Põhikooli emakeeletunnist meenub üks näitelause, millega grammatika olulisust õpetatakse. Võimutäitja juurde tuuakse kurjategija ning saatekiri käsuga, kus reas neli sõna „Tappa mitte ellu jätta!“ Sisu sõltub juba sellest, kuhu võimutäitja ärajäänud koma paneb: kui lause keskele, kingitakse kurjategijale elu, kui aga esimese sõna järele, viiakse kurjategija hukkamisele.
Euroopas mõeldakse praegu, kuhu paigutada koma. Ühed on veendunud, et tuleb järgida imperatiivi: „Hukka mõista, mitte tappa!“ Teised jällegi raiuvad kui rauda, et koma tuleb nihutada pisut edasi: „Hukka mõista mitte, tappa!“
Pärast 24. jaanuari Mariupoli raketirünnakut kogunes ÜRO julgeolekunõukogu, et arutada, kas see tegu hukka mõista. Venemaa, julgeolekunõukogu alaline liige, vetostas hukkamõistu kiiresti. Miks mõista hukka ukrainlased, kes Vene meedia teatel omaenda linnu pommitavad ja oma rahvuskaaslasi tapavad, kui nad võib ka lihtsalt tappa? Ju olid venelased mures, et mingitel „arusaamatutel põhjustel“ tahetakse hoopis neid hukka mõista.
Enamik Euroopast hoidub aga igasugustest vägivallamõtteist. Nende relv ei ole suurtükid ja raketiheitjad, vaid sõnad. Kui kedagi rünnatakse, siis ei tasu sellele mitte ligilähedaseltki samaga vastata, vaid tuleb manitseda ning veenda. Ja kui ikka aru ei saada, siis tuleb uuesti hukka mõista ja seda senikaua, kuni lõpuks kritiseeritavale kohale jõuab. Või ta saab siis tõepoolest kogu sellest mõistmisest hukka.
Charlie Hebdole rünnaku korraldanud islamiradikaalidest vennased järgisid sama kreedot, mida Venemaa. Andrus Kivirähk leidis, et kirjanik Andrei Ivanov on sattunud justkui Kafka „Protsessi“ (Päevaleht 24. I). Sama võib öelda ka Prantsuse satiirikute kohta: neid ei mõistetud (ei hukka ega üldisemalt) ning kõrvaldati nagu Josef K. Pole inimest, pole probleemi. Ju arvasid vennad, et teevad islamimaailmale suure teene ja mitte keegi ei pila nende jumalat enam iial. Tulemus oli muidugi otse vastupidine. Võib-olla loodab ka Venemaa samu põhimõtteid järgides taastada oma üliriigi positsioon. Ka selle õnnestumine on kaheldav.
Nii Charlie Hebdo kui Ukraina kriisi puhul on peamiseks konflikti ajendiks mõistmatus. Islamistid ei saa aru prantslaste naljast ja venelased ei saa aru, kuidas saab nende vennasrahvas tahta Euroopasse kuuluda. Nii on üsna kaheldav, et lähiajal – kui üldse kunagi – jõuame ideaalini, kus lauses pole ainult koma edasi nihutatud, vaid ka „hukka“ sealt välja visatud, et edasi minna deviisi all „Mõista, mitte tappa!“.
