Üldpildis midagi hullu ei juhtu, kuna noored kasutavad rahvusvaheliselt konverteeritavat kunstikeelt. Üksikteostega on veidi teine lugu. Neist kumab läbi hulgaliselt siseinfot, mis mõistagi ei ole teistele, näiteks Pärnu kunstipublikule, arusaadav. Sageli kirjavad selletaoliste näituste seinu autorite kaaskirjad, mis kipuvad pigem segadust tekitama kui midagi seletama. Siin neid õnneks pole. Selle asemel on kuraatorid kasutusele võtnud suurepärase nipi: lisanud etikettidele ka kuraatoriprojektide pealkirjad (nende raames on konkreetne teos sündinud). Mitte et see nüüd inimesele tänavalt väga palju ütleks, aga vähemalt saab aimu, millise tunniteema raames on õpilased need pildid „joonistanud”.
Suurepärane sissevaade EKKMi igapäevaellu on JIM i video „Making Off” („Lahkudes kiiruga”), mis jagab impressionistlikke ja anonüümseid killukesi kunstiprojektide sündimise protsessist. Olematu filmi must materjal, mis on esitatud projektsioonina ühes muuseumi originaalruumidest – päris kaval nõks võtta koos teosega kaasa ka kontekst. Peategelaseks on ostukäru, millega noored kunstnikud uhkete autode ning kõikuva bensiinihinna taustal edasi püüavad liikuda. See video nagu ka Marusoo töö on pärit näituselt „Making Contemporary Art” („Tehes kaasaegset kunsti”). Kumbki neist ei püüa kujustada mingeid üldisi tendentse kaasaegse kunsti tegemise temaatikas, mõlemad lähtuvad isiklikest ja ringisisestest seostest. Nii ju see kunstitegu tänapäeval paljuski ka käib, ja kui kunstnik oskab kuraatoritele selgitusi jagada ja neid oma ideede briljantsuses veenda, on edu eeldused olemas.
Väga isiklik on ka Tõnu Tunneli „Isiklik sfäär”, kuid siin pole tarvis veenmist, pigem vaikust ja tšillimist koos autori ja tema ümber keerleva elukeskkonnaga. Alver Linnamäe autobiograafia eeldab teatavat kannatlikkust ja kirjade läbilugemist, kuid see tasub vaeva. Ajateenistusse saadetud noor kunstnik kirjeldab sõjaväes toimuvat kui kunstiprojekti, mis kindlasti mõjub vähemalt talle endale teraapiliselt. Aga valikus on ka laiapinnaliselt mõistetavaid teoseid nagu Sigrid Viiri „Postkaart vanavanematele”: vanavanematele käib pinda, et üks nende lapselastest polegi paari heitma ning paljunema asunud. Albumipilte noortest peredest nihestavad üksiku tütarlapse ja kummuli läinud diivani kujutised. Pildikeelelt on see töö natuke liiga tüüpiline sotsiaalfoto, aga peresuhete analüüsimine on kahtlemata üks vajalik etapp isiksuse arengu- ning loometeel.
Kõige publikusõbralikumad on ilmselt Krõõt Tarkmeele särgid pimedate kirjas bändinimedega, mille puhul tekib tahes-tahtmata mõte, mis tunne oleks kaaskodanike riietumisstiiliga tutvuda kompimise teel. EKKM on sotsiaalne ja kunstipoliitiline skulptuur. Üksikteosed on lihtsalt selle komponendid, nagu vabaduseristi klaaspaneelid, neid ei saa vaadelda eraldi skulptuuridena. Mõnda ehk saab, aga kui mõnda teist jällegi ei saa, siis pole mõtet põdeda: olulisem kui teoste iseseisev ning üleajaline väärtus on tegelikult asjaolu, et keegi kusagil loob eksperimentaalset keskkonda, millest võib umbrohu ja illegaalsete uimastite kõrval välja kasvada mõnigi jõuline ning kasulik taim.
Ühisväli sünnitab selliseid laboreid paratamatult olukorras, kus tsivilisatsioon on juba nii kaugele arenenud, et üksikisik kipub kivinenud struktuuride vahele kinni jääma või ära eksima. Koopainimestel polnud alternatiivkultuuri vaja, meie siin aga peame omale aeg-ajalt ise koopaid tekitama, et sünniksid uued ideed ja vabaneksid ootamatud energiad. Võib muidugi väita, et EKKMi kuraatorid kõigi oma ametikohtade ja aukraadidega pole alternatiiv, aga seegi pole tegelikult oluline. Vaieldamatult on EKKM kui keskkond, seda nii materiaalses kui vaimses mõttes, alternatiivne loovtööstuse ning akadeemilise usutavuse poole püüdleva kunstiakadeemia muu keskkonna kõrval, andes kunstiõppijaile võimaluse panna end proovile ekstreemtingimustes. Ilma et keegi õiendaks, kui vett maha läheb või nael seina on löödud.
