Väga soojalt võttis publik vastu lisapalaks esitatud Mozarti Miau-dueti. 19. juuli galakontserdil laulsid sopran Nadia Kurem, metsosopran Helen Lokuta, tenor Oliver Kuusik ja bariton Aare Saal, klaveril Tarmo Eespere. Kontsert tugines ootuspäraselt ooperirepertuaarile ja kanti ette suurepärase vokaalse meisterlikkusega. Saal alustas Rossini Figaro kavatiini kõrvalruumist, küttes selle esitusega publikut tõusvas joones. Etteaste päädis meisterlikult ette kantud ülikiire teksti lõpuosaga. Lokuta kaunis tämber lummas nii Mozarti „Così fan tutte” Dorabella aarias kui ka Bizet’ „Carmeni” Sequidilla’s. Kuusiku kaunis tenorihääl tuli eriti hästi esile Lenski aarias Tšaikovski ooperist „Jevgeni Onegin”. Kuusikul on esinedes suur sisendusjõud ja sisseelamisvõime oma kangelase maailma, mis teeb temast ka huvitava näitleja. Kurem on suurepärane muusik ja emotsionaalsete hetkede looja. Kaunilt kõlasid de Falla Salud’ aaria ooperist „La vida breve”, Mathilde aaria Rossini ooperist „Guillaume Tell” ja Mimi emotsionaalne aaria Puccini ooperist „La bohème”. Kuna tegemist on ooperilauljatega, olid nauditavalt stseenidena esitatud duetid ja ansamblid. Elevust tekitas Musetta valsis ootamatult lisaks Lokutale lauljana sündmustesse sekkunud Tarmo Eespere riiginõuniku Alcindoro partii esitajana. Lisapalaks esitati kvartetina tuntud „O sole mio”. Galakontsert raekojas oli kui väike etendus ja emotsionaalne tervik, mille kindlakäeline juht ja saatja oli pianist Tarmo Eespere. Tema on ka kõnesoleva kontserdisarja algataja ja korraldaja, mistõttu uurisin temalt, kuidas need vokaalmuusika kontserdid alguse said.
TARMO EESPERE : Mõte sai alguse minu noorusaegadest, kui olin veel Eesti Rahvusmeeskoori kontsertmeister. Mina ei ole harjunud ainult ootama, et keegi tuleks ja pakuks midagi – kui on huvitavaid ja häid ideid, siis tuleb need ka ise ellu viia. Nõukogude ajal oli raekoda ju väga elitaarne kontserdipaik. 1980ndate keskpaigas tegime seal RAMi ja solistidega mitmel suvel Schuberti kava, mis oli niivõrd menukas, et 1996. aastal realiseerus uus mõte – „Ooper raekojas”. Kontserte on antud viisteist aastat. Kui alustasime, oli Tallinn suvel klassikalisest muusikast täiesti lage, kuigi ega praegugi klassikalisi kammerkontserte küll palju ei ole. Esialgu tegime juulis-augustis ühe kontserdi nädalas, aga see süsteem oli väga ajamahukas. Nüüdseks toimuvad kontserdid juulis.
Galakontserdil nappis saalis publikule kohti, nii et märkimisväärne huvi on täiesti olemas?
Meil on kujunenud lausa oma publik, isegi korduvkülastajad välismaalt, kes sellel ajal taas Tallinnasse tulevad. Õnneks on säilinud selliseid inimesi, kes peavad lugu klassikalisest muusikast ja väärikast keskkonnast. Huvi äratamiseks ei pea ju tingimata minema sohu või kuhugi heinaküüni, et muusikat kuulata sääskede pirina saatel. On siiski võimalik esitada klassikalist muusikat akadeemilistes kontserdisaalides. Akustika on ju määrav.
Sa oled õppinud ju pianistiks, kuidas jõudsid lauljateni?
Juba muusikakeskkoolis oli mul kindel siht, et tahan saada kontsertmeistriks. Tunnetasin ära, et tõsine solistikarjäär, mis haarab sind kakskümmend neli tundi päevas, ei ole minu jaoks. Ei pidanud ma alguses ei koorilaulust ega lauljatest, aga elu on paradoksaalne. Vaike Vahi märkas mind ja esimese töökoha sain taidluskoori juures, mis andis hea töökogemuse. Sealt kutsuti mind juba RAMi kontsertmeistriks, kust viis tee Estonia vokalistide kontsertmeistriks.
Kuidas sa lauljad üles leiad?
Eks ikka palju rajaneb isiklikel kontaktidel. Kontsertide idee põhineb kolmel vaalal. Kõigepealt loomulikult meie enda solistid. Teiseks eesti soost solistid, kes on õppinud või töötavad välismaal. Neid, muide, lisandub iga aastaga ikka rohkem. Kolmandaks on kontaktid välislauljatega, mis on tingitud minu tööst rahvusooperis. Mul on ju ka tihe side noortega – olen ju muusikaakadeemias olnud õppejõud päris pikka aega. Aga lauljad on ka ise minuga kontakti võtnud, näiteks olid omal ajal sarja raames Annely Peebo esinemised ja Viinis õppinud Juhan Tralla kontserdid. Esinesid Lauri Vasar ja Katrin Pintsaar, samuti maailmas tuntud eesti laulja Kai Rüütel. Seda võin küll öelda, et kõrva ja vaistu mul heade lauljate äratundmiseks on. Kunagi näiteks esines sarjas sopran Anna Samuil, kes teeb praegu maailmas karjääri, ning Jekaterina Sementšuk, kes laulab nüüdseks Covent Gardenis ja METis.
Oled kutsunud esinema ka palju erinevaid kontsertmeistreid?
Muusikaakadeemias õpetasin just tööd vokalistidega. Mul on hea meel, et mitmed minu juures lõpetanud pianistid nagu näiteks Jaanika Rand-Sirp ja Siim Selis on aktiivsed kontserdielus ja neist on kujunenud arvestatavad kontsertmeistrid. Noori kontsertmeistreid võiks olla rohkem, kuid tõsi see on, et ujuma õpitakse vees ja heaks vokalistide kontsertmeistriks saadakse kogemuse kaudu. Töös lauljaga on vaja süüvimist vokaaltehnikasse. Oluline on ka eri keeltes tekstide mõistmine ning õige keeleline tunnetus. Sellest algavad paljud nüansid.
Kas oleks võimalik meie interpreete pakkuda mujale maailmas?
Olen püüdnud otsida kontakte nii Läti kui ka Soome ooperiga, kutsunud nende soliste esinema, et saada seeläbi esinemisvõimalusi meie lauljatele. Oleme esinenud nii Ameerika Ühendriikides kui Kanadas. Järgmisel hooajal on plaanis koostöö Itaaliaga, et pakkuda seal eesti ja põhjamaade kammermuusikat.
Kas „Ooper raekojas” jääb ikka kestma?
Loodame. See, kes teeb, sellel on ju nii raskusi kui rõõme, aga igasugune tegevus vajab finantsilist tuge. Siiamaani on Tallinna kultuuriväärtuste amet, kultuurkapital, kultuuriministeerium ja rahvusooper Estonia toeks olnud. 1990ndate alguses oli veel võimalik mõni solist esinema saada huvist Eesti vastu, kuid nüüd oleme Euroopa Liidu liikmed ja paraku eeldatakse tasustamist nagu mujalgi tavaks. Meie lauljad on võimelised ja tahaksid laulda lisaks rollidele lavastustes ka muud maailmas tuntud kaunist muusikat. Selleks peab olema võimalust ja sobiv koht. Kui kontserdid õnnestuvad ja publik tuleb esinejaid tänama, siis mõtlen, et teeme ikka vist järgmine aasta veel.