Tõnu Kõrvitsa samm ooperižanri uutel radadel on ühtaegu hinnaline ja habras. Esimeseks selletaoliseks oli meil Helena Tulve “It’s getting so dark”. Samuti tugevalt poeesiale rajatud teos, millel tegevus kui selline puudub. Tavapärast ooperi tegevust asendab teksti ja visuaali koosmõjus tekkiv emotsioon.
Ooper oli hulga aega muust teatrist oma akadeemilisuse tõttu maas. Lisaks vormile (ja sellest tingitult) jäi kesiseks ka lavastuslik pool. Nii tekkisid lavastajad (Peter Brook, Dmitri Bertman), kes püüdsid tõsta klassikalise ooperi lavastamise tänapäeva teatri tasemele. Nüüd on aga ooperižanr end vabaks rebinud ja suure sammuga hoopis kaugemale astunud, on draamalavastusest ootamatum ja uudsem. Lavastaja osakaal tõuseb sellistes lavastustes paljalt misanstseenide seadja tööst oluliseks kaasautoriks. Sest süžeed kui sellist annab tõlgendada väga erinevalt ja tegelikult paneb iga uus lavastaja paika täiesti uue visuaali.
Kui võtta koos Eesti uue suuna ooperitega vaatlusringi veel muu maailma heliloojate samalaadsed teosed, siis jääb silma nende tugevam visuaalne külg. Lavapilt on tihti lummav, ohtlik, ängistav, hullumeelne. Meie lavastajad jätavad esiplaanile muusika. Muidugi on Tulve ja Kõrvitsa muusika nii leebe ja habras, ent oma “nõrkuses” ka diktaatorlik. Ei lase end üle lavastada. Ja nii tekibki Kõrvitsa ooperite lavastaja Peeter Jalaka pöördumise fenomen. Algul kirjeldab lavastaja justkui vabanduseks oma esialgseid plaane ja lisab siis: “Ent pärast lähemat tutvumist ooperitega oli selge, et muusikat ja libretot iseloomustav irreaalne ja nüansirikas õhustik tundus senise plaani tarvis liig habras.” Ja nii on tulemuses valdav enesepidurdus. See loob aga omaette pingelise õhkkonna ja toimib sellise emotsiooni tekitajana, mis asendab tegevust.
Ooperis “Tuleaed” on Õpetaja ja Õpilane pandud oma teksti esitama orkestri kohal kõrguvatele postamentidele. Kus nad isegi mitte ei liiguta, rääkimata liikumisest. Visuaalsus seisneb valguses, mis värvib nende kleite (algul suured kohevad ballikleidi-taolised, mis katavad täielikult postamendi). Siin tekkis ka vastuolu Kõrvitsa muusikaga, sest selles puudub sunnitud paigalseis. Kõrvits kulgeb oma helides vabalt ja pehmelt. Muidugi on selles vastuolus oma intriig. Sisuliselt oleks Jalaka esimene mõte – illusoorne liikumine ja mitmekihiline projektsioon muusikaga rohkem sobinud. Kuigi, varasemate teostega võrreldes tundus ka helilooja muusika kuidagi askeetlikum ja vähem impressionistlik.
Valus punkt on selliste ooperite puhul libreto. Tihti on üks ja sama isik nii poeesia kui teksti autor. Kui ei ole, ongi asi keerulisem, sest n-ö võõras isik hakkab poeetilist teksti lavale kohendama. Kuna aga abstraktselt kulgevat teksti kohendada on raske, jääbki tulemus kas pea olematuks või halvemal juhul vägivaldseks, midagi juurde lisavaks. Kõrvitsa ooperite puhul toimib esimene variant.
Uus ooperimuusika annab lauljale hääleliselt ja intonatsiooniliselt rasked ülesanded. Helen Lokuta ja Kädy Plaas tulid ilma orkestri intonatsioonilise toeta oma partiidega imetletavalt toime ja tõstsid meie ooperilaulja saavutused hoopis uuele kõrgusele. Üllatas Kädy Plaasi stabiilseks ning tihedamaks kujunenud hääl. Kui esimeses ooperis tundus Kõrvitsa vokaalliin kuidagi kammitsetud, siis vahepealse kooriteose justkui vabastaval mõjul kulges teise ooperi meloodiajoonis juba nauditava uusmeloodilisuse vabaduses ja amplituudis.
Nargen Opera produktsioon uue ooperižanriga on oluline samm Haydni ooperikestest edasi. Kõnealune produktsioon tõi välja uue väärtuse: kammerorkestri ja uue koolkonna ooperilauljate ühendus on loonud stiililt tervikliku ettekandeaparaadi.
