Tänases ühiskonnas tekitab selline paatos küsimusi – nagu Oriana Fallaci fenomen üldse. Kas ajakirjanik võib olla kuulus? Kas korrespondent, reporter ja intervjueerija võib olla isiksus, mitte ainult mõne meediaväljaande esindaja või mis veelgi tavalisem – jõhker ja tüütu paparatso? Oriana Fallaci oli ju kõigest ajakirjanik, aga ennekõike oli ta loovisiksus, kelle tööl oli mastaapi ja rahvusvahelist kaalu – nii nagu meil oli veel hiljaaegu Urmas Ott. Kumbagi enam pole. Pole ka sellist maailma, mis ajakirjanikest isiksusi vajaks ja sünnitaks.       

Tänane ajakirjanik tõstatab küll probleeme, töötleb ja uurib neid, vahendab hoolega infot, mida on endisest palju rohkem – aga teda ennast jääb selles infohulgas üha vähemaks. Tal võib olla küll teeneid, ta võib saada ka mõne rahaka preemia, aga kestvaid loorbereid see talle ei too. Ta võib kirjutada valusatel teemadel kolumne, olla erk analüütik, aga seegi ei aita. Tema tõstatatud probleemi võib juba järgmisel päeval usurpeerida mõni teine väljaanne. Mõni teine ajakirjanik võib sujuvalt üle võtta nii tema teema kui ka sellega hangitud oreooli. Peagi on see kõik vaid virtuaalne prügi … Ajakirjaniku tõehetk on mööduv. Tõde kistakse tal käest ja ta ise unustatakse. Ajakirjandus ei ole enam looming, vaid tööstus.  Muidugi, on ju olemas kuulsate vestlussaadete staarid, näiteks Oprah. Aga tema on pigem meelelahutaja, „eluekspert”, show business’i kuninganna. Fallaci ei teinud kellegi kannatustest palagani ega hullutanud inimesi kuulsusega, mis kestab vaid viisteist minutit.       

Kiri kui karje         

Oriana Fallaci kirjutatud tõsine, traagilise alatooniga kiri on adresseeritud emaihus kasvavale lapsele. Teos ilmus 1975. aastal. Selleks ajaks oli Oriana juba mitmete intervjuu- ja reportaažiraamatutega kuulsaks saanud. Huvitaval kombel kajastub „Kirjas …” mitte ainult ühe pere- ja tööelu ühendama sunnitud naise kimbatus, vaid leiab väljenduse terve tema ajastu vaim ja toonane tõe otsimise viis. Just see teeb Oriana Fallaci raamatu praegugi oluliseks.  Kirjavormis teos võib tunduda üheplaaniline ja staatiline ning kärsitumad lugejad eemale peletada, kuid kirjanikule annab see valitud teema lahkamiseks lisavõimalusi – saavutamaks sugestiivsust ja sügavusmõõdet. Kiri on ju üks ehedamaid ühendusteid inimesest inimeseni. Seal pole keskne põnev süžee või sündmustik, vaid eelkõige on see eksperiment vaatepunktiga. Kiri fikseerib teatud eluhoiaku ja annab selle väga ehedalt edasi.  Kiri on ühtaegu intiimne ja avalik. Seal põimub eraeluline universaalsega ja tulemus võib olla jahmatavalt mõjuv.     

„Ainus asi, mis meid ühendab, on nabanöör. Me ei ole paar. Me oleme tagaajaja ja tagaaetav. [—] Ema amet ei sobi mulle. Mul on elus teised kohustused. Mul on töö, mis mulle  meeldib ja mida ma tahan teha. Mul on tulevik, mis mind ootab, ja ma ei taha sellest loobuda. [—] Kui sul õnnestub sündida, siis sa ka sünnid. Kui ei õnnestu, siis sured. Mina sind ei tapa, olgu selge …” (lk 85).     

Oriana Fallaci teos on elutõe ja fiktsiooni peen, radikaalne sulam, milles tugeva intellektuaalse kire toel põimuvad emotsionaalsed ja filosoofilised elemendid. Nii paisub kirjutaja isiklik kriis teoses millekski suuremaks. See on  karje inimtunnetuse sügavikust – tunnistus elusolemisest ja sellega kaasnevast vastutusest.

Marionetid ja mängukannid

Oriana Fallaci on külaline möödunud sajandi kuuekümnendatest aastatest, tollasest kultuurikaanonist, mis kujundas jõulisi isikumüüte ja tõstis esile vaba, väärika ja loova inimese. Ta on tulnukas ajast, mil Neil Armstrong esimese inimesena Kuu peale astus, ajast, mil inimvõimed tundusid piiritud.     

Tänased majanduskorporatsioonid olid siis veel lapsekingades, tööstuslik suurtootmine ei ohustanud veel looduse tasakaalu. Inimene oli veel suur, inimene pakkus teisele omasugusele  moraalset eeskuju – oma isiku, oma ande, oma väärikusega. Tollased Hollywoodi staarid särasid lavadel kõrvuti poliitikutega, avalikkuse tribüünid olid nende päralt ühtmoodi. Ka vaimuinimeste iga sammu saatis kõrgendatud tähelepanu.   

Oriana otsustusi ei mõjutanud võimupositsioonidel olijad. Ta oli ise võimupositsioonil nagu kogu toonane vaimueliit. Teda nagu teisigi tollaseid vaimuinimesi kannustas lootus midagi muuta, kujundada ise väärtussüsteeme. Tänapäeva ajakirjanik mõõdupuid ei loo, vaid analüüsib mõõdupuude-järgse maailma toimimist. Ingmar Bergman olevat soovinud „Kirjast sündimata jäänud lapsele” vändata filmi, kuid  ei jõudnud autoriga paranduste suhtes kokkuleppele. Liv Ullmann soovis raamatu teksti plaadile lugeda, aga Oriana Fallaci tegi seda ise, valides ise ka peatükkide vahel kõlava muusika. Orianade ja Livide aeg on möödas, käes on anonüümse tehnoloogilise võimu ja kokkukukkuvate pankade aeg, identiteedi- ja pantvangikriiside aeg, Ipadide ja Skype’ide aeg, marionetiks muutunud inimese aeg. Tänast maailma kujundavad kaks umbmäärast, kõikjale ulatuvat vaenulikku leeri, kaks suurt polaarset jõudu varitsevad üksteist, millest kummalgi pole õieti nime – nii nagu pole nime tänasel inimeselgi. Nende jõudude vahel pole tegelikku rindejoont. On vaid kahe hajuvate piirjoontega osapoole konflikt: kaks tuld sülgavat lohet, kellel ühe äraraiutud pea asemele kasvab kohe mitu uut.       

Tehnoloogilise võimu – meie aja Big Brother’i – „peakorter” ei asu enam reaalses maailmas, vaid Internetis. Seal toimuvad küberkuriteod, leiavad aset vikilekked. Tehnika viimane sõna ründab tehnika eelviimast sõna. Keegi häkib sisse pankadesse ja sõjatehastesse, kedagi häbimärgistatakse, keegi pressib kelleltki raha välja. Kedagi heidetakse türmi, keegi kaotab igaveseks oma renomee. Kes? Ei mäleta … Ka kuningad ja peaministrid on Big Brother’i mängukannid, kes ühel päeval korraldavad muinasjutulisi pulmatseremooniaid, aga järgmisel päeval satuvad häbiposti – süüdistatuna  prostitutsioonis, perevägivallas, ahistamises, altkäemaksus jne. Lõpuks on nendegi päralt vaid ajastu tagakambrid, kus loovvaimud juba ees on.       

Peab olema väga julge, et söandada täna rääkida Hannah Arendti moodi „kurjuse banaalsusest”. Säärane fraas läks 1960. aastal käibele seoses natsikurjategija Adolf Eichmanniga, kes ei tundnud ennast juutide hävitamises süüdi, kuigi sisimas teadis, et ta teod on ülekohtused. Mees väitis, et ta on elanud maailmas, kus keegi polnud kunagi ta tegusid tauninud.       

Ahenenud vaimuruum       

Kuuekümnendatel esile kerkinud nimedest on tänaseks saanud sümbolid. Aga sümbolid on alati natuke tühjad. Nad küll viitavad ühele või teisele nähtusele, inimesele või sündmusele, kuid nende elavat sisu nad enam edasi ei anna. See pole sümbolite võimuses ja pole ka  nende ülesanne.       

Inimnäolised sangarid jäävad üha enam vaid kangelaseeposte lehekülgedele, muutuvad raamatusse raiutud kohmakateks müütideks, kadudes koos ideaalidega, mida nad kandsid. Inimene ja tema elutõde on ekraaniajastule ammugi jalgu jäänud, hea ja kurja vahelised lahingud pühitud ajaloo prügikasti. Tõde on üldse minevikuteema, nostalgiliste  tagasivaadete aines.       

Ühiskondlik teadvus on küllastatud hägusõnalise retoorikaga, kõnelustega ellujäämisstrateegiatest, arengustsenaariumidest, tulevikku suunatud innovatiivsetest projektidest … Ellu jääda on ju ikkagi vaja – ka sel juhul, kui tehnoloogilistes ja muudes võrgustikes siplev inimene on vaid ümmargune mutter, nimetu, lahtritesse paigutatud mass.  Eneseabi-raamatutest pärinevate „kohalolemise” loosungitega turgutatud inimene ei märka, et tema „kohalolemine” ei tähenda eriti midagi. Kohal on miski muu: see on uusi, modifitseerunud vorme võtnud totalitarism. Inimese vaimuruum on ahenenud militaarse r
uumi arvel. Sellega kaasneb uut laadi kultuur – hirmu- ja kättemaksukultuur. Anonüümse võimu keerukaist struktuuridest koosnev masinavärk mässib kõiki  ühtviisi oma salakavalasse võrku, muudab inimese valvatavaks, tasalülib tema tundeelu, nüristab tema peenemad tajud, röövib talt turvalisuse ja võtab kontrolli tema saatuse üle.     

Osama on surnud, elagu Obama. Üks lihunik  on tapetud, elagu teine. Big Brother vaatab kõike kõvera muigega pealt … Kus on siin veel ida ja kus lääs?     

Kas pole see fantaasia? Kas pole see mõne ulmelise hoiatusteose ümberjutustus, mille aines on võetud Aldous Huxley, George Orwelli või Margaret Atwoodi raamatutest? Ei, see on elu ise.