Teha film XX sajandi muusika ühest väljapaistvamast suurkujust pole mõistagi lihtne ülesanne. Šostakovitši rikkalik loomepärand annab filmitegijatele võimaluse valida, millest rääkida ja millest mitte. Eelkõige tuleks niisuguse linateose puhul paika panna vaatajate sihtgrupp. Siinkirjutajale tundub, et küsimus, kellele see muusikadokumentaal on mõeldud, jäi filmi autoritel lõpuni lahti  mõtestamata. Muusikalise taustaga vaatajale polnud selles ekraaniloos midagi uut ega huvitavat, laiemale publikule aga maaliti üsna stereotüüpne portree nõukoguliku kultuuripoliitika geniaalsest märtrist.

Ent oli siis Šostakovitš tõepoolest märter? Film vastab nii „jah” kui „ei”, kui pidada silmas helilooja tegevust kuuekümnendatel NSVL Ülemnõukogu saadikuna ja heliloojate liidu esimese sekretärina. Tõesti, üsna kummastavalt mõjusid need kaadrid, kus kõnepuldis Šostakovitš peab „ideoloogiliselt õiget” kõnet. Aga eks huntidega elades  peab ka koos nendega uluma …

Teine asi, mis seda tüüpi dokumentaalfilmide puhul võib kummitada, on klammerdumine klišeedesse ning sellest johtuv üldine pealispindsus. Tundub, et filmi autoritel „õnnestuski” selle reha otsa astuda, mida näitab kas või Šostakovitši Seitsmenda, „Leningradi sümfoonia” (1941) eksponeerimine dokumentaalkaadritega blokaadihaardes Leningradist (külmunud laibad tänavatel, surnukirst kelgu peal jne) – mõjub nagu episood mõnest nõukaaegsest propagandafilmist. Samas ei pruugi vaataja mõista  seda tähendusrikast asjaolu, et Šostakovitš kirjutas nimetatud sümfooniat tõepoolest blokaadiaegses Leningradis, peale muusika kõrvus helisemas veel õhuhäiresireenid ja õhutõrjekahurite kurjakuulutav paugutamine.

Ma siiski ei taha väita, nagu olnuks „Šostakovitš suures plaanis” üks äraütlemata kehv film. Usun, et LääneEuroopa vaatajale on omaaegset nõukogude tegelikkust iseloomustavates küünilistes filmikaadrites nii mõndagi avastuslikku, idaeurooplastega on mõistagi teine lugu – meil on need asjad veel liigagi hästi meeles. Ning filmi aktivapoolele peab kindlasti tunnustavalt lisama selle hästi täpse ja sisuliselt põhjendatud, professionaalselt tehtud ning dünaamilise montaaži, mis teeb kõnealuse linateose päris vaatemänguliseks.

Filmi kompositsiooniline ülesehitus tugineb peamiselt intervjuudele ja dokumentaalkaadritele. Šostakovitšist räägivad selles ekraaniloos dirigent Kurt Sanderling, dirigent Frank Strobel, helilooja biograaf Solomon Volkov, muusikateadlane Manašar Jakubov ning Šostakovitši poeg, pianist ja dirigent Maksim Šostakovitš, samuti tütar  Galina ja lesk Irina. Sõna on antud isegi omaaegsele partei õuelaulikule Tihhon Hrennikovile.

Kahjuks on see, millest intervjueeritavad räägivad, n-ö erinevas kaalukategoorias. Näiteks Solomon Volkovi räägitud võrdlemisi üldist juttu võib lugeda ka suvalistest muusikaõpikutest. See-eest Jakubov ei arutle mitte ainult Šostakovitši kui inimese, vaid ka tema muusika üle. Tõsi, Frank Strobelil on samuti üks huvitav tähelepanek, kus ta tõmbab paralleele filmikeele montaažiloogika ning Šostakovitši partituuride tekstuuri „montaaži”  vahel. Kõige sisutihedam on siiski Kurt Sanderlingi jutt peamiselt helilooja eksistentsiaalsetest probleemidest („Šostakovitšil pole ainsatki teost, kus ei kumaks läbi surmamotiiv”, „helilooja VIII keelpillikvartett on reekviem iseendale”).

Paraku ei räägita kõnealuses filmis kõigest ka lõpuni. Näiteks põhjendatakse kurikuulsa 1948. aasta heliloojate liidu kongressi formalismisüüdistusi tolleaegse külma sõja õhustikuga ega mainita, et Šostakovitši probleemid algasid mõnevõrra varem. Nimelt oli tollastele võimufunktsionääridele  pinnuks silmas helilooja kammerlik Üheksas sümfoonia (1945), mida peeti Suure Isamaasõja võiduka lõpu tähistamiseks liialt „kergekaaluliseks”. Õhku rippuma jääb filmis ka ooperi „Mtsenski maakonna leedi Macbeth” saatus, sest ütlemata jääb, et pärast ärakeelamist 1936. aastal tegi Šostakovitš lavateosest teise versiooni, mida teame „Katerina Izmailova” nime all.

Kokkuvõtteks võib öelda, et „Šostakovitš suures plaanis” oli küll ladusa montaažiplaaniga film, kuid selle kohatine sisuline pinnapealsus tõi kaasa väikese pettumuse.