Elutöö on nii kõikehõlmav küll, et seda ei võta kokku ei lühike lehelugu, kõne ega telesaade. Jaak Kangilaski pikaaegset tegevust on viimastel aastatel Sirbis käsitletud, kahel korral ka intervjuuna, seega asjaosalise enda pilgu läbi.¹ Tahtmata kirjapandut korrata, võinuksin toetuda omaenda kokkupuudetele ja muljetele, kuid paratamatult valgustub nii välja vaid mingi osa tema elust ja tööst. Üks lähenemisvõimalusi on näiteks aga rollide eritlemine, mida siinkohal teengi.

Kangilaski kui õpetaja. Kahtlustan, et ühtegi aastat vahele jätmata on ta pidanud loenguid ülikooli lõpetamisest viimaste aastateni. Kangilaskile on looduse poolt antud kaasa külluslikult omadusi, et olla hiilgav lektor. Mõjukas figuur ja kehahoiak tõmbasid tähelepanu. Hääl kandis: Jaagu ema oli näitleja ja üks ta lapsepõlvemängegi oli teater. Kõige olulisem on aga tema oskus oma teadmisi haaravalt ja väga süsteemselt esitada, selgelt arutleda ja seoseid luua. Kangilaski loenguid on tudengid armastanud kõikidel aegadel, vaatamata ülikoolisüsteemile või riigikorrale. Seal pole olnud kirglikke vastandumisi, kuid samuti pole tuntud igavust või tüdimust. Tema loengutel räägitu jäi kuidagi iseenesest meelde. Üliõpilased on Jaaku toetanud, tema neid. Nõu­kogude ajal aitas loengute menukusele kaasa teemavalik. XX sajandi väliskunst polnud ametliku kõneainena soositud ja just nende loengutega algul Tartus ja hiljem Tallinnas tegigi Kangilaski endale nime. Et aga kunstiajaloo loenguid peeti Tartu ülikoolis napilt ja Voldemar Vaga kõrvalt neid eriti üle ei jäänud, alustas Kangilaski seal noore õppejõuna hoopis ajaloolise materialismi kursusega. Marksistlike teooriate tundmine ja huvi lääne uuema vasakpoolsuse vastu andis edaspidiseks hea relvastuse komparteilise süsteemiga argumenteerimisel. Küllap ka äratundmise, kus läheb lubatu piir.

XX sajandi kunstiajaloo kõrval on olnud vähem esil Kangilaski kunstisotsioloogia ja esteetika kursused. Nende eraldusjoon pole tema puhul olnud küll kunagi jäik: Kangilaskit on alati huvitanud kunsti ühiskondlik kontekst, selle teoreetilised ja poliitilised tõmbejõud.

Kangilaski kui valgustaja. See, esimesega mõistagi seotud roll ühendab tema tegemised lektori, teadlase ja ka organisaatorina. Kangilaskile on loomuomane maailma harida, asju seletada, paigutada need suurematesse süsteemidesse. Ta teeb seda meelsasti nii väikses sõpruskonnas kui ka pingelistes olukordades. Nõukogude aja lõpus ei kirjutanud ta küll palju, kuid avaldatud artiklitel näib olevat kindel ja läbikaalutud missioon. XX sajandi väliskunsti, Norra tutvustuste jm kõrvale on mahtunud näiteks Keeles ja Kirjanduses ilmunud essee, kus ta lahkab üksipulgi sõnade tunnetamist ja tunnetuse väärkohtlemist.² Siirdeajast peale ja administratiivtööle vaatamata on Kangilaski aga avaldanud hämmastavalt palju, suurtest Eesti kunstiajalugudest ja tihedatest teadusartiklitest gümnaasiumiõpikuteni. Selle kõrval on ta võtnud meelsasti sõna kunstielu ja ka poliitika ja globaalprobleemide teemadel. Liitumine mitmekülgset haridust pakkuva Eesti Metsaülikooli meeskonnaga tundub seetõttu vägagi mõistetav samm. Kangilaski ise on maininud põhimõttelist pööret oma teadustöös: „Nõukogude ajal püüdsin, nii palju kui võimalik, viia Eesti publikut kurssi sellega, mis toimub mujal maailmas. [—] Sellest peale, kui saime väliskunstist vabalt rääkida, tundsin, et mul on aeg, aga võib-olla ka kohustus, uurida seda kunsti, mida tehti Nõukogude ajal Eestis.“³ Sellega võib olla päri, kuid arvan, et kindlasti tuleb lisada kolmas kese, mis kahte perioodi ühendab: see on püsiv huvi kunsti mõjutanud ideede ja mõttesuundade vastu. Sellest kumab läbi ka kindel uurijapositsioon: kirjutatu peab olema hariv ja selge missiooniga.

Kangilaski kui suunaja. Kui Kangilaski tuli 1971. aastal Tallinna, tööle toonasesse ERKIsse⁴, sattus ta Tartuga võrreldes märksa elavamasse kunstiellu. Oma loengutel armastas Kangilaski rääkida põlvkondlikust kuuluvusest, tema enda kunstnike põlvkonnaks said kuuekümnendate lõpus startinud kunstnikud, eriti SOUP 69 ning Ludmilla Siimu õpilased Ando Keskküla ja Andres Tolts. Üha enam tuli Tallinnas esile ka Kangilaski organisaatoritalent. 1970. ja 1980. aastatel oli ta algajatele kunstnikele oluline kunstnike liidu noortekoondise esimehena. Ta ergutas kunstitudengeid looma rühmitusi ja tõmbama kaasa kriitikuid, et hoogsamalt kunstiellu siseneda, kuid stagnaaegne põlvkond oli küllap varasematest individualistlikum. Rühmitused hakkasid taas tekkima alles riigi iseseisvuse taastamise veerel.

Kangilaski ise on väitnud ennast olevat üpris konservatiivne nii kunsti- kui ka maailmavaate poolest. Ka tema suunav tegevus pole kunagi seisnenud kirglikes ja sütitavates üleskutsetes, kuid pluralismi soosinud ja vahel isegi äärmuslikumaid katsetusi provotseerinud on ta küll. Kui vaja, oli siiski just tema üks neist, kes suutis võimukoridorides asjad korda ajada.

1978. aastal sai Kangilaskist ERKI kunstiajalugu ja punaaineid koondava kentsaka ühenduse juhataja, peatselt lahutati see kunstiajaloo ja ühiskonnateaduste kateedriteks. Prorektorina aitas Kangilaski käivitada maalieriala Tartus, esialgu ERKI filiaalina. Hiljem Tartu ülikooli alla läinud maaliosakond oli kindlasti üks Tartu praeguse põneva kunstielu alusepanijaid. Tallinna kunstiülikooli rektorina (küll kõhklustega, nagu ta on hiljem tunnistanud) kirjutas ta alla otsusele hakata Tallinnas ette valmistama kunstiteadlasi. Seejärel loodi kunstiteaduse instituut, mis tähistab sel aastal oma 30. tegevusaastat. Kangilaski rektoriaeg aastatel 1989–1995 sattus perioodi, kus ei aidanud visioonid, vaid tuli lihtsalt leida raha küttearvete ja palkade maksmiseks. Seejärel suundus Kangilaski (tagasi) Tartusse, töötades esialgu Tartu ülikooli kunstiajaloo professorina ja hiljem prorektorina. Tartu ja Tallinna suhted tähendasid tema ajal hästi toimivat koostööd: vahetati üliõpilasi ja õppejõude, noored kunstiteadlased said õppida Tartus terve aasta.

Kangilaski kui vahendaja. Erinevate pooluste tunnistamine või isegi olemuslik tarve nende järele on minu arust Kangilaskit saatnud alati. See on tähendanud ka reisimist kahe linna vahel: kui töökoht oli Tallinnas, jätkas ta õpetamist Tartus, kui aga Tartus, ei lakanud loengupidamine Tallinnas. Teda köitsid noored, küll mitte liig mässumeelsed, aga ikkagi ettearvamatud kunstnikud, ent ta oskas suhelda ka kompartei tegelastega. Kui mõelda veel sellele, et Jaak on jaganud end kahe maakodu, Viljandi- ja Muhumaa oma vahel, koorub siit välja ehk isegi rahutus, kuid igal juhul alternatiivide, võrdluste ja kontrastide vajadus. Kangilaski seisukoht näib olevat, et pooluste vahel on alati võimalik kesktee, mõõdukus ja vähemalt ajutine lepitus, kuid elus, kunstis, mõtteviisis ja ka poliitikas peaks leiduma erinevaid võimalusi.

Mõõdukusest on kasvanud välja siiski märksa avaram põhimõte. Küsimusele „Mida muudaksite siin ilmas?“ on Kangilaski vastanud 2000. aastal: „Sooviksin, et progressi mõistet ei seostataks enam ainelise maailma kasvuga ja et inimesed vabaneksid tarbimisjoovastusest ning hakkaksid mõistma ühisvastutust.“⁵

1 Krista Kodres, Kunstiteaduse(lase) piirid ja võimalused. [Intervjuu Jaak Kangilaskiga.] – Sirp 10. II 2017. https://sirp.ee/s1-artiklid/c6-kunst/kunstiteaduselase-piirid-ja-voimalused/;

Anders Härm, Hanno Soans, Elu, kunst, ühiskond. [Intervjuu Jaak Kangilaskiga.] – Sirp 20. XII 2019.

https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c6-kunst/elu-kunst-uhiskond/;

Mart Kalm, Ariste medal Jaak Kangilaskile. – Sirp 10. VII 2020. https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c6-kunst/ariste-medal-jaak-kangilaskile/.

2 Jaak Kangilaski, Lehmad tunnetavad kevadet. – Keel ja Kirjandus 1986, nr 9, lk 548–550.

3 Krista Kodres, Kunstiteaduse(lase) piirid ja võimalused.

4 Eesti Kunstiakadeemia kandis Nõukogude ajal 1989. aastani Eesti NSV Riikliku Kunstiinstituudi, seejärel kuni 1996. aastani Tallinna Kunstiülikooli nime.

5 Pealelend. – Sirp 22. XII 2000.