Fromental Halévy „Juuditar“ („La Juive“) Mannheimi Rahvusteatris: dirigent Alois Seidlmeier, lavastaja Peter Konwitschny, kunstnik Johannes Leiacker, dramaturg Bettina Bartz. Esietendus 10. I 2016.

XIX sajandi prantsuse suure ooperiga käib ikka veel kaasas klišee, et tegemist on sisutühja vaatemänguga ja et peamine märksõna selle kohta on „elevandid laval“. Ooperiuurijad on juba mitu aastakümmet niisugust arvamust kõigutanud ning 1990ndatest peale on selle žanri poole tõsiselt võetavalt pöördunud ka järjest rohkem teatreid. Esmajoones Meyerbeeri „Hugenotid“ (1836) ja Halévy „Juuditar“ (1835) – need on muide ooperid, mida ka Wagner siiralt imetles ja eeskujuks võttis –, aga ka Meyerbeeri „Prohvet“ on leidnud eripalgelist tõlgendamist. Seda hoolimata raskuste rägastikust, mis kaasneb grand opéra ettekannetega: läheb vaja kõrge ja kerge hääle ning laitmatu tehnikaga tenorit, samuti head teatridramaturgi, kes tihendaks koostöös lavastaja ja dirigendiga viietunnilise teose tänapäeva vaatajale arusaadavaks looks, nii et säilib muusikaline loogika. Grand opéra’s kohustuslikud balletistseenid enamasti kärbitakse või antakse neile uus sisu ja tähendus. Ja elevante lavale ei tooda.

Mis siis ikkagi intrigeerib niisuguseid keerulisi lahmakaid ette võtma? Äsja Mannheimi Rahvusteatris esietendunud „Juuditari“ lavastaja Peter Konwitschny mainib, et ta poleks eales arvanud, et grand opéra võib olla nii poliitilise ja aktuaalse sisuga. Ooperites käsitletavad dramaatilised ajaloosündmused on kantud ideede ja ideoloogiate konfliktist, mis ei ole lahenenud siiani. „Juuditari“ tegevus toimub küll XV sajandil Konstanzis ning kaks vastasjõudu on juudid ja kristlased, ent teose peaküsimus on ideoloogiline fanatism ja selle hukutav mõju. Konwitschny lavastus (dramaturg on Bettina Bartz) vihjab minimaalselt juudi või kristlikule sümboolikale, eri gruppide tunnusena on ta kasutanud hoopis kindaid: juutidel kollased kindad ja kristlastel sinised. Kui juudi kullassepa tütresse Racheli (Astrid Kessler) armunud vürst Léopold (Juhan Tralla) esineb juut Samuelina, on ta siniste kinnaste peale tõmmanud kollased. Ooperi lõpuks suudavad ainult kaks naispeategelast, Rachel ja Léopoldi seaduslik abikaasa Eudoxie (Estelle Kruger) ületada erisuse ja fanatismi – armastuse nimel, sest mõlemale on ideoloogiast tähtsam armastus Léopoldi vastu. See on ka teatri sõnum oma vaatajatele tänapäeva ohtlike ühiskondlike ilmingute taustal. Sümboliseerimaks uuele mõistmistasandile jõudmist, pesevad naised koos käsi veepanges, olles haaratud vabastavast rõõmust – mis sellest, et ühte neist, Racheli, ootab surmaminek. Kessler ja Kruger loovad tugeva, ereda individuaalsusega karakteri, millele aitab kaasa imetletav vokaaltehniline meisterlikkus.

„Juuditari“ kõige võimsam ja vastuolulisem kuju on Racheli isa Eléazar (Zurab Zubarišvili). Selle vahepeal unustatud rolli laulis taas kuulsaks Neil Shicoff Viini Riigiooperi lavastuses (1999). On huvitav märkida, et tollasel Viini esietendusel viibis noor Juhan Tralla, kes nüüd Mannheimis laulis ooperi teist meespeaosa, vürst Léopoldi. Tralla laulis kindlalt ja paindlikult, särava kõrge registri ja mõtestatud fraseerimisega ka kõige riskantsemates lõikudes. Sügava mulje jättis Tralla lavaline vabadus ja täpsus karakteri kujutamisel ning pöördeliste momentide väljatoomisel. Tal oli ka piisavalt huumorimeelt, mida Konwitschny muusikateatris inimlike nõrkuste või absurdsete olukordade näitamisel alati vaja läheb. Kõik lauljad moodustasid veenva, hästi toimiva ansambli (lisaks eeltoodutele võib nimetada kardinal Brognit laulnud Sung Had), keda vääriliselt toetas ka koor. Muusikaline ettevalmistus oli kokkuvõttes väga hea ja kooskõlas lavastusega (dirigent Alois Seidlmeier). Orkestrilt oleksin seevastu oodanud suuremat keskendumist (eriti vaskpuhkpillidelt).