Kahjuks jäin ilma 21. VII Kuressaare lossi Kapiitlisaalis toimunud, kindlasti väga põnevast Tommi Hakala ja Kristian Attila kontserdist – on ju tegu 2003. aastal Cardiffi laulukonkursi võitjaga, kes olnud Nürnbergi ja Leipzigi ooperi solist, nüüdseks jõudnud ka Schaunard’i rolliga Puccini „Boheemis” METi lavale ning tema rollinimistus on Mozarti, Wagneri, Verdi jt kangelased. Kristian Attila oli tema partner Cardiffis ja on oma noorusest hoolimata juba tunnustatud lauljate juhendaja ning töötab praegu Sibeliuse akadeemia lauluosakonnas.
Mitmesuguseid assotsiatsioone ja mõtteid ärgitavaks kujunes Kuressaare Linnateatri külastus. Kõigepealt köitis tähelepanu teatri fuajees näitus „Gustav Ernesaks ooperiloojana”, mis pühendatud meie laulutaadiks kutsutu 100. sünniaastale. Teatri- ja muusikamuuseumi töötajad on koostanud meeleolukate pildimaterjalide valiku ooperite „Pühajärv”, „Tormide rand” ja „Tuleristsed” ning koomiliste ooperite „Käsikäes”, „Mari ja Mihkel” ning „Kosilased Mulgimaalt” kõikidest lavastustest ning fuajees sai vaadata ka kostüüminäiteid. Siia sobib samuti üks Ernesaksa tsitaat: „Ooperiteatrit ilma algupärase repertuaarita vaevalt tohib nimetada püha sõnaga teater”.
Draama ja ooper käsikäes
Ja nüüd siis Garmen Tabori lavastatud Aino Kallase – Tauno Pylkkäneni „Patseba Saaremaal” (1958). Siin oli leidlikult ühendatud kirjaniku dialooginovellil baseeruv draama ja teises osas peaaegu identse tekstiga (seda küll soome keeles) helilooja ooper, kahjuks küll ainult klaveri saatel. Soomlannast kirjanik, kes abiellununa Eesti diplomaadi Oskar Kallasega oli tihedalt seotud Eesti ja eriti suvekoduga Saaremaal, tundis suurt huvi selle maa kultuuripärandi vastu. Pea kõigis meil tuntuks saanud teostes on tema eriliseks huviobjektiks olnud persoonid, kelle elu läbinud hõõguv ja surma toov kirg, need omakorda on olnud inspiratsiooniallikaks teistele loojatele nii muusikas kui sõnas. „Reigi õpetaja” ja „Barbara von Tisenhuseni” on jäädvustanud helidesse Eduard Tubin, Lydia Koidula elukäigu omapärane käsitlus sai väga hõrgu lahenduse Mati Undi „Vaimude tunnis”.
„Patseba Saaremaal”, mille idee kasvanud välja piibliainesest, on Aino Kallasel kirja pandud fantastilise atmosfääri- ja keelenüansside tajuga. Lavapildi on Aime ja Liina Unt kujundanud väga nappide vahenditega, samas on see täis kõnekat sümboolikat. Kogu tegevusala oleks nagu olnud piiratud hõõguvate süte valliga ja keset lava troonis suur vene ahi, kuid see polnud traditsiooniliselt valge, vaid must!
Draamaosas tõusis erilise jõulisusega esile Leila Säälik Vana-Kai rollis. Selge on see, et nii suurte kogemuste ja äärmiselt isikupärase näitlejana on tal ju loomulik edumaa noorte ees. Siinjuures tahan teha teemast kõrvalepõike: loodan, et märge bukletis „L. Säälik oli Ugala teatri näitleja 2008. aastani” on trükiviga. Või tähendab see näitleja siirdumist vabakutseliseks? Kõik tema rollid, mida mul on õnn olnud näha Shakespeare’ist, Wilde’ist, O’Neillist jne alates, on kuulunud kõrgklassi ja nüüd võiksid lavastajad mõelda sellele, kuidas leida nii ainulaadse häälevärvi ja sõnavaldamise võimega näitleja jaoks monoetendusi!
Piret Rauk lõi eht eestlasliku, varjatud tundeeluga nooriku kuju, keda ahistas hirm tuleviku ees – 25 (!) aastat nekrutilese elu ja hirm patu avalikuks tuleku ees – oli ta ju mõisahärra „armujoogi” peekrist joonud! Varjatud allhoovustest pingul dialoog Vana-Kaiga ennustas äikest. Stseen mõisahärra juures jäi praegu veidi liiga markeerivaks: pianist Tarmo Eespere mõjus küll väga imposantse ning võimuka isandana, kuid tema kehakeeles puudus võimalus nooriku nurkasurutud olukorra väljamängimiseks. Hea oli nüanss klaveri taga: talutüdruku ihalus klahvidelt üles leida oma viisijupp ja mõisahärra suuremeelne abi. See andis nagu mingi lootuseiva: „Ära muretse, küll sinu eest hoolt kantakse!”.
Margus Prangli Kuigu Siim oli hea sõnavaldamisega, kuid jäi veidi üheplaaniliseks oma purjusoleku teeskluses ning seega naistega võrreldes veretumaks. Tuleb ta ju koju väga selge plaaniga – surmata truudusetu naine. Kuid võib-olla oli temas küpsenud üks hoopis alalhoidlikum ideeiva: kui 25 aastaks nekrutiks minna, ei pruugi ju sõjatandrilt üldsegi eluga pääseda, kuid mõrva eest eluks ajaks vangi sattudes jäetakse hing ikkagi sisse! Kes seda oskab aimata, mis ühe mehepoja peas toimub. Draamaosa lõpustseen oli Garmen Taboril lahendatud diskreetselt ja askeetlikult. Väga meeleolukalt mõjusid muusikalise kujundusena kasutatud nostalgiline valsiteema viiulilt ja kahe meeshääle vaimulik laul lavatagusest.
Ooperilavastus kordas pea kõiges eelnenut, välja arvatud lõpp. Lauljad Juuli Lill (Vana-Kai), Helen Lokuta (Riina) ja Rene Soom (Kuigu Siim) olid omandanud Tauno Pylkkäneni küllaltki emotsionaalse, kuigi põhiliselt retsitatiivse loomuga muusika ja selle endale päris suupäraseks teinud. Kõik karakterid olid tajutavad.
Võib-olla oleks Juuli Lill vajanud veel mõningast settimise aega, et kogu see ämmalik võimukus ning samas meeletu mure oma poja ja iseenese saatuse pärast (tema näitlejavõimekust silmas pidades) veelgi reljeefsemalt välja joonistada. Vokaalselt kõlas tal ju kõik perfektselt. Helen Lokuta roll oleks nagu otsinud loo esimeses pooles „soojendusrada”: tema hääl kõlas hästi, kuid kirglikku olelusvõitlust ja siseheitlust jäi nagu väheks. Võib-olla võiks edaspidi ennast rohkem jälgida, et vältida mõningast välist maneerlikkust ja ilutsemist. Alles lõpumonoloogis avanesid mingid sügavamad hingesopi hoovused ning tema loodud Riina pani endale kaasa elama.
Ootuspäraselt tugev oli Rene Soomi rollilooming. Lavale ilmumise esimesest hetkest oli tunda, et selle inimese sees keeb, lausa kobrutab varjatud valu. Silmavaade oli kui tagaaetaval loomal, kellel pole mingit pääsu loota. Iga tema repliik oli kui piitsalöök ja kui ta pani Riina lugema piiblit, siis oli selge, et too lugu ei saa lõppeda teisiti kui omakohtuga. Nii ere näitlejaanne on lauljale ikka suur kingitus, kellel kõigele lisaks kaunis bariton, heamaitseline laulmisviis ja väga selge diktsioon.
Kuna lavastus pidi ilmselt valmima äärmiselt kasina eelarvega, siis täitis Tarmo Eespere klaveril orkestri funktsiooni ning loomulikult, arvestades tema taset pianistina ja kogemusi töös lauljatega, tegi ta seda suurepäraselt. Kuna töö on olnud vaevanõudev ning küllalt mahukas, siis tahaks loota, et seda etendust korratakse ka tuleval suvel ja siis juba kas või 15-liikmelise orkestriga (nagu esitati ookeanitaguste külaliste poolt Gershwini „Porgy ja Bess”!).
Gershwini „Porgy ja Bess”
Peab etteruttavalt ütlema, et „Porgy ja Bessi” suhtes olid ootused väga suured: mis võib olla paremat kui kuulata seda ooperit nende esituses, kelle folklooril baseerub helilooja fantaasiaküllane, pikki aastaid maailmalavadel püsinud teos!
Lauljates pettuda ei tulnud: kauneimana üle teiste kõrgus Clara (Jeanine de Bique) osatäitja imeliselt kirgas ja sillerdav sopran, kelle ooperi algul kõlanud muretu ja õnneliku noore ema „Summertime” võttis hämmastavalt dramaatilise värvingu tormi pildis. Porgy osatäitjal Richard Hobsonil on väga sumeda ja mehise tämbriga bariton ning kuna ta laulab 2001. aastast METis (peamiselt kõrvalrolle), siis võib tema tulevik kujuneda paljulubavaks.
Väga jõulise ja läbilööva kõrgregistri ning haarava dramatismiga oli Serenat laulnud Lisa Lockhart, kellel muljetavaldav rollinimistu: Aida ja Leonora (Verdi), rida Puccini rolle kuni Mozarti ja J. Straussini välja. Bessi laulnud Jerry Cates on ilmselt esitanud väga mitmelaadset muusikat: tal on väga uhke kõrgregister, kohatine kähedus, mis sobilik jazzilikes lõikudes, ja ergas temperament. Temas oli aga vähe Porgyga kohtumisest tekkinud hingemuutust: ootamatu ja kirgastunud õnnelah
vatus jäi selles ooperiliteratuuri ühes lummuslikumas duetis paraku olemata.
Väga stiilipuhas oli „Sporting Life” Reggie Whiteheadi esituses. Nii palju, kui see äärmiselt tagasihoidlik ja fantaasiavaene lavastus võimaldas, andis ta oma väga plastilise liikumise ja ilgete värvitoonidega hääles kogu loole ühe äärmiselt olulise aktsendi. On ju narkootikumidega kaubitseja teema nüüd ka meie maailma üks kisendavamaid.
Kuna see ooperitrupp (Black American Opera) on tegutsenud 16 aastat ja ainukese algvariandi tegijana on püsinud Crowni osatäitja Stephen B. Finch, siis on ilmne, et lavastust kui niisugust lihtsalt enam ei eksisteeri – tegu on vaid uute liikmete nn sisseviimisega. Peab muidugi imetlema, kuidas nii suuremahulisi koori- ja orkestripartiisid suudetakse esitada vaid 15-liikmelise koori ning sama suure orkestriga! Järelikult on iga liige solistivõimetega. Dirigendina juhtis lavastust pianistiharidusega noor Pacien Mazzagatti, kes tegi dirigendidebüüdi 2003. aastal New Yorgi Dicapo Operas Leoncavallo „Pajatsitega”.
Soliste nii omamaiseid kui kaugemalt
Minu muljeid Saaremaa ooperipäevadelt jääb lõpetama suur galakontsert (25. VII), mis toimus uhkes ooperitelgis. Samas kohas, kus kõlasid „Porgy ja Bess” ning Offenbachi „Hoffmanni lood” Vanemuise teatri kollektiivi etendatuna (kuuldavasti olevat ka see lavastus saanud väga sooja vastuvõtu osaliseks). Üllatavalt mugavad istmed, mis kaetud valge riidega, ning hea tõusu ridade vahel tagasid kuulajale äärmiselt mugava olemise. Iseküsimus, kuivõrd kanga rohkus akustikat soodustas.
Dirigentideks olid Eri Klas ning Puccini ja Wagneri puhul Carlos Spierer, kes on 2003. aastast Giesseni teatri ja Orquesta Sinfonica de Mineria kunstiline juht. Vanemuise teatri orkester tõestas, et on kasvanud vääriliseks kollektiiviks ning on suutlik väga heakõlaliselt sekundeerima sellisel solistide paraadil, nagu seekord näha-kuulda sai. Kaastegevad olid siin samuti Eesti Rahvusmeeskoor ja Saaremaa neidude koor.
Soliste oli omamaiseid ja kaugete maade tagant. Omade üle võis siiralt rõõmu ja uhkust tunda: Ain Angeri Mefisto kupleed Gounod’ ooperist „Faust” ja Procida aaria Verdi „Sitsiilia verepulmast” andsid võimaluse kuulata tema hääle võimsust ja ooperlikku mastaapsust. Heli Veskus andis oma dramaatilise käsitlusega nii Jutale Evald Aava „Vikerlastest” kui Mallele Gustav Ernesaksa „Tormide rannast” stoilise ja kindlameelse eesti naise kuju. „Vikerlaste” duetis oli talle partneriks Andres Köster, tenor, kellest on lootust tulevikus veel palju kuulda. Tema hääles on erakordne läbilöögisära ning fraasis on kaunist kujundlikkust. Ja duetis Ain Angeriga „Tormide ranna” kõrtsistseenis oli mõnusat huumorit ning lusti.
Rauno Elbi hääl kõlas sellel õhtul äärmiselt puhanuna ja puudus täielikult teda vahetevahel kummitav liigne vibrato. Olavi aaria „Vikerlastest” ning Malatesta duetis Angeriga Donizetti „Don Pasqualest” kõlasid säravalt ning mõlema noore mehe koomika nautimine ja krutskiviskamine koos Eri Klasiga lummasid publiku jäägitult.
Helen Lokutalt kõlas särtsakas ja meeleolukas Rossini „Tuhkatriinu” lõpuaaria (kahjuks küll pooliku variandina). Selle noore laulja stabiilne vorm ja pidev arenemine teevad tõsist heameelt.
Külalislauljad – Anna Aglatova ja Mihhail Djakov Moskvast ning Esin ja Senol Talinli Türgi Ankara Riigiooperist kuuluvad väga kõrgesse klassi, ja seda mitte ainult oma kaunite häälte, vaid ka silmapaistva musitseerimisega. Kauaks jäid kõrvu Aglatova hästi kandva kõrgregistri sillerduse ja hingestatud fraasipoognaga lauldud Marfa aaria Rimski-Korsakovi „Tsaari mõrsjast”, väga mehine Djakovi Escamillo kuplee Bizet’ „Carmenist”, võluvalt graatsiline Esin Talinli Musetta Puccini „Boheemist” ning vist üle kõige jäi „troonile” tenor Senol Talinli. Tema esitatud Cavaradossi, Rodolfo ja lummusena kaunis Calafi aaria koos Saaremaa neidude kooriga jätsid hinge kindla soovi seda kunstnikku taas, ikka ja jälle kuulata. Ning kõnealuse galakontserdi lõpetasid kõik solistid ja koorid sekstetiga Donizetti „Lucia di Lammermoorist”.
Lõpetuseks tahan mütsi tõsta väga kõrgele kogu meeskonna ees, kes selle peo püsti panid! On ju sulaselge õnn, et Aivar Mäe, Arne Mikk, Eri Klas ja Marika Pärk kogu oma noore meeskonnaga tegid selleks omalt poolt kõik.
Usun, et taas elule äratatud ooperipidu Saaremaal kestab ja toob tulevikus siia kokku üha uusi ideid tegijatele ja üha uusi ooperisõpru kuulajate näol!
