Ühes Schleswig-Holsteini linnas, kus üles kasvasin, oli õunamahlatehas. Sealne töö käis väga lihtsa ärimudeli järgi: eraisikud ja puuviljakasvatajad vedasid sügisel õunad kohale, puuviljakasvatajad said vastu raha, eraisikud eelistasid tasu õunamahla kujul. Poodides seda värskelt pressitud ja kurnamata õunamahla ei müüdud. Linlased ostsid mahla otse tehasest. Tänase kliimakaitse seisukohalt oli see eeskujulik, minimaalse CO2 tasemega ringlus, sest õunte päritolu ja õunamahla turustamine piirdus linna ja ümbruskonnaga. Meid huvitas see kõik tookord vähe. Tähtis oli vaid, et selle tehase õunamahla maitse oli palju parem kui kõigil supermarketis müüdud mahladel. Viimaste puhul rakendati juba ammu tööstusliku suurtootmise kulusäästlikke meetodeid. Kohaliku tehase toodanguga suutis supermarketi õunamahl hinna osas küll sammu pidada, ent maitse osas üldse mitte.
Kohalik õunamahlatehas suleti veel minu kooliajal. Asi polnud ettevõtte majandusraskustes, vaid lihtsalt selles, et omanik suri. Tänapäeval pakuvad värskelt pressitud õunamahla isegi supermarketid, ka Eestis. Saksamaal ja Taanis võib leida lettidelt mahlu, mis on tehtud vaid ühte sorti õuntest jne. Need on küll kontsentraadist valmistatud mahladest kaks korda kallimad, aga et nad maitsevad seejuures vähemalt kolm korda paremini, siis õigustab kulutatud raha ennast ometi igati.
Uut laadi plaanimajandus
Mis on õunamahlal pistmist humanitaarteadustega? Näen siin ilmseid paralleele. Eks valitse ju teadusbürokraatias ja -poliitikas seesama masstootmise ideoloogia: üritatakse produtseerida võimalikult palju võimalikult odavalt, et pakkuda toodet konkurentidest soodsamalt ja lõppude lõpuks rohkem raha teenida. Kirjeldatud olude üle pole põhjust tingimata suuremat nuriseda, veelgi vähem on võimalik neid kuigivõrd muuta, igatahes mitte niikaua, kui meie rahvamajandus on korraldatud turumajandusena. Lõpuks peab igaühel olema õigus valida, kas osta sama rahasumma eest võimalikult suur kogus õunamahla või võimalikult suur kogus õunamaitset. Humanitaarteaduste puhul ei ole tegemist aga reguleerimata turuga, kus üliõpilased ja teaduskirjanduse lugejad saavad vabalt valida mageda masstoodangu ja sisuka, jaopärast annustatava originaalsuse vahel. Vastupidi, humanitaarteaduslik turg on reguleeritud väga rangelt, ja seejuures on kentsakas, et vastavad eeskirjad ja piirangud serveeritakse mehhanismidena, millelt oodatakse, et need simuleeriksid avaliku halduse jaoks turumajanduse tingimusi.
Selle tagajärjel on tekkinud mingi uut laadi plaanimajandus. Selle reeglistiku osised kannavad igasugu nimesid, enamasti on need sõnakoletised: stimuleerimisstruktuurid, kvaliteedi tagamise süsteemid, evalveerimine, akrediteerimine, kvaliteedistandardid jms. Oma pühapäevakõnedes väidavad teaduspoliitikud ja -bürokraadid üha, et edendavad tipptasemel teadustööd ja õpetust. Imelikul kombel juhinduvad nende reformid hoopis madalama hinnaga masstootmisest. Tähtsaks komponendiks nende strateegias on toote normeerimine, mida harrastavad teadusbürokraadid kõigis Euroopa riikides (ja mujalgi). Tegemist on globaliseerumise ühe vähem õnnestunud tagajärjega. Teadusbürokraadid tuiskavad lennukites ühelt rahvusvaheliselt istungilt teisele, levitades tuulekiirul üle maakera uusimaid tehnokraadiideid. Seejuures jäetakse arvestamata kohalikud olud, näiteks küsimus, kas regulatsioone, mis toimivad suure kõnelejaskonnaga keelepiirkondades, saab edukalt rakendada ka väikese kõnelejaskonnaga keele puhul.
Üks selliseid normeerimistööriistu on Eesti Teadusinfosüsteem ehk ETIS (täpsema hääldusega: JÄTIS). ETISes on jaotatud kõik publikatsioonid loodusteadustelt laenatud kategooriatesse, kuid klassifikatsioonist puuduvad publitseerimisviisid, mida hinnatakse humanitaarteadustes, näiteks kriitilised väljaanded või raamatuarvustused. Viimased kujutavad endast – kasutades moodsat sõnastust – tõenduspõhist välishindamissüsteemi. Teadusbürokraadid, üritades oma süsteemi energiat ja kulusid säästmata teaduses juurutada, pole märganud, et humanitaarteadustes praktiseeritakse teoste hindamisel raamatuarvustust edukalt juba kolmsada aastat. ETISesse kokku kuhjatud teaduskirjastuste kirjus hulgas, mis on heakskiidu pälvinud, puuduvad mõnedki minu eriala mainekamad, tõenäoliselt põhjusel, et kirjastused, mille üle muiatakse, on nende koha hõivanud. Mujalgi koostatakse sellesarnaseid, muidugi mitte identseid nimekirju. Selle tagajärjeks on, et teadlaste mobiilsusel, millele teadusbürokraadid kiidulaulu laulavad, on piirid ees, sest kirjastused, mis annavad „punkte” Eestis, ei anna neid Taanis teps mitte, ja Taani bürokraatide hinnatud kirjastused ei maksa midagi võibolla Madalmaadel. See teeb rahvusvahelise teadlasekarjääri plaanimisest loterii. Kindlaim lahendus on maalt mitte kunagi lahkuda, sest siis võib orienteeruda sellel maal tunnustatud kirjastuste järgi.
Ühiseks kriteeriumiks neis nimekirjades näib olevat aga teadusbürokraatide veene, et tõeline teaduskirjastus on selline, kus kirjastatakse üksnes teaduskirjandust. See diskvalifitseerib automaatselt suure osa Saksamaa teaduskirjastustest, sest nende ärimudel tugineb tavaliselt kahele sambale: teaduslikule, millega teenitakse lugupidamist, ja populaarsele, millega teenitakse raha. Samasugune näeb kirjastusmaastik välja paljudel teistelgi Euroopa maadel, ent nüüd, teadusbürokraatlike korralduste tõttu, on see kõrbestumas. Teadlased ei või enam endale lubada tööde avaldamist kirjastustes, millel on seni nende erialal olnud parim maine, sest see ei anna neile „punkte”. Seeasemel valivad nad mõne University Press’i, kus ei suudeta aga tuua raamatuid lugejateni kaugeltki sama hästi, kui seda tehakse etableeritud kirjastustes. Teadusbürokraadid töötavad niisiis tegelikult teaduspublikatsioonide järjekindla ühiskonnast eraldamise nimel. Ja nii kaugenetakse ühtlasi eesmärgist, milleks on ju ülikooli tihedam sidumine ühiskonnaga – nagu välja pakutud Tartu ülikooli seaduse eelnõus öelda armastatakse.
Palju aastaid tagasi tulid eurobürokraadid mõttele õunte kvaliteet paika panna. Kuna iga õuna pole tema küpsuse ja maitse tuvastamiseks hammustada võimalik, otsustati õunte küpsus määrata kindlaks suuruse ja värvi alusel. Selline kvaliteedi mõõtmine meenutab mooduseid, mis on saanud kombeks ka teaduse puhul: kvaliteeti mõõdetakse kvantitatiivsete meetoditega, seeasemel et lugeda publikatsiooni ennast.
Kasu sellisest kontrollist on õunte puhul vähe, sest eks ole õunte mädad kohad enamasti näha juba palja silmaga. Kahju on seevastu õige suur, sest paljudki äärmiselt maitsvad kohalikud sordid ei pääse kuidagi normeerimise sõelast läbi. Lausa absurdne on selline normeerimine teaduses. Jah, võib ju küll olla, et nüüd ilmub üksjagu vähem äbarikke töid kui varem, kuid seesuguste kahju pole iial olnud suur: neid pole tsiteeritud ja nad on kiiresti unustatud. Ent järjest vähemaks on nii jäänud ka tõeliselt väljapaistvaid töid, mis mingil põhjusel (veel) kehtivatele normidele – teadusteoreetilises sõnastuses „paradigmadele” – ei vasta. Ilmselt võiksid aga just need tööd teadust edasi viia. Teadusbürokraatide reeglistamis- ja lahterdamismaania tulemusel toodavad teadlased üha rohkem standardiseeritud ühepajatoitu.
Nagu Tõnu Viik on Sirbis arutlenud (18. VI), põhineb ETISe klassifitseerimine ekslikul eeldusel, nagu oleks hea teadustegevus alati rahvusvaheline ja nagu oleks võimalik avaldada võrdsetel tingimustel. See kehtib küll mõningate valdkondade, näiteks geofüüsika või teoreetilise lingvistika puhul, ent vaevalt saab seda üle kanda enamikule ajalooliselt argumenteerivatele teadustele. Seal uuritavad nähtused on olnud oma levikult iseloomulikud ainult teatud piirkonnale või toimunud eri paigus eri aegadel. Itaalia ajaloolase töö
d Soome linnakultuuri tekkimisest ei õnnestuks tõenäoliselt mõnes Itaalia ajalooajakirjas avaldada, sest Itaalias tekkisid esimesed linnad kaks tuhat aastat varem, mistõttu seal pole see mitte ajaloolaste, vaid arheoloogide teema. Itaalia ajaloolasest on sestap arukas saata oma käsikiri hoopis mõnele Soome või Rootsi ajakirjale.
Loodusteadlaste pilli järgi
Eesti diskussioonides ikka ja jälle jutuks võetav valik „rahvusvaheline” versus „eesti” teadus hägustab seega tegelikku dilemmat. Küsimus ei ole rahvuskultuuri vastandamises teaduse rahvusvahelisusele. Eesti teemade kõrval on veel hulganisti muid regionaalseid või väikeriiklikke teemasid, mis samuti ei leia teed rahvusvahelistesse ajakirjadesse. Samal ajal kui Hollandi või Taani ülikoolides on tavaks õpetada ja uurida Hispaania või Prantsusmaa ajalugu ja kultuuri, ei tule paljudel Eesti uurijatel pähe isegi mõtet võrdlusest rööpsete nähtustega Lõuna-Liivimaal (s.o Lätis). Tõsi, selliseid töid ingliskeelsetele teadusajakirjadele saata on mõttekas ja võimalik vaid tingimisi. Olen avaldanud ise üsnagi palju taani ja rootsi keeles, sest just nii olen leidnud käsitletud teemadele kõige rohkem lugejaid.
Humanitaarteadlastelt mõningate tooniandvate loodusteaduste pilli järgi tantsimise nõudmine on samasugune mõtteviga nagu see, kui väidetaks: kõik tõsiselt võetavad teadlased, kes uurivad aega enne XVIII sajandit, peavad oskama ladusalt ladina keeles lugeda. Teadlastele, kes seda ei oska, pole järelikult vaja uurimiseks raha anda, ja seetõttu jäävad rahast ilma ka kõik need füüsikud või molekulaarbioloogid, kes ladina keeles põruvad. Kui teadusbürokraatide jutul eliidi edendamisest oleks tõsi taga, peaksid nad võtma eeskujuks vana keiserliku Tartu ülikooli. Jalutades Lossi tänavast üles Toomele, võib Inglisillalt lugeda sõnu „Otium reficit vires”. Küllap on teadusbürokraadid lapsena kuulnud, et see tähendavat „Puhkus taastab jõudu”. Et neil allikakriitikaks ladina keele oskust napib, nagu ka VanaRooma kultuuri tundmist, jääb neil selle tõlke küündimatus kahe silma vahele, sest täpsem tõlge kõlaks ju nii: „Vaba aeg kirjatööks värskendab vaimujõudu”.
Uurimisliidud ja suurprojektid, mille sihiks on toota võimalikult palju ETISe kategooria 1.1. alla mahtuvaid artikleid, ei ole tee, millel liikudes humanitaarteaduste taset parandada. Kui lugeda teadust tõeliselt edasi viinud raamatute eessõnu, siis ei leia sealt ohtrasõnalist kiitust suurtele teadusprogrammidele, vaid lihtsaid tänusõnu vabade semestrite või stipendiumide eest, mis on võimaldanud teadlasel sobivas kohas rahulikult oma ideedesse ja mõttesähvatustesse süüvida, pidamata end detailses avalduses juba aastaid ette mingi kindla tulemusega siduma, teiste sõnadega: otium reficit vires.
Humanitaarteaduste tulemusliku edendamisega seoses tähendab see: seeasemel et maksta raha teadusbürokraatide kopsakateks palkadeks või toita sellega suurprojektide aktivismi, tuleks teadlastele anda deviisi „otium reficit vires” järgi vaba aega teadustööks. Ka humanitaarteadustes on võimalik masstootmisega kõrgeimat kvaliteeti saavutada sama vähe kui õunamahla puhul. Vaja läheb nii-öelda vilunud meistri käsitööd. Jah, eks aeg-ajalt tule muidugi katta reisi- ja hotellikulusid välismaiste raamatukogude kasutamiseks, kuid see summa ei tarvitseks olla suur, kui Tartu ja Tallinna raamatukogud oleksid vaid paremini komplekteeritud.
Paari aasta tagant tuleks siis kontrollida, kas teadlane toetusraha endiselt väärib. See aga ei tähenda tingimata, et ta peab olema kogunud teatud hulga ETISe punkte, vaid hoopis seda, et tema publikatsioonid on – tõesti sõltumatute kolleegide meelest – teadust suurte sammudega edasi viinud (teadustööd rahastavate fondide žargoonis tähendab see kvalitatiivset hinnangut track record’i alusel). Ettepandud tee käidavuse kontrollimiseks pakun end meeleldi katsejänesena välja.
Soovitus kõigile miljonäridele
Võib-olla ongi Eestis humanitaarteaduste suurim probleem see, et ei ole sõltumatuid fonde, erafonde, kes võiksid lubada endale luksust maksta teadlastele aastaid järjepanu palka ja toimida lihtsalt risti vastu sellele, mida teadusbürokraadid ainuõndsakstegeva strateegiana jutlustavad. Ilma selliste fondideta oleks humanitaarteadustel läänemaadel raske oma senist taset hoida. Seetõttu minu soovitus kõigile Eesti miljonäridele: humanitaarteaduste toetamine on valdkond, kus annab suhteliselt vähese rahaga üsnagi palju ära teha, kui vaid asi õigesti ette võtta. Kui miljonärid võtaksid tippteadustöö rahastamise oma õlgadele, võiks ka riik tunnistada ükskord avameelselt oma prioriteediks selle, mis see tegelikult on: konveierteaduse rahastamise.
Kindlasti vastavad teadusbürokraadid seepeale, et nende indikaatorid on näidanud, et nad on edendanud parimat. Ent nende argumentatsioonis on umbsõlm sees. Indikaatorid mõõdavad üksnes kvantitatiivselt, ja muidugi mõista annab uurimisprojekti sättida nii, et see vastaks bürokraatlikele indikaatoritele võimalikult hästi. Publikatsioonide kvaliteedi hindamiseks on vaja neid publikatsioone lugeda, kuid selleks puudub bürokraatidel ju kompetentsus. Piltlikult öeldes: nad ei suuda õunasorti seotud silmi maitsest ära tunda. Kuna teadusbürokraadid on aga vististi võimelised aduma ainult kvantitatiivset argumentatsiooni, siis panen ette järgmise uurimistöö: arvutatagu välja, milliseid publikatsioone vähemalt kümme aastat pärast nende ilmumist kõige rohkem tsiteeritakse, ja uuritagu seejärel, millistes tingimustes need publikatsioonid on valminud. Oletan, et saadud edetabeli tipus on enamasti töö, mida õpetlased on teinud omaette ja segamatult, mitte uurimisliitude produktsioon.
Saksa keelest tõlkinud Vahur Aabrams
