Jaanuari muusikaelu kipub olema pigem vaikus pärast raju, mil seljataha on jäänud pühadeoratooriumid, koorimuusikast pungil kirikud ja suur kiire, mis on tänapäeva inimese pärisosaks saanud. See jaanuar oli teistmoodi. Kuu lõpus rehkendust tehes jäi tallele mitu õhtut, millest ilmajäämise korral oleksin maha maganud aasta erilisemad muusikasündmused. Kindlasti ei jää ka ühelgi klaverimuusika austajal endorfiinid talveunne, kui juba uue aasta algul on oodata õige mitme pianisti esinemist.

6. I oli aasta alles vastsündinu mõõtu, ent üks kõrghetk sai kirja. Põhjamaade Sümfooniaorkester esines tujuküllaselt kahel õhtul ja publikupuuduse all kannatada ei tulnud. Solistina astus üles erakordne arhitekt klaveriklahvidel – tšehh Lukáš Vondráček. Anu Talile ei olnud see kohtumine tundmatuga. Neid seob kontsert 2003. aastast, mil toonane mässumeelne nooruk ei osanud undki näha Elisabethi konkursi (2016) võidust. Vaimustava kontserdi voogu viis tasahaaval sisse Pärdi „Fratres“, seejärel Rahmaninovi „Variatsioonid Paganini teemale“ ja lõpetuseks tõlgendus Dvořáki „Uuest maailmast“. Olen kaua oodanud siia tippkonkursside – Tšaikovski, Elisabeth, Chopin – värskeid võitjad, kes on elu kõrgvormis ja tulvil nooruslikku elaani. Variatsioonide esitus kruvis Vondráčekil pinget viimse vindini fantastiliste tämbrite, publikut tarduma paneva keskendumisjõu ja absoluutselt selge tekstikoega. Laitmatu pillimäng oli eelnimetatu enesestmõistetav kaasprodukt. Sellist taset, kus haaratakse vabalt korraga suurt ja väikest plaani, võimaldab üksnes lai repertuaar, sage pääs suurtele lavadele ja muidugi suure konkursi õigustatud võit. Suuri kulminatsioone doseeris ta külma pea ja sooja südamega, jättes emotsioonides põlemise tänuliku publiku rõõmuks. Anu Tali soe hoiak väärtustas inimlikku ühtekuuluvustunnet ning lõi hingesideme nii muusika, muusikute kui ka publiku vahel.

13. I tuli ERSO ette noor kreeka dirigent Dimitris Botinis (30), kellest vene muusika tõlgendused on teinud Venemaal oodatud külalise. Eesti publik teda oodata ei osanud, küll aga müüb saali koos vahekäigu ja postitagustega alati välja Ivari Ilja klaverimäng. Iljal on suurmeistri küpsus ja lavatarkus ning ta esineb just nii, nagu võiks oodata – publiku tähelepanu pelgalt lavale sammumisega enesele naelutades ja seda teose lõpuni hoides. Oskus kõneleda suurele saalitäiele on tal kaasasündinud anne. Laia publikuga kõneleb alati ka Tšaikovski esimene kontsert, mis samuti saalitoole tühjaks ei jäta. Pärast Ljadovi „Kikimorat“ saabusidki oodatud uhked akordid ning säärast kõrvulukustavalt elevat vaikust ei ole publikus ammu olnud. Tšaikovski eluajal levis muide veel eelmine redaktsioon kontserdist, kus kuulsad akordid kujutasid pigem pehmemaid arpedžeeritud saatehääli, mitte solistlikku pompoosset avangut ja üldse oli teose karakter pigem schumannlik ja lüürilisem (versiooni on põhjalikult uurinud Kirill Gerstein). Publik tunneb aga hilist varianti ja ootab massiivset toretsevat elamust, mida selgi korral pakuti. Klaverikontsert tõi Iljale 1980. aastal vabariiklikul konkursil II preemia ning praegunegi etteaste oli väärikas ja tehniliselt särav. Tohutu energialaeng läks solistil kolme osa võimsa arengukaare ehituseks ja uhkeim oli teose kõlajõulisem poolus. Kahju on sellest, et pisut vähem jagus tähelepanu vaikse muusika värvimiseks ja laulvat kõlasoojust detailidele. Paar orkestriloginat õnneks üldmuljet ei rikkunud. Kontserdi teises pooles kõlanud Rahmaninovi „Sümfoonilised tantsud“ olid viimaste aegade parimad, mida ERSOlt kuuldud on.

Erilisele rännakule kutsus kuulajaid Tanel Joamets, kes esitas Mustpeade majas 5. ja 7. I Skrjabini kümme sonaati. Vaevalt et keegi eesti pianistidest üldse on ette võtnud sellist kaalukat teekonda esoteerilise filosoofia ja müstika sisemusse. Joametsa suhe Skrjabini sonaatidega algas koolieas ja ta peab nende terviktsüklina esitamise erilist ettevõtmist oma elutöö kokkuvõtteks. 48aastaselt on muidugi vara sääraseid sõnu kasutada, ent sündmuse mõõdupuuks sobib võrdlus hästi. Kümme sonaati on Skrjabini loomingu selgroog ning ambitsioonika loojana nägi ta oma helides võimalust maailma föönikslikuks ümbersünniks, kus valust saab joovastus, pimedusest valgus ja vihast armastus. Neis sonaatides on ängi (nr 1), looduskujundeid (nr 2), hingeseisundeid (nr 3) ning kosmilisi kõlapilte (nr 9 ja 10), ent kõige olulisemad on eksistentsialistlikud küsimused. See on sügav materjal – justkui seiklemine mõõtmatus labürindis, kus võid publikule teed näidates enesele ootamatult kaduma minna. Joamets läkski ja lahustus selles püsimatus ning pidevalt kuju otsivas ja seisundeid vahetavas muusikas. Publikuni jõudis värelev, värviotsingutesse süüviv ja põletavast kirest kantud esitus. Oli imelisi piano’s kõlaleide hästi kuuletuval Steinwayl. Mustpeade maja valge saal ei ole aga kahjuks universumi mõõtu ja väikese märkusena jääb kirja liigne tormlemine mõningas valjus arenduses, kus võinuks lubada suuremat selgust, et kujundid paremini mõjule pääseksid.

Täiesti omaette maailm, oma keele ja rütmikihistustega on džässpianist Kristjan Randalul, kes mängis 23. I valges saalis oma vanemat ja uuemat loomingut. Tema loodut ja kohapeal improvisatsioonis sündivat muusikat enesest läbi lastes tabasin end leidmas lisaks muule – ja muud ikka on – intonatsioone eesti pärandist ja ka maailmaklassikast. Randalu teosed on minu meelest nii lood kui ka kulgemised, mille mõjuväljas saab viibida mitmesugusel moel. Laiali laotub kaart, kuhu on jäädvustatud rännakud mitte ainult laias (muusika)ilmas, vaid ka iseeneses. Meenutan ka Randalu klassikalisemat, vioolale, klaverile ja kammerorkestrile kirjutatud oopust „Inner Asylum“ ehk „Sisemine turvapaik“, mille puudutava sisu avasid mullu 4. XII samas saalis Kalle ja Liisa Randalu koos Tallinna Kammerorkestriga. Randalu mõtestab aega ja ruumi omas võtmes, lisab personaalse mõõtme ning kui ta midagi teeb, siis teeb nii, et on tehtud.

Kultuurikatla väikesesse saali sättis end 24. I kavaga „URR-13: Island“ ansambel U:, kes vahetult pärast seda sõitis esinema ka Islandile, mapi vahel mitu eesti teost. Juba neljandat aastat käiv sari on publikut kostitanud uue muusika eri suundadega – toonud kuuldavale küll poliitilist, eksootilist, minimalistlikku, elektroonilist ja vokaalset nüüdisloomingut. „URRi“ kontserdil tabab alati mõni ootamatus: loed küll enne kavalehte ja kujutled, mis võiks sündida, ent alati on mingi knihv juures. Kas siis uus muusika ei tundugi nii uus või vastupidi: muusikaks on tehtud senikogematud objektid või siitsamast meie ümbert pärit nähtused, mille peale ei oska tullagi. Seekord olid kavas viis islandi heliloojat sünnivahemikus 1967–1987. Islandi muusikatraditsioon ei olegi kuigi pikk, ulatudes eelmise sajandi esikümnenditesse. „URRi“ kavad pole üldiselt surmtõsised ega olnud selgi korral. Näiteks Jesper Pederseni teoses „Helmut“ löökpillidele ja elektroonikale murti puuoksi ja salvestati murdumise helikõrgusi, üritades tabada si-bemolli. Kõige rohkem tegeles helikõrgustega Anna Þorvaldsdóttir oma teoses „In Two Different Places“ ehk „Kahes eri kohas“ flöödile ja soundtrack’ile. Þorvaldsdóttir on üks kuulsamaid islandi nüüdisheliloojaid, kelle teosed on jõudnud ka New Yorgi Filharmoonikute programmi. Kuuekesi mängiti videopartituuri järgi Þráinn Hjálmarssoni teoses „Sculpture #3“. Publik nägi ekraanil ruumilist partituuri ning kui vertikaaljooned ekraanil pöörlesid, mängis igaüks oma kriipsu vastavalt sellele, milline joon millisega parasjagu kattus. Sai jälle veidi targemaks uue muusika võimaluste vallas, ent mõne varasema „URRiga“ võrreldes oli esitustest natukene kaduma läinud vajalik pinge, mille võiks järgmiseks korraks jälle üles leida. Igatahes, kes tahab oma muusikalist kogemust laiendada, võiks kindlasti mõnelt „URRi“ kontserdilt läbi põigata. Veebruaris urisetakse veel Kultuurikatlas, ent 9. V ootab U: ansamblit taas ERRi värske uuendus­kuuri läbi teinud esimene stuudio.

Mõnikord võib üsna täpselt tunnetada, et hea kontsert algab juba saali sisenedes. Õhk on kuidagi teine. Just selline oli Tallinna Kammerorkestri esinemine 26. I oma kodusaalis. Muusikaloo pöördelistest teostest koosnev kava „Kõikvõimas – Black Angels“ oli Risto Joostil nii terviklikult komponeeritud, et raske on seda veel päevi hiljemgi tükkideks võtta. Ei raatsi. Uue mõõtme lisas mitme­kesine valguslahendus (Veljo Sakkos) ja muusikute paigutus saali pikema seina äärde, mida võiks tulevikus rohkemgi kasutada. Paar tundi varem oli Estonias olnud Veljo Tormise mälestuskontsert ja TKO kava olnuks kui selle ettekavatsetud mõtteline jätk. Muide, samasugune kokkulangevus oli Eri Klasi surmapäeval, kui ERSO esitas liigutava kava „Usk, lootus, armastus“. Kontserdi juhatas sisse Dowlandi „Flow, My Tears“ ehk „Voolake, mu pisarad“ (Tõnu Kõrvitsa seade) Risto Joosti tundlikul kontratenori­tämbril. George Crumbi „Black Angels“ ehk „Mustad inglid“ võimendatud keelpillikvartetile (Olga Voronova, Egert Leinsaar, Laur Eensalu, Leho Karin) oli täistabamus. Müstilisi kõlavõimalusi kasutati maksimaalselt: poogendati ebamaiselt kristallklaase, karjuti ja sosistati. Teose osad portreteerivad ka hinge rännakut – lahkumine, eemalolek, tagasitulek. Kristjan Kõrveri uudisteos „Schizzo concertato“ ehk „Kontsertlik visand“ keelpillidele haaras oma tihedusega, igal orkestrandil oli kanda omaette liin. John Cage’i „4’33’’“ sinna otsa – ei ole mingi nali, et muusikud laval justkui need minutid mittemängimisega tegeleksid. Mängu tõmmati kuulajad ja kogu ruumi olmehelid ning orkestrandid lõid koos dirigendiga toimuvale pingsa kesken­dumisraami. Eesti publik oma helitekitamises muidugi väga ilmekas ei olnud, pigem vait ja vagusi. Schönbergi teosele „Verklärte Nacht“ ehk „Kirgastunud öö“ järgnes veel killuke Tormise „Kevadet“. See kontsert, mis isegi ootuspäraselt hea TKO puhul oli täiesti ootamatu, on ilmselt meeles ka aastakümnete möödudes.