Millest ma üldse räägin, kui räägin Kadri Matteus Mälgu lugudekogust „Karva-aastad“?

Oleneb sellest, mis pilguga vaadata ja mis keelt tarvitada. Kui rääkida vanas ja võrdlemisi kulunud kujundite keeles, siis on täiesti võimalik näha, et Kadri Mälgu luguderaamat „Karva-aastad“ ei olegi raamat, vaid on kivide kogu. Hoolikalt valitud ning kaua kogutud. Mitte ehete, vaid elu materjal. Igasse kivisse on peidetud midagi, mida nendes kivides on näinud see, kes neid kogus ja kõrvale pani.

Kunagi ütlesin Kadrile, et „elada on nagu ehet valida“. Ma ei ole kindel, et ma täna sedasama ütleksin.

Ütleksin vist midagi palju tavalisemat ja banaalsemat, umbes nii, et „elada on nagu ehet teha“. Mis tähendab, et teed oma elu valmis sellest materjalist, mis sul käepärast on. Teed nii, nagu sul oskust on. Kusjuures mõni võib ka kalliskivi ära rikkuda ja mõni võib teha imet hariliku maakiviga.

Kadri Mälk kirjutab oma raamatu 6. leheküljel: „Ime on kõige suurem, kui ta on igapäevane.“ Ta lisab lause lõppu: „.. on öelnud Mudist.“ Seesama Peeter Mudist, kes oli küll tuntud maalijana, kuid kes oli meister ka kivide ülesäratamises ehk kivides peituva elu äratundmises ning teistele nähtavaks tegemises. Niisamuti on kive ellu äratanud Kadri Mälk.

Muidugimõista on see raamat kunstniku kirjutatud ega püüagi muud teeselda. Kunstnik, kelle väljendusvahendiks on põhiliselt kivi, käib ka sõnadega ümber nagu iseäralike kividega. Tema lood on lakoonilised, mõnevõrra meenutavad nad meelespidamiseks kirja pandud märksõnu.

Ja ometi on need märksõnad ka üks omamoodi kunsttükk.

Igaüks, kes on proovinud väljendada sõnas, helis või värvis mõnd täiesti omaenda kogemust, omaenda tunnet, omaenda mõtet, teab, kui raske see on. Õnnestub ainult nendel, kellel öeldakse olevat annet. Kusjuures keegi ei ole suutnud täpselt ära seletada, mõõta ega kaaluda, mis asi see õieti on, see anne. Võimalik, et see on omadus väljendada omaenda inimeseks olemist nii, et see liigutab ja kõnetab teist, võõrast inimest. Teeb võõra omaks.

Võimalik siiski, et ajastul, mil inimesi on maailmas nii palju nagu sääski, kaob huvi teise inimese vastu ära. Huvi muutub ükskõiksuseks. Inimestest tüdinetakse. Nende elu ja surm ei lähe enam kellelegi korda. Kui teine enam midagi peale tülikuse ei tähenda, muutub tüütuks ja tülikaks ka see sügav kunst, mis ei lahuta meelt, ja kunstianne muutub kasutuks.

Siinkohal tasuks siiski meenutada Théophile Gautier’ kuulsat loosungit, mis on pärit juba XIX sajandi keskpaigast ja milles sisaldub nii pilge kui ka ähvardus: „Tõeliselt ilus on ainult see, millest ei saa olla mingit kasu … Kõige kasulikum koht majas on käimla.“

Niisiis ongi Kadri Mälgu lugudekogu täiesti kasutu, kuna ta väljendab ühe inimese kunstnikuks olemise kogemust. Väljendab midagi, mis ei lahuta meelt ega too sisse suuri summasid. Nii nagu ei lahuta meelt kivid ja põlispuud. Kadri Mälk väljendab oma inimese- ja kunstnikukogemust sõnadega teistmoodi kui ehetega, sest ehted on paratamatult tema pärismaailm ja tema pärisriik.

„Ah sa sõda ei mäleta. No kuda sa ei mäleta. Kõik mäletavad,“ on kirjas kõnealuse raamatu 10. leheküljel.

Kolm lauset. Kaksteist sõna. Nende väheste sõnadega on edasi antud üks ürgkogemus, millest räägib nii piibliraamat kui ka tänane uudisteportaal. Siin tulevad kohe meelde Kadri Mälgu ehted, mis algusest peale on ühendanud piibliraamatu tänase uudisteportaaliga. Mis on igivanad ja ülimalt moodsad üheaegselt.

Raamat ütleb otse ära, et kunstnik, kes ta kirjutas, väljendas ja püüdis väljendada kogu elu sedasama, mida väljendab öö. Tumedat jõudu, kuu- ja tähevalguse žiletitera, vääramatult saabuvat päikesetõusu. Võimalik, et kõik Kadri ehted ütlevad: „Ah sa ööd ei mäleta. Kuda sa ei mäleta. Kõik mäletavad.“

Igatahes Kadri ise ütleb, ja jääbki ütlema: „Ja nüüd supler. Kalibreeritud. Mõõdupulk. Nihkkaliiber. Pikkus 18,9 mm. Mõõda täpselt. Laius 9,6 mm. Ent kuidas mõõta sügavust? Öö mõõt on 1,9 mm sügavust. Eksida võib, kuid õige vähe.“