„Tundmatu sõdur“ („Tuntematon sotilas“, Soome 2017), režissöör Aku Louhimies, stsenaristid Aku Louhimies ja Jari Olavi Rantala, operaator Mika Orasmaa, helilooja Lasse Erensen. Film põhineb Väinö Linna samanimelisel romaanil. Osades Eero Aho, Johannes Holopainen, Jussi Vatanen, Aku Hirviniemi, Samuel Vauramo, Juho Milonoff jt.
Filmi kui propagandavahendi tunnistasid meediumidest ülimaks nii Lenin kui ka Goebbels ja seda kunstivormi ongi masside meelsuse kujundamisel rakendatud väga edukalt. Alles nüüd on hakatud praeguse ümberhindamise tuules dekonstrueerima näiteks Ameerika filmikunsti loodud Metsiku Lääne alistamise ja Vietnami sõja müüte, kus oleme indiaanlasi ja vietnamlasi harjunud seni nägema sadistlike värdjatena. Kesk- ja Lähis-Ida küsimustes eelistatakse siiski praegu pigem silmaklapid peas hoida.
Meie piirkonnas tunduvad valitsevat kaht tüüpi kangelaslood. Üks tüüp on „ülestõus rõhuja vastu“, kuhu alla saab liigitada „Viimse reliikvia“, ent osaliselt ju ka samal aastal valminud „Kevade“.1 „Jüri Rumm“2 läks meil küll omal ajal metsa, aga leedulastel õnnestus oma „Tadas Blindaga“3 tabada naelapea pihta. See Robin Hoodi loo leedu variatsioon on tänini nende kõigi aegade populaarseim film.
Eesti ja Soome edetabelis valitseb aga teinegi suur filminarratiiv, milleks on sõda. Sõjas on head ja pahad, õiged ja valed, suured emotsioonid, palju kaalul, pidev surmaoht, tohutu eneseületamine; tegelastega toimuvad muutused on pikaajalise mõjuga, kui mitte igavesed. On kõnekas, et Soome populaarseimate filmide edetabelist leiab melodraamad vaheldumisi suurte sõjafilmidega – ka sõjafilmid pakuvad rohkelt (melo)draamat. Eestlaste esikümne suuri sõjafilme nagu „Nimed marmortahvlil“ ja „1944“ ja mahendavad aga hoopis kodumaised jantkomöödiad.
Sõjafilmides sõdivad pooled tavaliselt rahvusliku printsiibi alusel, nii et sõjafilmi mehhanismi kasutades saab tabada kaks kärbest ühe hoobiga: kinnistada selle, kes oleme „meie“, ja selle, kes on „nemad“. Suurema humanistliku seisukohavõtu taga – lihtne inimene on süütu ajaloo tormituules – luuakse aga alati ka rahvuslikku kuvandit ehk tuletatakse meile korrektse kultuuripoliitika raamistikus meelde, millised väärtused meil oleks kasulik omaks võtta, kui tahame kuuluda oma rahva hulka.
Usun, et õnnelik oleks nii Lenin kui ka Goebbels.
Aku Louhimies ütles filmi Tallinna esilinastuse järgses vestluses, et tema eesmärk oli rääkida Jätkusõja lugu ka uuele põlvkonnale. Nimelt seda, kuidas Soome läks sakslaste tuules Esimese maailmasõja alguses aasta eest venelastele läinud Karjalat tagasi võtma, aga otsustas veel edasigi minna. See lõppes aga kuulsusetu taganemise ja soomlasi rõhuvatel tingimustel sõlmitud relvarahuga. Vähemalt jäi maa okupeerimata.
Tundmatud teised
See on sõdurite, meeste, poiste lugu, kus on ruumi vähesele muule. Nagu sõjafilmide puhul ikka, on siin väikestest keerutustest hoolimata – Petroskoi elanike segunenud rahvuslik identiteet näiteks – üsna selge, kelle poolt olla. Venelasi on kujutatud enamasti taamal „Granata!“ või „Bože moi!“ karjuvate rohekate varjukujudena. Nägu on antud vaid ühele vangilangenud Nõukogude armee ohvitserile, kes on siin filmis pigem tööriist näitamaks vaatajale, et ühe peategelase, isepäise Rokka (Eero Aho) silmis on mees ikka mees ja sõdur ikka sõdur, hoolimata tema rahvusest. Me veendume Rokka sisemise kompassi täpsuses, kui ta seda meest teistest erinevalt aupaklikult kohtleb ja talle õlale patsutab.
Teine igipõline sõjafilmide valulaps on naissugu, sest kuna naisi on lahinguolukorras vähe, tuleb nad vahel kunstlikult filmi sisse tuua – ja sama kunstlikuks jääb ka nende roll sündmustes. „Tundmatus sõduris“ on kaks naist, kellele antakse ka natuke sõna. Esimene on Rokka naine Lyyti (Paula Vesala), kes on sõjafilmide täielik standardtüpaaž: kodus sõdurit ootav abikaasa, kes on kahesuguse ihaluse projektsioon. Ta annab Rokkale (ja tema mõistmiseks ka vaatajale) põhjuse, miks sõdida ja püüda seda sõda võita, ja tema armastus mehe vastu kinnistab Rokka kui kangelase, austatud ja armastatud mehe. Lyyti on eesti sõjafilmide kanadega võrreldes muidugi värskendavalt napisõnaline, öeldes rindelt koju puhkusele saabunud mehele lihtsalt, et puud oleks vaja metsast ära tuua. See aga ei muuda talle käsikirjas pandud ülesannet olla olemas vaid mehe pärast.
Petroskoi aristokraatlik Vera (Diana Požarskaja), kellel on ka kaks statistist õuedaami, on samuti sinna linna ja sellesse käsikirja istutatud põhiliselt manama väsinud sõdurite silme ette fantaasiat kunagisest paremast maailmast, et nad saaksid end taas korra inimesena tunda. Kriisiolukorras süvenenud lähedusvajadus seguneb magusa teadmisega, et vastutust oma tegude eest pole vaja võtta. Kõik on ju ainult ajutine. Varsti oleme siit läinud. Verasse armub noor Hietanen (Aku Hirviniemi), kes on nõus tagasi minema, aga enam teda ei oodata. Hietanen on maganud vaenlasega väljaspool abielu ja klassikalise Haysi koodi4 vaimus tuuakse ta ohvriks sõjakoleduse altarile. Ta hukkub brutaalselt ja juhuslikult, kuul südames. Armastanuna venelast.
(Uni)vorm ja sisu
Sõjafilmi kui žanri lihtsas olemuses on üks paradoks, millega peab maadlema iga lavastaja. Vaenlase kuju šabloonsusest juba rääkisin. Aga kuidas on lood omadega?
Iga kunstilise ambitsiooniga sõjafilmi tegija üritab astuda sammu kaugemale propagandast (sõja ülistamisest, mille poolest hiilgavad näiteks NSV Liidu sõjafilmid) ja lähemale patsifistlikule sõnumile „Sõda on paha“, mis jääks kõlama pärast lõputiitreid. Seda sõnumit teenib ka see, et inimesed muudetakse massiks, kahurilihaks suures sõjamasinas. Siinsamas Sirbi numbris kinnitab Louhimies oma intervjuus, et „Ühe inimese otsused on suures tragöödias tühised“. Selle efekti saavutamisel täidab suurepäraselt oma eesmärki nii elus kui ka filmis vormiriietus, mis aitab seda mõtet visualiseerida ja toimib ka reaalselt. Mundrikandjad sulavad ühte klompi, mis peab vaenlast ründama ühiselt ja kindlalt, mitte igaühe isikupära arvesse võttes. Üksikindiviidi tähtsusetus suurtes ajaloosündmustes mõjub õudse ja paratamatuna.
Paraku aga nõuab filmikunsti eripära seda, et emotsionaalse efekti saavutamiseks peab andma vaatajale võimaluse kellelegi kaasa elada või kellegagi samastuda. Sellele eesmärgile töötavad aga mundrid risti vastu. Sõjafilmi lavastaja peab oma tegelased muutma esiteks halliks eristamatuks massiks ning hakkama seejärel sellest massist kõige kiuste välja tahuma tegelaskujusid, kes oleksid piisavalt meeldejäävad ja eristatavad, et vaatajale samastumisvõimalus pakkuda. See ülesanne on keeruline, mistõttu pöördutakse reljeefsuse saavutamiseks sageli karikeerimise teele, nagu Ameerika keskkoolikomöödiates. Lihtne on sõdureid kujutada mingitele tüüpidele vastavalt: Romantik (tavaliselt peategelane), Nihilist, Kloun (vajalik comic relief), Süütu (verinoor ja kogenematu meeldetuletus rahuajast, saab enamasti õnnetult hukka, vt ka „1944“), Sõjard jne. Ka siin on neid märksõnu appi võttes üritatud tegelasi üksteisest eristada, aga, nagu Joonas Kiik kirjutab, „läheb ikka päris pikalt, enne kui ühtlasest massist hakkavad mõned karakterid eristuma“.5 See probleem kimbutab ka parimaid. Ühe näitena meenub kas või IMDb kõigi aegade parimate seriaalide tabelis praegu lausa teisel kohal „Vendade punt“.6 Steven Spielbergi õnnistusel ellu kutsutud postskriptum „Reamees Ryani päästmisele“,7 kümneosaline seriaal Ameerika väeosa käekäigust Teises maailmasõjas, oli lõpuni nii segane, et polnud absoluutselt võimalik tegelasi üksteisest eristada ja sellest tulenevalt neisse mingeid tundeid investeerida.
„Tundmatu sõduri“ puhul lisab episoodilisust ja hakitust ka see, et kolmetunnisest filmist linastub Eestis 40 minutit lühem n-ö Ameerika versioon, kus on kärbetesse ilmselt läinud pigem need stseenid, kus on tegemist tegelaskujude väljaarendamisega, mitte grandioossed lahingustseenid, mida on filmis rohkelt ja mis kipuvad ka korduma. Võib-olla see ongi olnud eesmärk? Näidata seda, et kaeviku puhastamine vaenlastest võib olla sama rutiinne tegevus kui majapidamises ette tulev puhastustöö?
Soomlaseks jään
Minu ajalooteadmised Jätkusõjast on ehk sama napid kui nendel noortel poistel, kes saadeti sõdurite pähe sellele missioonile taastama Soome territoriaalsete terviklikkust, mistõttu ma ajaloo esitamise pädevust pigem ei kommenteeri. Mis see „territoriaalne terviklikkus“ siiski üldse on? Näeme „Tundmatus sõduris“ veenvalt, kuidas sündmustesse sukelduti ühe nägemusega sellest terviklikkusest, aga välja tuldi teistsuguse, uue ajaloo jaoks kohandatud terviklikkusega, mille kohaselt on Karjala jäävalt osa NSV Liidust. Natuke välja suumides saab selgeks, et mingit terviklikkust on endale raske ette kujutada nii Karjalas, Krimmis kui ka Eestis. Selline jutt võrdub aga ilmselt juba riigireetmisega. Siinkohal on sobiv mainida, et väga huvitavalt on filmis kujutatud Soome vägede taganemist – põhjalikult ja halastamatult. Just siin hakkab filmi imbuma värskendav mitmeti mõistetavus, kui mehed viskavad kuulipildujad laukasse, et jõuaks haavatuid vedada. Ei tea, kas seesugused inimlikud valikud, ka ohvitseri käsu otsene eiramine, tekitasid mingit vastukaja ka Soome marurahvusliku kontingendi hulgas.
Louhimiehe eepos kõnetab paljusid juba rahvuslikul tasandil ja seda rõõmu ei saa ära võtta üheltki maalt ega rahvalt. Tallinna esilinastuse järel püsti tõusnud inimeste minuteid kestnud ovatsioonid näitavad hästi, et sellised tunded on võimelised inimesed lihtsalt üheks siduma. Sellest hoolimata tuleb aga esitada ka filmi kunstilise poolega tekkivaid küsimusi, mida on omajagu ja mis peaksid kuuluma selle filmi diskursusse samavõrd kui eepiline sõjaromantika. Eriti igasuguste 100 aasta juubelite aegu.
1 „Viimne reliikvia“, Grigori Kromanov, 1969; „Kevade“, Arvo Kruusement, 1969.
2 „Jüri Rumm“, Jaan Kolberg, 1994.
3 „Tadas Blinda. Pradzia“, Donatas Ulvydas, 2011
4 Ameerika Produtsentide ja Levitajate Liidu (MPPDA) moraalikoodeks, mis sätestab hulga teemade õige kujutamise filmides.
5 filmijutt.blogspot.com, Tundmatu sõdur.
6 „Band of Brothers“, 2001.
7 „Saving Private Ryan“, Steven Spielberg, 1998.