Kalev Kudu lavastus võiks pakkuda sisuka elamuse teatri süvahuvilistele, sest Pavel Prjaško on liigitanud oma näidendi antidraama žanrisse. Termin „antidraama” võeti kasutusele 1950. aastatel seoses absurdidraama jõulise esilekerkimisega. Tekkis skeptitsism teatri didaktilise ja poliitilise rolli suhtes ühiskonnas. Laval kujutatav inimene on vaid naeruväärne nukk, kes peab iseennast kangelaseks, ent on tegelikult kangelase groteskne antipood. Antiteater on koht, kus ollakse väsinud psühholoogiast, rafineeritud dialoogidest ja „õigesti” üles ehitatud süžeest. Pavel Prjaško deklareerib kavalehel, et ta salvestab dialoogid otse elust ning kasutab neid muutmata kujul. Ta ütleb, et ei kasuta oma teksti ega emotsioone, et kirjeldada teiste inimeste lugusid. Ta dokumenteerib.
Jah, Leena, Anžela, Ljoša ja Vadim on tõesti antikangelastele omases minnalaskmismeeleolus. Neid võib tõepoolest võrrelda nukkudega, kellel puudub oma tahe. Ehkki paradoksaalselt tundub tegelastele endile, et oma tahe on ainus, mis neil on veel alles. Igal juhul on lavastuses tegu psühholoogiliselt keeruliste ja tõepäraste karakteritega ning see on ka üks peamisi põhjusi, miks „Õnnestunud elu” antidraamana väga hästi ei toimi. Puudub viimistletud dialoog, moraal, loo kindlalt määratletav algus ja lõpp, ent on olemas väljatöötatud ja näitlejate väga hästi välja mängitud isiksused, kes vajaksid enda ümber just sellist raamistikku. Praegusel kujul tundub lavastus pisut logisev ja asjakohaseks saab ühe näitleja tsitaat kavalehelt: „ … mulle jääb segaseks kogu teatritüki sõnum. Keda me soovime sellega kõnetada või puudutada?”
Ehk võiks kõnetada teismelisi, sest just noortele suunatud lavastustest on eesti teatris suur puudus. „Õnnestunud elu” toimiks noortele suunatud didaktilise ja sisuliselt kaasahaarava lavaloona suurepäraselt. Leena ja Anžela on tavalised, pisut probleemse käitumisega noored, kelle ees on valik: kas elada põnevat täiskasvanute elu, mille juurde kuuluvad nii seks kui ka metsik pidutsemine, või käia korralikult koolis ja murda hariduse abil välja perspektiivitust äärelinnaelust. Valik langeb loomulikult lihtsama variandi ehk enesehävitusliku elu kasuks. Kuid on üks kitsaskoht, mis tuleneb antidraama žanrist: praeguses lavavariandis puudub lool moraal. Tegelastel ei tule isegi pähe, et elu võiks olla tegelikult õnnelikum ja et see õnn võib tulla mujalt (üllatus-üllatus) kui viinapudeli põhjast. Lavastuse õpetuslik sõnum peitub küll näitlejate pilkvel silmis, kust peegeldub jälkus oma tegelaskujude vastu, kuid selle märkamiseks tuleb end lavaloo sisse puurida ning võib-olla teada ka seda, millised (kui palju selgemad ja rõõmsamad!) on näitlejate silmad väljaspool lava.
Tartu Üliõpilasteater välistab noortele suunatuse juba eos: nii plakatitel kui ka reklaamtekstides pannakse südamele, et lavastus pole mõeldud alla 16aastastele, sest laval kasutatakse mittenormatiivset sõnavara. Mulle tundub selline lähenemine pisut liiga ettevaatlik, isegi väikekodanlik. Milline teismeline oleks vapustatud karjatustest „raisk” või „vittu”? Pigem võiks olla hoiatus, et pole soovitatav liignoortele, sest antakse väga halba eeskuju ja keegi ei ütle, et see on halb. Lõpus jäävad kõlama vaid sõnad: jah, elu on tõesti õnnestunud.
PS. Kiwa lavakujundus on äärmiselt minimalistlik, koosnedes vaid istumiseks mõeldud mustadest kuubikutest. Esietendusel tuli kunstnik kummardama, seljas särk kirjaga „nothing”. Tõesti, ilmselt alles siis said paljud pealtvaatajad oma üllatuseks aru, et lavakujundus üldse olemas on. Võrratu kontseptuaalsus!