Näitus „Fookus. Rüiuvaibad“ tarbekunsti- ja disainimuuseumis kuni 29. V. Kuraatorid Helen Adamson ja Kai Lobjakas, kujundaja Jaana Jüris, graafiline kujundaja Tuuli Aule ja teostaja Valge Kuup Studio.

Rüiude näol on tegu reljeefse ja põneva nähtusega eesti tekstiilikunstis. See tehnika sai tugeva hoo sisse 1960. aastate alguses, mil ses vallas tegutses kunstnike kuldne nelik: Mari Adamson, Leesi Erm, Ellen Hansen ja Mall Tomberg. Loomulikult on sellel buumil ka eel- ja järellugu. Rüiude kaudu rullub kõnekalt lahti üks peatükk eesti tekstiilikunsti ajaloos. Seetõttu oleme tarbekunsti- ja disainimuuseumis algatanud uue näituseformaadi, mis ei allu hästi arvustamisele, kuid suunab tähelepanu mõnele kaua varjus olnud või taasavastatud nähtusele muuseumi kogudes.

Rüiu on ajalooga tehnika ja nähtus. Põhjamaises, eriti soome identiteedis on see niivõrd tähtis, et soomlaste ryijy kirjapilti ei muudeta isegi inglise keelde tõlgituna. Skandinaavias ulatub rüiude ajalugu XV sajandist kaugemalegi, ERMi kogudesse kuuluv vanim eesti rüiu on pärit 1906. aastast Vormsi saarelt. ETDMi kogusse kuulub ligi 80 unikaalset pikanarmalist unikaalset vaipa, millest on seekord eksponeeritud suurem osa.

Muuseumi tekstiilikogu saatus on olnud kurb: Teise maailmasõja käigus sai pommitamisel pihta ja hävis kogule ajutist varju pakkunud hoone. Seega teame XX sajandi alguskümnendite professionaalsest tekstiilikunstist peamiselt mustvalgete fotode või reprode järgi. Originaalset on säilinud vähe, kuid kavandite järgi on hiljem vaipu taas kootud.

Rüiu kui moodsuse märk. Seetõttu on eriline rõõm näituse mõttelise alguspunkti ehk kahe vaiba üle, mis pärinevad kunstnike Mari Adamsoni ja Adamson-Ericu kodust. Väljapaneku ettevalmistamise käigus õnnestus need kaks teost ka atribueerida. Selgus, et ühe, 1937. aastal valminud ja Adamsonide koduseinal rippunud tekstiili olid nad kavandanud koos, kudus Mari Adamson. See on tähenduslik tollase tekstiilikujunduse suurepärase näitena, kuid levinud geomeetrilise, selgeteks osadeks jaotatud pinna asemel on pastellrohekale taustale puistatud kunstnike eesnimede tähtedena vaadeldavad kujundid. Neid vaipu võib vaadata ka värskelt abiellunute ühisloomena, omamoodi moodsa lähenemisena pulmavaibale. Mõlema kunstniku hariduses oli oluline roll enesetäiendamisel Pariisis ja mitmel pool mujal Euroopas. See andis neile muu hulgas võimaluse olla kursis tollaste kunstisuundumustega. Mõlemad olid vaipadega esinenud ka siinsetel rakenduskunstnike ühenduse näitustel. Adamson-Eric pälvis 1937. aasta Pariisi maailmanäitusel kuldmedali oma rüiuga sarnases tehnikas flossvaipade eest. Eesti kõrgema kunstihariduse keskuses, riigi kunsttööstuskoolis, vaipu ei kavandatud ega kootud, vaid keskenduti tikandile.

Rüiud on olnud moodsuse märk 1930. ja ka 1960. aastatel. Just teise, sõjajärgse laine puhul saab rääkida võimalusest eristuda 1950ndate tekstiilikunstist, vastanduda piirangutele ja kohustuslikele võtetele, olla vabam, maalilisem ja abstraktsem.

Pärast mõningast üleminekuperioodile omast rahvuslikule motiivistikule, täpsusele ja sümmeetrilisele ornamendile sundkeskendumist, mil rüiutehnikat kasutati pigem harva, hakati 1950. aastate lõpus liikuma üldistuse suunas. Raamitud piltide asemel, kus figuurid ja tegevustik on äratuntavad, on vaipadel kujutatu aina ähmasem ja abstraktsem.

Moodne ornament on vaba. Nii kirjutas Ellen Hansen 1961. aastal rüiutehnikat ja selle võimalusi tutvustades.¹ Kui nii tema enda kui ka kolleegide töödel olid kümnendi alguses veel äratuntavad loodusmotiivid või inimfiguurid, siis 1960. aastate teisel poolel komponeeriti juba julgelt ainult värvipindu ning eelistati moodsaid geomeetrilisi lahendusi.

Suurte mustrikompositsioonide ja kontrastsete värvidega vaipade puhul arvestati ruumi suuruse, värvi ja sisustusega ning soleerimise asemel toetas rüiu interjööritervikut. Ühtlasi sai sellest isetegemiskultuuri osa. Ajakirjades, eriti Kunstis ja Kodus ning Nõukogude Naises, ilmus mitmeid, ka näitustel eksponeeritud Ellen Hanseni ja Mall Tombergi vaipade kavandeid ja tööjooniseid, aga ka Tamara Vaskova, Inge Nurm­oja, Peeter Kuutma ja Anu Raua omi.

Aina hajusamad pildid on kümnendi tekstiilikunsti märkimisväärne osa ja need andsid tooni ka legendaarsetel tarbekunsti ülevaatenäitustel. Kui 1960. aastal Helsingi Taidehallis korraldatud Eesti NSV tarbekunstinäitusel oli eksponeeritud paar rüiut, nende seas Mall Tombergi lihtne mustvalge ainult joontest koosneval motiivistikul põhinev põrandavaip, siis 1964. aasta ülevaatenäitusel hõlmasid need peaaegu poole eksponeeritud tekstiilidest ja valik oli mitmekesine. Kindlasti oli oma osa ka rüiutehnika peaaegu katkematul populaarsusel Soomes. Meie kunstnikud puutusid rüiuga otseselt kokku kas või juba mainitud Helsingi näitusega seotud Soome reisil, samuti Tallinna Kunstihoones 1961. aastal toimunud Soome tööstusliku tarbekunsti näitusel.

1960ndate lõpuks oldi rüiudest tüdinetud ja näitusearvustustes leidub juba ka teravamat kriitikat. Kriitikud kippusid seda tehnikat nimetama ühtlustavaks ja isikupära tasalülitavaks.² Rüiuvaibast oli saanud midagi argist ja funktsionaalset. Mõnda aega oligi nähtud tarbekunsti ülesandena muuta kunst kättesaadavaks ja olla alus kvaliteetsele toodangule, tööstuskunstile. Kümnendi keskpaigas oli sellest ideest aga kaugenema hakatud ning tarbekunst oli muutumas elitaarseks näitusekunstiks. Nii liikus rüiutehnika mõttelises kunstihierarhias vaikselt allapoole.

Gobelään rüiu asemele, üksikud kõrghetked. Järgmisel kümnendil rüiust peaaegu ei kõneldudki ja näitustele sattus see tehnika harva. 1974. aastal, kui tekstiilikunst oli peamiselt põimevaiba- ja gobeläänikeskne, kirjeldas Leesi Erm rüiut tehnikana küllaltki tingliku ja rüiuvaipa ainult narmastest koosneva ning seeläbi graafilise kujutuse osas piire seadvana võrdluses näiteks kunstnikule rohkem võimalusi pakkuva gobelääniga. Viimaseid oodati näitustele aina enam nii Eestis kui siit väljaspool. “³ Seda erilisem on aga Bruno Tombergi valik ja otsus kududa oma erakordsed välisreisimälestused vaipadeks ja just rüiutehnikas. Tekstiiliga oli ta ka varem tegelenud ja oma esimese rüiuga esinenud juba 1964. aasta tarbekunstinäitusel. 1970. aastatel valmis tal paar rüiut, kus ta on keskendunud ruudule kui geomeetrilisele kujundile ja mis haakuvad näituste sarja „Ruum ja vorm“ otsingute ja püüdlustega. Kümnendi teisel poolel kavandas Tomberg monumentaalse Aafrika sarja, jõulise geomeetrilise üldistuse uskumatult nüansirohkes värvigammas Egiptuse teemadel.

Pärast pikemat pausi ilmus rüiu 1980. aastate teisel poolel näitusepilti tagasi Anna Gerretzi loomingu kaudu: tema pööras selle tehnika kasutamisel uue lehekülje nii kujunduslikult kui ka tehniliselt. Ta asus kavandeid looma varase põlvkonna arvutis Paintbrushi programmis ja kujutas Jõgeva teenindustööstuskombinaadis poolautomaattelgedel kootud mastaapsetel vaipadel enamasti abstraktseid vaikelusid. Loominguliselt eriti aktiivseks kujunes Gerretzile 1980ndate teine pool, mil oli valdkonnas rahutu aeg. Gerretzi abstraktsed kompositsioonid sobisid suurepäraselt värsket väljundit otsivasse konteksti, muu hulgas 1990. aastatel asutatud rühmituse ON tarbekunstipraktikale keskendunud otsingulisuses. Pärast Gerretzi panust on rüiutehnika kasutamises valitsenud aastakümneid vaikus.

Tarbekunsti- ja disainimuuseumi näituse eesmärk on tuletada meelde üks tähenduslik unustatud tehnika, näidata selle potentsiaali muuseumi kogusse kuuluvate teoste kaudu. Loodetavasti tekitab see huvi mõtestada rüiutehnika väljundeid ja võimalusi ka praegu. Miks mitte ärgitada vaatajat käeliste oskuste aina kasvava populaarsuse tuules võtma aega ja oma võimekus proovile panna. Võib vaadata läbi mõned ajakirjad, näiteks Kunsti ja Kodu numbrid, vaadata üle materjalivaru, võib-olla harutada üles mõni kudum ning äratada elule oma uinunud manuaalne võimekus. Kas või selleks, et soojustada kestlikult oma kodu, mõelda vahelduseks kätega.

1 Ella Hansen, Kas ainult ristpiste? – Nõukogude Naine 1961, nr 11, lk 30.

2 Helene Kuma, Mis suunas areneb Nõukogude Eesti tarbekunst? – Kunst 1964, nr 2, lk 3.

3 Õhtu kunstniku ateljees. Leesi Erm. Küsib Martti Soosaar. – Eesti Raadio, 17. X 1974.