Väikest Teatrit nimetatakse õigusega Aleksandr Ostrovski koduks. Just siin said alguse näitekirjaniku (keda on tema ande austajad nimetanud Vene Shakespeare’iks) loomingu näitlemis- ja lavastamistraditsioonid, mis on olnud Väikese Teatri loomeprotsessi aluseks paljude aastate jooksul kuni tänaseni välja. Dramaturgi “romaan” Väikese Teatriga tekitas Vene teatrimaailmas omapärase revolutsiooni, kuigi selle ulatust kirjaniku kaasaegsed täiel määral veel ei tunnetanud. Esimest korda ei tulnud näitlejad keiserlikul laval publiku ette mitte siidis ja sametis, vaid lihtsate sitskleitide, kaftanite ja vammustega. See oli asja väline külg. Laval kõlas lihtne, otse elust võetud Zamoskvoretšje keel. Publiku lemmikud, kes olid harjunud soleerima, olgu vodevillis või ülevas tragöödias, käitusid laval tagasihoidlikult, oma partnereid arvestades. Ostrovski arutas ise näitlejatega nende rolli läbi ning andis igaühele näpunäiteid. Ta tahtis luua laval näitlejate ansamblit, mis oli tol ajal uudne. Elutõde, mida dramaturg nõudis, leidis umbes pool sajandit hiljem teise teatriuuendaja, Stanislavski eestvõttel metoodika ja praktilise rakenduse. Tegu oli lavastajateatri ja psühholoogilise realismi esimeste katsetustega, laadiga, mis puhkes täiel määral õitsele Kunstiteatri laval.
Lavastajad, kes tõid Tallinnasse oma tööd “Hundid ja lambad” ja “Tõde on hea, aga õnn parem”, pole Väikeses Teatris uustulnukad. Nii Ivanovil kui ka Ženovatšil on juba kogemusi Ostrovski näidendite tõlgendamisel. Kuigi, tuleb möönda, et dramaturgi isikliku osavõtuga sisse pühitsetud Väikese Teatri lava on ajapikku omandanud pühaduse oreooli ning on sellega kaitstud novaatorlike lavastajate ekstravagantsete katsetuste eest.
Vjatšeslav Ivanovi “Hundid ja lambad” vastaks esmapilgul justkui täiel määral Väikese Teatri kaanonitele. Lavakujunduseks on jõuka maja külalistuba: rasked sameteesriided, vanaaegne puhvetikapp, kenad klaasuksed – kõik tõepärased ja reaalsed. Ajastule vastavad ka näitlejate kostüümid. Ja näitlemismaneer tõotab esimesel pilgul Ostrovski tüüpilisi tegelaskujusid. Etenduse käigus selgub, et nii see siiski ei ole. Lavastaja ei olnud ilmselt seadnud eesmärgiks näidendi sügava sisu ja dramaturgi loodud tegelaskujude avamist. Ivanovi nägemuse kohaselt hakkasid näitlejad elama mingit vodevillilikku lavaelu. Kupleesid nad ei esita, küll aga promeneerivad aeg-ajalt tantsides ja lauldes. Ja sellest oleks võinud saada lavastuse põhimotiiv, kuna see aitab edasi anda Zamoskvoretšje koloriiti.
Sergei Ženovatši tõlgendus Ostrovski näidendist “Tõde on hea, aga õnn parem” paistab silma idee ja teostuse terviklikkusega. Mingeid kvaliteetmööbliga tube kunstnik Aleksandr Borovski meile ei näita. Laval on halli laudtaraga piiratud aed. Aias on aga igat liiki seadeldisi õunte korjamiseks ja kuivatamiseks. Lava hallile kattele on puistatud rohkelt ilusaid ja ilmselt ka maitsvaid õunu, pilt meenutab mahalangenud lehtede kuhilaid. Pjotr Fomenko kõige andekam õpilane loob selles ruumis rõõmsa, mängulise lavastuse. Kogu lavaruum on täis õhku ja valgust. Nagu Moskva kriitikud on öelnud, on Sergei Ženovatši andele võõras inimpsüühika hämaratesse soppidesse süüvimine – see, mida nimetatakse dostojevštšinaks. Ženovatši anne avaldub muus: ta annab oma helge maailmavaate edasi kõigile ja kõiges, millega ta kokku puutub. Ja nad sobisid teineteisega suurepäraselt: lavastaja ja näidend, milles nagu muinasjutus saabub pärast suuri katsumusi õnn. Näitlejad olid lavastaja ideega kaasa tulnud, mängisid naudinguga, kergelt ja meisterlikult.
Ostrovski maailmas on nii tülitsemist, keelepeksu kui ka lahkhelisid, aga kõige üle hõljub õrnus. Kõige enam hindas Ostrovski hästi, terve mõistusega korraldatud elu.
Tore, et Tallinna publik sai põgusa ettekujutuse osakesest Moskva Akadeemilise Väikese Teatri loomingust. Siin avanes võimalus siseneda Ostrovski maailma ja kuulda tema geniaalset teksti näitlejatelt, kes on eelmiste põlvkondade mälu säilitajad ja edasikandjad. Ostrovski on öelnud: “Kui näitlejad esitavad minu teksti õigesti, ka sellest piisab.”
Tõlkinud Helve Leis
Vene teatrit näeb suvel ka Eestis
16. ja 17. juunil annab Vene Kultuurikeskuses külalisetendusi G. Tovstonogovi nim Suur Draamateater lavastusega R. Harwoodi “Kvartett”. 5. ja 6. juulil mängib Estonias Mossoveti teater J. Jerjomini näidendit “Mees, naine ja armuke” (Dostojevski ja Turgenevi ainetel), 7. juulil aga T. Williamsi näidendit “Tramm nimega Iha”.
