastabki Kaevats oma luuleilma edasi anda. Kõik on siiski suhteliselt lihtne ja selge, ajuti ka suureks paisuv, nagu Doris Karevalt üle võetud. Et üks noor mees nõnda mõtleb ja kirjutab, on hetkel vägagi üllatav ning teretulnud. Mõjub üllatavalt värskelt NAKi lõbusate ja Erakkonna süvaunne pürgivate unelemiste kõrval. Ehkki mul on juba ammu siiber hingest, udust, igavikust ja tunnetest me vahel, suutis ?Illusionist? minus tekitada puhastumise tunnet. Siiras püüdlus teha poeesiat, mis muidu omane harrastusluuletajatele, on kuidagi veenvam ja ka tõesti ilus.
Kindlasti on üks põhjus ka keeles, mis on küll üsna lihtne, kuid tajutavalt nõtke. Ehkki paaris kohas oli ka õrna mõju alliksaarelikust sõnavastandusest, ei ole tegu haakumatu või sihiliku matkimisega, mis sellistel puhkudel on üsna tajutav. Teiseks on kogu põhjalikult ja ühtlaselt läbi komponeeritud. Iga osa on omaette tervik ja üldisema idee kandja.
Mihkel Kaevatsi luulemina on selline tasasel toonil kõneleja, mitte hirmus pröökaja ?Mina tean!?. Nii moto kui ka kohati tekkivad taoistlikud vastandused-põimumised annavad tunnistust veidi orientaalsest ilmapildist. Ja sinna juurde kuulub ka kindlasti kübeke irooniat. Dialoogis pildike mehe öisest kojutulemisest ja naise käitumine (lk. 18, 19); ?sellise argipäevaga elutööpreemiani ei jõuta?/ (lk. 43) ja miks mitte ka kujundina austuse ahermaa (lk. 48). Sellised lausumised tõstavad üsna mõistetavalt luuletuste pealtnäha triviaalsest kõrgemale.
Veidi filosoofilisust kuulub loomulikult luuletaja ilmakorda, kuid pole didaktiline ega raske. …tee nutab tema / eksistents on ärajoomine (lk. 11), või ?mis on mu uitmõtete piir (lk. 58) ning pühendusega ?Viimane kiri? haaretega Wittgensteinilt ja Alliksaarelt (lk. 59).
Kogu põhitooniks on siiski armastus nii õhkamise kui erootilise kirjeldusena. Väga usutav ja realistlik pilt ettekandjaga (lk. 13) või ma hingan sinu mõtet / mitte paberosse / ma hingan sinu joovastavat / alkohoolset hingust (lk. 39), su jalgade krõnksu panemist õnnesse (lk. 41). Otsekoheselt /ja hetkeks tunnen kõrvetavat iha / võtta sind siinsamas restorani laual. Kuna luule on inspireeritud armastusest, siis küsib Kaevats: Miks räägitakse luuletajatest, / kui luule autobiograafia on muusade oma? (lk. 41).
Läbiva kujundina peab mainima udu, millega iseloomustab ta nii ilma kui iseenda meeleseisundit. Udust uimase mõttelennuga astub ta igasse hommikusse (lk. 43) ja meenutab Saaremal loojunud päikesega seksuaaludu ning märkab kallima vihavinet (lk. 41). Udu hõljub sisse üsna tihti, kuid ei muuda tema maailma kuidagi hägusemaks või läbipaistmatuks. Üsna selge ja ilus noore inimese maailm.
Vormiliselt on ta läbinisti vabavärsiline ja kohati tekkis igatsus, et äkki oleks mõni piirav rütmi ja riimi nõue rohkemat suutnud kui lihtsalt sõnastatud kirjeldused. Liiga lihtsalt? Korraks on ta seda ka proovinud, lauldes kallimale unelaulu (lk. 27). Meeldis eriti, et lisaks murtud ridadele on noormehel julgust kasutada ka Toomas Liivi ristkülikuid (lk. 13, 15, 41, 55) ja Majakovskit (lk. 39).
Mitte ei tea, kas ma suutsin Mihkli vikerkaare kinni püüda ja seda avada. Kardetavasti mitte, sest haaramatu ja ilus peabki jääma püüdmatuks. Kuid mida rohkem ?Illusionisti? lugeda, seda enam hakkavad detailid omavahel mängima ning lugeja hinges vastu peegelduma. Mõnigi triviaalsus saab uue ja omapärase tähenduse, kui suudad selle seostada juba tekkinud pildiga. Tervikuna kõneleb luuletaja rohkem kui katketeks hakituna. Sestap tasub teda üha ja üha lugeda, kuni ükskord oled ise vikerkaares. Ent kõige paremini iseloomustab Mihkel Kaevats ennast ise: Kas siis üks mees ei või / kõhuli kukkudes porri / suuri sõnu loopida tuulde, / et igavikule asendust otsida? (lk. 16).