Nosferatu ärkas filmikunstis elule vaid triki ja vale abil, sest kui vastloodud, okultismist inspireeritud nimega filmikompanii Prana-Film tahtis oma avateoseks linastada Bram Stokeri romaani „Dracula“ (1897), ei olnud neil raha või tahtmist raamatu õiguste eest maksta ja nii ärkaski krahv Dracula asemel ellu krahv Orlok, Minast sai Ellen ja Jonathan Harkerist Hutter. See, mis välja tuli, oli nii hirmus, et sellega kõlbab lapsi hirmutada ka nüüd, sada aastat hiljem. Dracula hingeõhust sündis animaalne elajas Nosferatu, krahv Orlok, kelle eesmärk oli tappa, toituda ja haigust levitada ning kelle pikad kõrvad-küüned ja kõhe luider kogu ilmus hiljem unedesse nendele, kellel temaga oli õnnetust olnud ekraani vahendusel kohtuda. Nõidus osutus nii tugevaks, et „Nosferatu“¹ jäi Prana-Filmi ainsaks väljalaskeks, kuna seda tabas pankrot.

Kümmekond aastat hiljem, 1931, tõi Ameerika filmistuudio Universal lõpuks ekraanile ka Dracula ning kinnistas Stokeri monstrumi n-ö legaalse õige nimega versiooni. Filmis „Dracula“² näeme hoopis teistsugust tegelast, vaat et härrasmehelikku, fraki ja keebiga härrat, kelle euroopalik aktsent (näitleja Béla Lugosi oli ungari päritolu) oli pigem vanamaailmalikult ekstsentriline kui tõeliselt ohtlik. Järjefilmid vaid kinnistasid üht või teist ettekujutust sellest, milline peaks olema üks õige vampiir. Kas puhaste tõupaberitega krahv Dracula või tema illegaalne suguvend krahv Orlok – Nosferatu.

Paine ja painutus

„Nosferatu“ elujõulisuse üheks põhjuseks on kindlasti ekspressionistliku stiili kasutamine filmi esteetikas. Lavastaja F. W. Murnau oli oma karjääri alguse filmidega (kuhu kuulub ka „Nosferatu“) selgelt ekspressionistlikku laadi filmitegija, kuigi paljude tema varaste teostega saame tutvuda vaid kirjelduste ja fotode vahendusel, kuna need pole säilinud. Nagu maalikunstiski, püüdsid filmiekspressionistid reaalsust kujutada liialduse, moonutusega, et selle abil väljendada tegelaste tormist siseilma. Filmis tehti seda põhiliselt dekoratsioonide ja grimmiga ning lisaks Orloki üle vindi välimusele, mis muudab sõna otseses mõttes unustamatuks iga stseeni, kus ta kaadrisse ilmub, näeme filmis ekspressionismi märke kõikjal – pikaks venitatud toolileenid, ülikõrged voodid ja lauad, aknast avanevad silmanähtavalt butafoorsed linnavaated. „Nosferatus“ tasub tähele panna ka võlvkaarte läbivat kasutamist, mis saadavad kord Orlokit, siis jälle tema peatset ohvrit Hutterit, tuues neid tegelasi üksteisele üha lähemale nii vaimus, lihas kui veres.

Peale klassikaliste dekoratsioonide on Murnau teiseks, samuti selgelt ekspressionistliku mõjuga võtteks siin looduskaadrite kasutamine. Tõelise meistrina annab ta taeva ja maastike kujutamisega sissejuhatavate või vaheplaanidena edasi tegelaste hingelist seisukorda ja paneb meid neile kaasa elama. Kui vaadata Murnau hilisemaid tuntud teoseid, näiteks kuulsat „Päikesetõusu“³, on selge, et Murnau on hingelt saksa romantik, kes näeb ilu looduses ja traagilises armastuses.

Kui ilmub Orlok, siis saabub temaga koos ka ekspressionistlik paine või painutus. Painutatakse aega ja ruumi: Orlok liigub kiirendusega, vahetab silmapilguga asukohta esmakohtumisel Hutteriga lossis ja hajub vajaduse korral õhku või siis materialiseerub tühjale kohale. Erinevalt tavavampiiridest on Orlok kättesaamatum, ebamäärasem ning temale osutatakse korduvalt kui viirastusele. Ta pole tavaline ebasurnu, sest ta ei allu meie maailma füüsika­seadustele. Ta pole ka tavaline vampiir, sest liigub varjuna, aga vampiirid ju teadupärast varju ei jäta. Kas see oli Murnau teadlik veesegamine või ei olnud klišeed siis veel nii täpselt välja kujunenud? Imelik siiski, et tava­mütoloogias on vari vampiirile keelatud, kuna „Nosferatus“ on väga hästi näha, kuidas varjud ja vampiirid on üksteise jaoks lausa loodud.

Vaim, liha ja seks

Seetõttu on ka ebaselge, kas Orlok on lihalik või hoopis vaimolend või midagi nende kahe vahepealset. Vampiirimüüdi puhul on alati saadud tõmmata sümboolne võrdusmärk vereimemise ja armuakti vahele. Vampiiri komme oma ohvri kaelast verd imeda on filmi­kunstis alati olnud seksuaalse alatooniga ning vampiirimüütides on seda ka tugevalt rõhutatud, olgu siin näiteks kas või „Intervjuu vampiiriga“, telesari „Puhas veri“ või „Videviku“ filmiseeria⁴. Vampiir on ju füüsiliselt surnud ja kuna tema soontes ei tuksu elu, on ta tegelikult impotentne. Tema ainus viis saada järeltulijaid on vereimemise teel oma ohvrite muutmine vampiirideks, oma lasteks ja kuulekateks teenriteks. See on fantaasia, mille on enda jaoks läbi mõelnud ehk iga õudusefänn. Mis oleks, kui kaotaks elu, aga võidaks igaviku vampiirina? Kummalisel kombel süstib selline perspektiiv vampiirimüüti lootusrikkust, sest surmal on siis ühtäkki järg. Kõik ei pruugigi läbi olla ja inimloomusele on omane ikka millelegi loota kuni viimse hetkeni. Orlok aga röövib meilt selle lootuse, sest tema eesmärk on vaid mõrvata ja süüa. Ta on tõeline surm, pärast mida ei tule enam midagi.

Mis ei tähenda, et ka tema vereimemine ei oleks sensuaalne. Geimehena oli Murnau ilmselt vägagi teadlik Orloki ja Hutteri omavahelise sõltuvussuhte alltekstist, kus kaelast imemine ei olnud mingi süütu tegevus. Orlokis on selgelt animaalset, elajalikku energiat, mis on seksuaalse alatooniga. Selle külje mängis veenvalt veelgi selgemaks Klaus Kinski Werner Herzogi võrratus taasversioonis „Nosferatu, öö fantoom“⁵, kus on segaduse mõttes tegelasele antud taas originaalnimi krahv Dracula, aga nii välimuse kui käitumise (ning filmi nime) järgi kuulub Kinski kehastus selgelt Nosferatude suguvõssa. Mis sobiks vampiiride esiisale paremini kui üks väike verepilastus?

Aga äkki pole Orlok üldse liha, vaid ainult vaim, idee? „Nosferatule“ on tema peategelase kongus nina tõttu minu meelest täiesti põhjendamatult üritatud kaela riputada antisemitismi silti. Samas nähakse mõned aastad varem ilmunud ekspressionismiklassikas „Dr. Caligari kabinet“⁶ selget natsismi­allegooriat. Miks mitte ka „Nosferatus“? Aeg ja koht on ju sama, Weimari vabariik ja natsionaalsotsialistliku liikumise vaikse arengu aastad. Kui Orlok on kehatu olend, on ta nagu idee. Idee, mis materialiseerub tühjusest, painutab hoolimata oma elajalikkusest kõik ettejuhtunud täielikult oma tahte alla ja neist tilkhaaval verd välja imedes muudab nad kõik oma sõnakuulelikeks orjadeks. Paralleel natsismiga on ju täiesti ilmne.

Elujõulised ebasurnud

Koletisi on sünnitatud igasuguseid, aga paradoksaalselt on kõige elujõulisemad need, kes pole päris elus, vaid tegutsevad siin- ja sealpool elu ja surma piiri. Vampiirid, zombid, viirastused ja kummitused on ebasurnud, kõik juba surmavallas korra ära käinud olendid, kes püüavad nüüd jõu või kavalusega ka korralikke kodanikke sinna eksitada, et nad siis enesele allutada ja tihtipeale omasugustena taas meie ilma tagasi saata. Kes teab, võib-olla tahame oma surmahirmus kõik mingil, kas või sellisel kujul siia ilma uuesti tulla? Igatahes kipume ikka ja jälle „Nosferatu“ juurde tagasi pöörduma, mõtetes järgmine vabatahtlik taaskohtumine krahv Orlokiga.

1 „Nosferatu – Eine Symphonie des Grauens“, F. W. Murnau, 1922.

2 „Dracula“, Tod Browning, 1931.

3 „Sunrise: A Song of Two Humans“, F. W. Murnau, 1927.

4 „Interview With a Vampire“, Neil Jordan, 1994; „True Blood“, Alan Ball, 2008-2014; „Twilight“, 2008–2012.

5 „Nosferatu: Phantom der Nacht“, Werner Herzog, 1979.

6 „Das Cabinet des Dr. Caligari“, Robert Wiene, 1920.