Tähelepanuväärne on, et optimism ja sellega seotud käitumismustrid on omandanud ka tugeva poliitilis-religioosse tähenduse. Poliitilis-religioosse – sest mustvalgetel skeemidel, vastandamisel ja stigmatiseerimisel põhinedes töötab kohalik poliitiline väärtussüsteem üsna samal põhimõttel nagu mis tahes monoteistlik religioon. Üheksakümnendate aastate loomulikust lootusrikkusest  on saanud ideoloogiline nõue. Ainult rahvavaenlane ja vaenuliku riigi agent lubab enesele pessimistlikku kriitikat eesti elu aadressil. Pessimistidel soovitatakse juba mõnda aega emigreeruda. Rõõmus ja optimistlik olemine ei ole üksnes pehme väärtus, arukas ja tervislik olemisviis, vaid see tähendab ka riigitruudust, lojaalsust Isamaale. Täpsemalt vaagides käibib meil vähemasti kahte sorti optimism. Esimene on  loomult kehaline, hedonistlik, narkootilisi teadvusseisundeid eeldav, kuulub valdavalt nõukogude ajast puutumata noorema põlvkonna juurde ning on tugevasti seotud meelelahutustööstuse maagiliste sisendustega, mis käsivad 24/7 pidu panna ja rõõmus olla. Ja noor inimene allub lihtsalt sisendustele ning kaldub jäljendama.

Selles hedonistlikus mudelis ei ole kannatusel tähendust, sest paradiis on maa peal – sellesse tuleb lihtsal  sisse astuda. Olemuselt teistsugune on vanema põlvkonna „hambad-ristis” optimism, mida toidavad rahvusromantiline kannatusekultuur ja seitsesada aastat orjaiket ja mis käsib rõõmus olla „kõigest hoolimata”, ka kartulikoori süües ja vaenlast vihates – ükskõik kui uduse suure eesmärgi nimel. Selles metafüüsilises optimismis on ka kannatus ja vihkamine optimismi allikaks. 

Ei oska kujutleda ühiskonda, kus inimese sotsiaalseks ideaaliks oleks jõuetu, passiivne ja pessimistlik tüüp. Et mis tahes võimuideoloogia saab olla üksnes optimistlik, on ka loomulik. Terve mõistus ütleb siiski, et rõõm ja kurbus ning nendega seotud pikema perspektiiviga eluhoiakud – optimism ja pessimism – on omadused, millel kummalgi täita oma sotsiaalne ja bioloogiline roll. Optimism on kindlasti vanem ja sügavamas bioloogilises  mälus juurduv nähtus. Selle aluseks on terve elusorganismi energeetika, loomulik, ellujäämiseks vajalik elujõud. Positiivne mõtteviis, olgu geneetiliselt päritud või ka eneseabi programmi raames kultiveeritud, on organismi kaitsemehhanism. Eluterve pessimism tähendab kahtlemist, teravdab kriitikameelt, mis aitab vältida vigu, aga eeldab ka tundlikkust, millega enamasti kaasneb empaatiavõime.  Kaasaegne turunduslik optimism ja seda esindav inimesekuvand põhineb näivustel ja on rõhutatult bioloogilise tähendusega: kõikide meie „meediakangelaste” puhul on kesksel kohal visuaalselt eksponeeritud elujõud ja seksapiilsus (iseasi, et üleküllastatus on selle mõjujõu pea olematuks devalveerinud), kõik muud omadused, kaasa arvatud intellektuaalne potentsiaal või mingid vanamoodsad moraalsed omadused, ei tule  arvesse.

Kõik need suvalised verisulis ilmatüdrukud, tõsielu- ja lauluvõistluste staarid ja nende „kordumatu” eraelu detailid on ainult pealtnäha tüütu, „pehme” müramassiiv. Koos politiseeritud „turundusliku” optimismiga kultiveerib ja taastoodab see edukalt sotsiaalset tuimust ja kalkust. Viimasel ajal on palju kirjutatud nõukogude ajast pärit hirmu-sündroomist, mille pärandiks peetaksegi ka eestlaste pessimismi,  sisemist aheldatust ja naeratuseta nägusid. Küllap see nii on. Aga siiski ulatuvad iga rahvuse tunnetuslikud mustrid sh optimism ja eneseusk kaugemasse ajalookogemusse kui seda on 50 aastat – ja paraku ei ole eestlaste kogemus positiivne. Põhiküsimus on, kas näivuste paraad, kroonuoptimism ja kommertsnaeratused ikka tähendavad hirmust vaba olekut. Tundub, et väga sageli on selle taga endiselt hirm – hirm erineda ja näida  kaotajana. Paraku on näimisest saanud tänapäeva maailmas tugevam argument kui seda on olemine. Aga tõsiseltvõetav optimism on siiski vaid see, mis tugineb olemisel.