Eelmisel aastal teenisid ohtralt tähelepanu ja kiidusõnu mehhiko režissööri Alfonso Cuaròni „Gravitatsioon” („Gravity”), briti Steve McQueeni „12 aastat orjana” („12 Years a Slave”) ja ameeriklase David O. Russelli „Ameerika afäär” („American Hustle”). Kõik need kolm filmi olid esindatud kahes kõige olulisemas kategoorias: parim film ja parim režissöör. Esimesega läks koju „12 aastat orjana”, teisega Alfonso Cuaròn „Gravitatsiooni” eest.
Alfonso Cuaròn, kelle teekond Hollywoodi on olnud pikk ja kirev, oli enne Sandra Bullocki ja George Clooney kosmoseseiklust tuntud kui mehhiko teekonnafilmi „Ja sinu ema ka!”, Harry Potteri sarja kolmanda peatüki „Azkabani vang” ja ulmelise draama „Inimlapsed” lavastaja. Ligi neli aastat töötas Cuaròn tehniliselt keerulise ja tema enda sõnutsi peaaegu kontimurdva „Gravitatsiooni” kallal, mis osutus tänu neile pingutustele eelmise aasta tehniliselt kõige innovatiivsemaks filmiks.
Steve McQueeni eelmine film „Häbi” jõudis paar aastat tagasi ka meie kino­levisse. Tema kolmas film osutus USA häbiväärset ajalugu käsitlevaks ajalooliseks draamaks „12 aastat orjana”, kus kujutatakse vaba mehe Solomon Northupi orjapõlve pärast seda, kui ta pettusega vangistati ja nimetu orjana maha müüdi.
David O. Russelli „Ameerika afäär” on ekstsentriline lugu kavalatest petturitest. Värvikireva seltskonna lippu hoiavad kõrgel sellised suurepärased näitlejad nagu Christian Bale, Bradley Cooper, Amy Adams ja Jennifer Lawrence. David O. Russell jõudis Oscariteni juba teist aastat järjest. Režissööri käe all on valminud sellised teosed nagu „Õnneteraapia” („Silver Linings Playbook”) ja „Võitleja” („The Fighter”).
Parima režissööri tiitlile kandideerisid ka Alexander Payne filmiga „Nebraska” ja vanameister Martin Scorsese filmiga „Wall Streeti hunt” („The Wolf of Wall Street”). Tegemist on kahe väga tugeva filmiga, mille kvaliteet on märksa parem kui ohtralt tähelepanu teeninud „Ameerika afääril”. Parima filmi kategoorias olid esindatud veel „Kapten Phillips”, „Elujanu”, „Temake” ja „Philomena”.
Nagu eelmisel aastal parima filmi Oscari võitnud „Argo” ja parima režissööri auhinna pälvinud Ang Lee fantaasiarikas draama „Pii elu” („Life of Pi”), olid ka seekord samades kategooriates võidukad filmid, kus  käsitletakse Ameerika ajalugu („12 aastat orjana”) ja inimvõimete piire („Gravitatsioon”).
USA ajaloolised teemad ja lood inimestest, kes ületavad uskumatud takistusi, korduvad küll aastast aastasse. Seekordseid võitjad eristab aga see, et „Gravitatsioon” on siiski ulmefilm, vaatamata püüdlustele tabada reaalsust, ja „12 aastat orjana” näitab Ameerika ajalugu nii, nagu seda on seni teinud vähesed. See pole muidugi esimene kord. Eelmisel korral parima originaalstsenaariumi Oscari koju viinud Quentin Tarantino „Vabastatud Django” („Django Unchained”) näitas žanrifilmi mugandusi kasutades oma sõnul Ameerika genotsiidi pulseeriva huumori ja vägivalla kaudu.
„12 aastat orjana” on Hollywoodi malli järgi loodud jõhker, avameelne ja otsekohene lugu orjusest: ühe ajastu ebaõiglus on üsna edukalt koondatud Solomon Northupi 12 aastat kestnud vangipõlve. Filmi sisu kõlab paberil Oscariteks ideaalselt sobivana: orjandus, kannatus ja valge mehe süü.  Režissöör Steve McQueen („Nälg”, „Häbi”) on eripärase stiiliga autor, kellele on „12 aastat orjana” nii isiklik puhastus kui ka esimene samm loomaks filmi hoopis teiste standardite järgi. McQueeni film jookseb mööda Ameerika suure filmikunsti narratiivset loogikat ning sobib seega iga vaataja maitsele, kuid sellel on omaette eesmärk. Orjandus ei puutu ühe rahva kannatustesse, see on  üldisem nähtus. Filmis on kasutatud küll kõiki kohustuslikke elemente, alates pealetükkivast emotsionaalsest muusikast kuni teatraalsete dialoogideni, kuid see kõik teenib eesmärki näidata orjandust Ameerika ajaloo rõveda, verise ja häbiväärse peatükina võimalikult suurele publikule.
Parima režissööri Oscari pälvinud Alfonso Cuaròn on üks innovaatilisemaid tänapäeva režissööre. Cuaròni ja Terrence Malicki ihuoperaatoriks peetud Emmanuel Lubezkit hinnati tema suurepärase töö eest luua pilt seal, kus puudub õhk ja gravitatsioon ning valitseb üksnes pimedus. „Gravitatsioon” ei hiilga stsenaariumi mitmekihilisuse ega sügavate karakterite poolest. Cuaròni eesmärgiks oli teha film inimese ja suure takistuse vastasseisust. Sandra Bullocki osatäitmine ning Cuaròni lavastus on süstinud ahtakesse loosse siirust, veenvust ja tõelist usku ühes inimeses peituvatesse jõududesse. Isegi filmi enneolematu produktsioon kahvatab ühe naise järjekindluse kõrval kaotusega silmitsi seistes sellele mitte alla vanduda, vaid raskustest õppida ja edasi liikuda. Muidugi tagavad „Gravitatsiooni” edu ennekõike selle tehnilised saavutused: sujuvalt ja peaaegu märkamatult loodud kosmos ning efektide­rohke keskkonna reaalsus mõjub nii nagu ei ükski teine film. Kosmos on ses loos reaalne paik ning omab lausa omaette karakterit.
2013. aasta osutus väga oluliseks näitleja Matthew McConaugheyle, sest veel paar aastat tagasi oli temast juttu ainult romantiliste komöödiatega seoses. Tundub aga, et teda on tabanud suuremat sorti valgustus ja ta on hakanud oma andeid kõige õigemal moel kasutama: otsekui tuhast tõustes võitis ta Oscari parima meesosatäitmise eest filmis „Elujanu” („Dallas Buyers Club”). Aidsi haigestunud elumeest mänginud McConaughey on täielikult minetanud oma eelmise elu ja astunud reipalt uutele ja tundmatutele radadele. Sellise uuestisünni tunnistajaks saame olla väga harva. Samas filmis üles astunud Jared Leto on astunud samuti drastilisi samme, et luua unustamatu rollisooritus. Temagi tööd auhinnati – parima meeskõrvalosa Oscariga.
Oscarite puhul tuleb täheldada, et tegemist ei ole mitte kvaliteedi hindamisega, vaid väljavalitud eriliste mängufilmide esiletõstmisega. Erilistel mängufilmidel on aga laia haardega levitajad ja produtsendid, kes suudavad Akadeemia labürindis osavalt laveerida. Neis ei tohiks siiski käsitleda teravaid teemasid liiga vürtsikas kastmes. Seega pole midagi imestada, et paljud suurepärased filmid nagu Martin Scorsese „Wall Streeti hunt” Oscaritest üldse ilma jäid. Võib ka kurta, et miks vendade Joel ja Ethan Coeni poeetiline lugulaul „Llewyn Davise ballaad” („Inside Llewyn Davis”) Oscari põhilistes kategooriates nominentide hulka üldse ei mahtunud, aga keskpärasevõitu filmid nagu „Kapten Phillips” seisavad uhkelt parimale filmile kandideerivate linateoste seas.