Või et nad suudaksid nende ja oma lugude vahel vähimatki vastuolu näha. Mis  vahet, ületoidetud või nälgivad, peaasi et saaks hädakella lüüa! Antud teemaga läks asi natuke üle piiri, ilmus õiendus (uudised.err.ee 5. IX: „TAI: uudis nälgivatest koolilastest on liialdatud ja eksitav”. Tagantjärele see muidugi midagi ei muuda, kuid võimaldab jäädvustada paanika tekitamise mehhanismi – antud juhul arvude ignoreerimise kaudu. Mäletatavasti oli väike virin ka Postimehe kaaneuudise  „Tuumahirmus tallinlased varuvad apteekidest joodi” (18. III) järel. Huvitav, kas loo autor ise mäletab, miks ja kuidas see tuumapaanika tallinlaste elu halvas? Veel varem oli tont nr 1 Nord Streami gaasijuhe, mille rajamine pidi vähemalt Läänemere ääres võrduma maailma lõpuga. Vaata näiteks PM 11. III 2009: „Teadlased näevad gaasitorus merele surmaohtu”. Või ka EPL 28. VI 2007: „Gaasijuhe on oht Eesti  julgeolekule”. Nüüd sai juhe valmis, keegi ei kõssagi. Ometi oleks viimane aeg põgeneda. Tundub, et selline reaalsus on tülgastavalt mõjunud isegi muidu nii leebele ja tolerantsele persoonile nagu president Toomas Hendrik Ilves, kes kutsus inimarengu aruande esitlusel vaatama raportit tervikuna, mitte otsima selles tuletikuga kõige mustemat lauset Eesti kohta ning mitte nägema  pooltühja klaasi tühjana. Ju ta teadis ette, mis järgneb.   

    Mis on juhtunud, et eesti kirjutav ajakirjanik on asetatud psühhopaadi tasemele? Miks muudes meediakanalites nii ei ole? Põhjusi on vähemalt kaks. Esiteks satuvad  täpselt samad paanikafunktsiooniga lood küll ka telepilti, kuid ei tekita seal mingit kandvat tendentsi. Neid tasakaalustavad meelelahutuslik ja hariv funktsioon (kas või „Osoon” ja loodusdokid). Kui sa ikka enne ja pärast näljaste või ületoidetud laste horde näed, kuidas detektiiv Frida Arrak komissar Rein Pihelgaga kohtudes jälle punastab ja hakkab segast juttu ajama, ei mõjugi need nii troostitult. Ka peab tele pilti näitama ja  kui tuumahirmus tallinlasi või plahvatavat gaasijuhet võtta ei ole, mõjub jutt kahvatuna. Ajalehel on lihtsam – paneb kõrvale pildi allkirjaga: „Foto on illustreeriv”. Trükiväljaannete meelelahutus on kängunud kõige primitiivsema rämpsnalja, anekdootide tasemele (ainsateks väljapaistvateks eranditeks on Postimehe Juurikas ja mälumäng). Missioonitundelisi ja sõnaosavaid kirjutavaid teadusajakirjanikke pole  meil samuti pärast Tiit Kändlerit siginenud. Teiseks on Eestis olemas avalik-õiguslik ringhääling, mille funktsioonidest mitte kõige tähtsusetum on väitlusjuhi oma. Erajaamad ei saa selle kõrval täielikku jampsi ajama hakata, kuigi see ehk paremini müüks. Avalik-õiguslikku trükimeediat, mis konkurentegi mõtlemisvõime arendamisele sunniks, aga pole.         

Seega on kirjutav press muu meediaga võrreldes ühelt poolt kontrollimatu, teiselt poolt kitsa ja näruse tegevusväljaga. Umbes nagu tänavalaps: kasimatu, perspektiivitu. Ainult selle vahega, et laps pole ju milleski süüdi, kirjutav ajakirjandus on aga ise endale haua kaevanud. Trükimeedia ja  elektroonilise meedia suhe meenutab kangesti kino ja televisiooni suhet 1950. aastatel, kui esimesele samuti hävingut ja kadu ennustati. Kuidas väljapääs leiti? Hakati kõike tegema veel kvaliteetsemalt, veel võimsamalt, veel haaravamalt. Loodi uued staarid, uued kujundid, uued formaadid. Ja see elab siiamaani. Eesti ajakirjanduselt oleks kõike seda sama ootamatu loota kui Edgar Savisaarelt mungatõotuse andmist.  Indrek Treufeldt pakkus avalik-õigusliku ajalehe idee välja juba möödunud aastal, kui eksisteeris veel ETV saade „Aja pulss”. Keegi sellest kinni ei hakanud, ilmselt polegi enam ühtegi kinnihakkajat. Kurva jutu lõpetuseks üks tore meedianäide ka. 10. septembril jooksis ETV ekraanil uudis: „Valmo Kriisa murdis Tartu Ülikooli vastu ninaluu.” Nuputage, kas see kuulus haridus-, kriminaal- või spordikroonikasse?