Eesti rahvas ja meie külalised armastavad meie muuseume. Seda kinnitab statistika. Külastuste arv aina kasvab, sest muuseumide tegevus on väga professionaalne: ollakse tegusad nii näituste korraldamisel kui ka haridusmaastikul. Muuseumirottide nimel ei pingutata moe pärast, vaid suure pühendumusega. Eelmisel nädalal käisid Peterburi arhitektuuritudengid Rotermanni soolalaos, kus märkasid, et arhitektuurimuuseumi töötajad paitavad hellalt äsja muuseumi saabunud parima püsiekspositsiooni auhinda – muuseumirotti. Linnamuuseumi jõudes üliõpilased juba teadsid: siin on õige mitu rotti, järelikult on siin mitu väga head näitust!
Läinud nädala uudised kõnelevad teist keelt. Valitsus on loonud ministeeriumideülese töögrupi uurimaks, kuidas võtta vähemaks seda, mida peaaegu pole, ja muuseumide kulusid optimeerida. Loodetavasti märkab töörühm, et muuseumid on üks hariduse kandetalasid ning suur osa nende haridusprogrammidest on seotud riikliku õppekavaga. Napi rahastuse juures on tähelepanuväärne, et muuseumid üldse nii palju teha jõuavad ja end siiski ära majandavad. Alar Karis ERMi direktorina nõuab seda, mis mujal maailmas on normaalne – riiklikke muuseume saab külastada tasuta! Loodan, et ERM kui muuseumide muuseum saab lisatuge, aga nii, et ei tekitata teistega võrreldes ebavõrdset seisu. Ei maksa unustada, et paljud Eesti 190st muuseumist asuvad väljaspool suurlinnu ja on kogukonna südamena väga olulised.
Tallinnas aga otsustati kultuuriameti juhi Aini Härmi eestvedamisel vallandada linnamuuseumi direktor Triin Siiner ning tüli põhjusi on ajakirjanduses laialt lahatud. Mul on hea meel, et kolleegid on Siineri kaitseks väga jõuliselt välja astunud. 2017. aastal, kui Siiner direktoriks valiti, otsiti linnamuuseumile kuulutuse järgi „muuseumimaastikul kodus olevat meeskonnamängijast visionääri“. Hiljem kinnitas linnavalitsus, et on leidnud sobiva inimese, kellel on nõutu kõrval lisakompetentsi ja väärtuslikke isikuomadusi, sh on ta koostööaldis, tasakaalukas ning muuseumivaldkonnas hea mainega ja lugupeetud. Jõuline kollegiaalne toetus näitab, et oma valdkonnas pole tema hea maine kuskile kadunud. Viimastel aastatel ongi muuseumide direktori konkursside sõel olnud väga tihe: meil jagub koolitatud ja kogemustega inimesi, kelle seast valida. Museoloogiat kui Eestile vajalikku eriala saab õppida Eesti Kunstiakadeemias.
Asi ei olegi tegelikult muuseumis, vaid Tallinna kultuurivaldkonda korraldavas kultuuriametis. Ametil on mitu allasutust, aga avalikus tegevuses on amet tuntuim kui Hiina uusaasta, rahvuskultuuripäevade ja Tallinna merepäevade korraldaja. Ootamatud vangerdused inimeste ja allasutustega on olnud aastaid ameti tavapärane tegevus. 2018. aastal loobuti muusikute jaoks ootamatult Risto Joosti teenetest Tallinna Kammerorkestri dirigendi ja Birgitta Festivali kunstilise juhina; viimast toodi ilma igasuguse konkursi või avaliku aruteluta kureerima dirigent Moskvast.
2014. aastal lahvatasid mitu aastat muret külvanud eriarvamused eesti kirjandusklassikute A. H. Tammsaare ja Eduard Vilde muuseumide „optimeerimise“ üle, mis lõppes õnneks edukalt toimiva Tallinna kirjanduskeskuse loomisega. Enne 2013. aasta kohalikke valimisi likvideeriti Tallinna kultuuriväärtuste ameti miljööalade osakond, mis andis Tallinna hinnalistel miljööaladel restaureerimiseks ja ehitamiseks tarvilikke suuniseid ja nõuandeid. Eriarvamuste pärast Tallinna kultuuriväärtuste ameti juhatajaga loobus muinsuskaitseosakond kahetsusväärselt oma 1958. aastast toiminud sõltumatusest ja on praegu vaid üks linnaplaneerimise ameti osakondadest.
Vägisi tundub, et meeskonnamängust ja visionäärist on puudu mõnes teises linna üksuses, mitte linna visiitkaardina toimivas linnamuuseumis. 2013. aastal kaotas kultuuriväärtuste amet oma nimetusest „väärtused“. Kas nüüd on „kultuuri“ kord?
Riin Alatalu on Muuseumisõber 2014
