Melanie Bonajo näitus „Kui keha ütleb Jah+“, kuraator Maria Arusoo. Kumu viiendal korrusel 10. XI 2023 – 28. IV 2024.

Ma pidin ikka väga väikene poiss olema, kui puutusin esimest korda kokku videoteose kui sellisega. Et esma­kohtumised nii filmi- kui ka animatsioonikunstiga jäävad mälueelsesse aega (üks esimesi teadlikke mälestusi on vanaema kõrval voodis oma arusaamismuskli pingutamine, et subtiitritele järele jõuda), tekitas antud kontakt palju küsimusi ja vähe arusaamist: „Miks nad saalis mingeid suvalise koha pealt jooksvaid filme näitavad? Miks kusagil kella ei ole? Mis hea pärast ma sellele oma aega raiskan, kui võiks normaalset filmi vaadata? Miks on seda kõike vaja teha just maailma kõige villasema kaameraläätsega? Kas keegi seda palun uuesti algusest ei võiks jooksma panna?“ jms. Lühidalt, meedium ei avaldanud lapsearule muljet.

Kuigi toonaste kunstikogemuste ja nüüdse vahele jääb kõvasti üle kahekümne aasta – oleme mõlemad videoga suureks kasvanud –, ei saa ma kuidagi üle veendumusest, et näitustamise aspektist videoteosest keerulisemat meediumi ei ole. Kuidas paigutada inimesi ruumis? Kuidas olla kindel, et nad just sedasi paiknema hakkavad? Kas teose heli ulatub teise ruumi? Kuidas valgusrežiim tasakaalu saada? Kas kuidagi on võimalik luua mingisugune rütm video olemusliku korduse ümber? Kas teised külastajad satuvad saalis jalutades süstemaatiliselt ekraanile ette? Ning ennekõike: kuidas teha nii, et nad päriselt seda videot vaataks ka?

Elulised vaatlused on tõestanud, et keskmise kunstivaataja keskmiseks kogemuseks keskmise videoteosega on poolteist minutit mittearusaamist pooletunnise video ees. Kui puu kukub metsas ja keegi seda ei kuule, siis kellele see korda läheb, mis häält ta teeb?

Nagu aimata võite, ei avaldanud Melanie Bonajo neljast videost kombineeritud näitus „Kui keha ütleb Jah+“ mulle erilist muljet. Või, täpsemalt öeldes, kummastas natuke. Kumu, rahvusvaheliselt uhke lennuga kunstnik, eraldi välja koolitatud külastusjuhid, paljad pepud plakatil – kõik tundemärgid osutaksid nagu näitusele, mis on tehniliselt ja vormiliselt enesekindel ja kus fookus on paigas (julgedes seejuures olla „õrn“ ja „habras“ ja „empaatiline“ jms). Selle asemel on Kumu viiendal korrusel enesega liialt rahulolev kujunduslik fopaa, mille tuumaks olevatest videoteostest saab ainult suur nimiteos kuidagi enam-vähem puhta nahaga kriitikasõelast läbi.

See nimiteos esindas Hollandi kuningriiki viimasel Veneetsia kunstibiennaalil ning on sellest saati tuuritanud Euroopa kunstisaalide vahel. Kuigi sisuliselt on Kumu viiendal korrusel esitatu sama teos, on formaalselt tegu kaunis teist sorti olendiga. Nimelt sai Veneetsias nautida Bonajo suureformaadilist kehapsühhedeeliat Santa Maria della Misericordia kiriku kõrgrenessansslikult ülevas interjööris. Kuigi Kumu ruumi on üle kandunud nii amorfsed mäluvahust sohvad kui ka laest rippuvad sametised paelakesed, pole kohe kindlasti tegemist kiriku ruumi­konteksti taasloomisega – ja see on iseenesest hea. Bonajo ja kunstitempli diskursused väga ei klapi.

Peale uhke ruumi jättis teos Veneetsiasse maha ka protestantlikule altarimaalile omase sakraalse üksinduse.¹ Teisisõnu, Kumu näitusel saab näha veel kolme Bonajo teost: „Matrix Botanica – Bio­sphere Above Nations“ (2013), „Progress vs. Regress“ (2016) ning „touchMETell“ (2019). „Matrix Botanica“ on looduse vaatepunktist jutustatud ökofeministlik tripp, „Progress vs. Regress“ üritab illustreerida/salvida põlvkondlikke ebakõlasid intervjuudega saja ringis vanainimestega ning „touchMETell“ proovib heita valgust soo ja nõusoleku küsimustele läbi intervjuude lastega. Videote kogupikkuseks on umbkaudu kaks ja pool tundi ning valimit peab selles mõttes kiitma, et Bonajo arengut videokunstniku/filmitegijana on selle kestel selge ja kerge jälgida. Ühe kunsti­keele lugu on siin hästi välja toodud. Samuti tekib ka ilus ideeline läbiv joon.

Kolm teost, mis tegelevad inimeseks olemisega eri vanuses, ning üks, mis annab hääle ka loodusele endale. Nagu klapiks.

Kahjuks aga üldse ei klapi, sest vaatamisvõimalused on halvasti üles seatud. Juba esimeses saalis ei saanud valida istekohta, kus silmanurgas ei käiks aina mehaaniliselt kinni ja lahti rapsiv näituseuks. Põhiteose saalis polnud ülepea leida paika, kus ma ei näeks iga saali kõndivat inimest.² Kusagilt ei saa infot selle kohta, kus maal on teosed („Kas ma näen hetkel millegi lõppu või algust või mida?“). Samuti kõlavad teosed üksteise ruumi (müra summutavad kardinad?). Kuigi vaatamiskogemuse poolest olid nimiteos ja „Matrix Botanica“ problemaatilised, töötas mõlema puhul kujundus vähemalt esteetilise toena teosele, „touchMETell’i“ ruum saavutas vaid lastehaiglale omase steriilse eemaletõuka­vuse ning „Progress vs. Regress“ illustreeris näitusepaigutuses suurepäraselt, kuhu pannakse vanainimesed: nurka, millest on kerge mööda kõndida.

Samuti on näituse intersektsionaalne ristmik, kuhu tervik end suure­haardeliste teemadega pargib, vist natuke liiga suur amps. Ma ei süüdista kunstnikku ega kedagi kahepalgelisuses, kuid juhul kui näituse tunnusvisuaal imiteerib stencil’eid ja käsitöö-seinagraafikat ning on teostatud kleepsudena (mõelge natuke selle peale), on ikka väga naljakas asuda vaatama teost, mis räägib loodushoiust.

Üleüldse on näitus minu maitse jaoks natuke liiga optiline. Seda nii keskse teose somaatilisi kui ka kunstniku enda antikapitalistlikke ja sooteoreetilisi ambitsioone arvesse võttes. Selle asemel, mis on, on rõhk sellel, kuidas asi välja paistab. Näitusevaade on tähtsam kui ruum ise.³

On tähelepanuväärne, et mõlemas seni ilmunud tekstis, mis kajastavad Melanie Bonajo näitust väljaspool „riikliku kunstiasutuse pressipaketti“, on võetud kasutusele identne kirjanduslik võte. Nimelt rikub nii Johanna Jolen Kuzmenko näitusearvustuses⁴ kui ka Anita Kodaniku kultuuriajakirja-arvamusloos⁵ kirjutaja vaatamiskogemuse mingit sorti keskealine onkel, kes väljendab valjult oma „kväär-väär“ suhtumist. Seesugune identne tegelane mõlema (väga hea!) kirjutaja puhul tundub minule veelkordse kinnitusena, et selle näituse ruumiline ülesehitus lonkab kõvasti. Kas tõesti poleks olnud võimalik ruumi välja mängida kuidagi nii, et publik siseneb põhiteose saali selja tagant – et iga ruumi sisenev inimene ei katkestaks mu tähelepanu?⁶

Ent kui ettevõtmisesse uskuda, on uskmatute hääled nagu kärbsepinin kõrvus ning küllap jääb näitusest hea maitse suhu, kui sellega ühel lainel olla. Olgu kuidas on, mina sain vaadata hea mitu tundi pehmet ja inklusiivset agitproppi, mis on kunstiliik, millega saab siinmail autentsetes vormides harva kohtuda, nagu keegi selle mingi aeg tagasi oma arvamusartiklis sõnastas. Seega olen rahul! Tundkem end oma kehades hästi.

1 „Kui keha ütleb Jah+“ kui protestantliku eetilise režiimi enesekehtestamine katoliikliku representatsiooni kontekstis tundub potentsiaalselt viljaka mõttearendusena.

2 Kohtingusoovitus: Kõige mõnusam on vaadata põhiteost hoopis ekraani tagant: astud näitusesaali ja jäädki kohe ekraani taha istuma. Meeldivalt privaatne, saab kaisutada, ei pea kuulama kaasvaatajate kommentaare jne.

3 Antud seisukoha kaitseks: näitusevaadete pildistamine on omaette kunst ning tinglikult võib seda vaadata arhitektuurifotograafia alamžanrina. Eestis on ses vallas meistrid Stanislav Stepaško ja Joosep Kivimäe, kes on mõlemad ka Bonajo näitust pildistanud. Kui nüüd nende pilte võrrelda Postimehe fotoreporteri Eero Vabamäe omadega (tema töö ei nõua erinevalt eelmainituist fotomenetluse tasandil ruumi toetamist), oleks tegu otsekui kahe täiesti eri suuruse ja vaimsusega toaga. Reaalne ruumikogemus oli sarnasem Vabamäe piltidega.

4 Johanna Jolen Kuzmenko, Seksterapeudi näitus loob oaase kehadele ja hingedele. – Postimees 13. XII 2023.

5 Anita Kodanik, Hea aeg nõusoleku õppimiseks – Müürileht 11. XII 2023.

6 Lisaküsimus: Miks polnud näitusel ühtegi Bonajo fotoseeriatest? Sellest on kahju.