Oskar Kruusi esikvärsikogu pealkirjaks on kuulutuslik „Ma tulen Otepäält” (1962). Säärane rõhuasetus on omal kohal, sest Otepää ajaloo kultuurielulised teened on esiletõstmiseks piisavalt väärikad. Mitme  žanri mehena oli Kruus aga juba aasta varem avaldanud Mändmetsa monograafia, hiljem lisandusid sissevaated Wuolijoe, Sütiste, Kolgi, Hindrey loomingusse. Kruus leidis aega ning jõudu esineda ühtaegu nii romanistina, novellistina, näite-, veste- ja reisikirjanikuna. Tema sulest on ilmunud mälestusi ja dokumentaaljutustusi. See kõik kokku teeb üllatuslikuna tunduva skoori – järjekordne uudisteos ümmarguselt pooleteise aasta tagant. Ja nõnda kuus kümnendit. Lisanduvad artiklid, arvustused, poleemika, repliigid. Rääkimata kohustustest ameti- ja organisatoorse tööga Noorte Autorite Koondises, Teatriühingus, Keele ja Kirjanduse Instituudis, Tallinna Pedagoogikaülikoolis, bibliofiilide klubis, eesti kirjanduse leksikonide koostamisel, eesti kirjanduse ajaloo paljude peatükkide kirjutamisel, mitmete autorite teoste valimike koostamisel (Haava, Mändmets, Kaaver, Ridala, Adson).

Oskar Kruus oli Soome Kirjanduse Seltsi kirjavahetajaliige. Kõik see ja ikka veel sootuks mainimata jäänu äratab püsivat austust ja lugupidamist lahkunu vaibumata visadusega sündinud elutöö vastu. Hemingway kuulsa romaani motot silmas pidades ärgem küsigem, kellele lüüakse hingekella. Seda lüüakse meile kõigile.