Igaüks on nende veidrate olestega kokku puutunud. Me teame otsekohe, kes nad on. Mõni kummardub huviga lähemale, mõni kiljatab ja põgeneb ummisjalu. Tubastes tingimustes kohtudes haarab mõni harja ja kühvli järele, teist aga haarab paanika. Ehkki enamasti väikesed ja varjulise eluviisiga, ei jäta ämblikud pea kedagi täiesti ükskõikseks. Tuleb aga mõningase kurvastusega tõdeda, et teaduslikku huvi äratavad need olesed millegipärast vähestes.

Ämblikud ei ole putukad

Ämblikud kuuluvad koos putukate, vähkide ja hulkjalgsetega (sada- ja tuhatjalgsed) lülijalgsete loomarühma. Seega on ämblikel putukatega ühiseid esivanemaid. Viimane neist aga elas ligikaudu 550 miljonit aastat tagasi ja sellest peale on ämblike ja putukate evolutsioon olnud teineteisega küll toiduahelaga seotud, kuid siiski eraldikulgev. Sarnaseks teeb need loomad ka jagatav elukeskkond. Nii nagu vees elades on kasulikuks osutunud kalalaadne kehakuju (kõhrkalad, luukalad, hülglased, vaalalised), on taimestikus, puutüvedel ja metsakõdus elamise puhul osutunud kasulikuks paljude lüliliste jalgade olemasolu. Ämblikku putukast eristada pole raske ja enamasti saavad inimesed sellega ka ilma kindlate määramistunnusteta hakkama. Kel aga raskusi, siis kõige kindlamaks tunnuseks on ämblike kaheosaline keha. Pearindmikku ja tagakeha ühendab omavahel vaid peenike varreke. Putukate keha koosneb kolmest osast. Jalgade arvuks on ämblikel kaheksa, putukatel aga kuus. Koibikud on ämblike sugulased ja samuti kaheksa jalaga, nende keha koosneb aga vaid ühest osast.

Millised Eesti ämblikud välja näevad?

Ämblikud on paljudele hirmuäratavad, kuigi enamasti on nad väga väikesed. Meie pisimad ämblikud on täiskasvanult vaevu millimeetrise kehapikkusega ja suurimate kehapikkus ulatub tegelikult vaid 2,5 sentimeetrini. Jalgadega koos mõõdetult saab küll kätte mõne liigi puhul ka märksa suuremaid numbreid (mõne liigi siruulatus on kuni 8cm), kuid kogu loomariigi inimsilmale nähtava osa kontekstis on tegemist ikkagi võrdlemisi väikeste loomadega.

Enamus meie ämblikest on ühetaolise pruunika või hallika kehaga ja ilma erilise mustrita. Ka ämblike kehakuju ei ole kaugeltki nii varieeruv kui näiteks putukatel. Üsna värdjalikult erilisi kehakujusid leiab aga mõnede kõdus elavate liikide isasloomadel. Inimsilmale jäävad need siiski loomade väiksuse tõttu märkamata, aga nende erilisust võib võrrelda näiteks imetajate maailma Quasimodo nokklooma või kaelkirjakuga.

Võrku kuduvatel liikidel, kes lendavaid putukaid püüavad, on tagakehal sageli kena muster. See ei tee neid aga kuigi kergelt märgatavaks ja võib arvata, et muster ongi pigem võimalike vaenlaste eest varjumiseks. Võimalikule sigimispartnerile kauni mustriga muljet eriti ei avaldata, sest võrku kuduvad liigid on reeglina väga töntsi silmanägemisega. Omas maailmas, mis paraku piirdub enamusele neist vaid enda püünisvõrguga, orienteeruvad nad aga ka ilma silmanägemiseta millimeetrise täpsusega, tunnetades oma kaheksa jalaga võrguniitide pinguldatust ja neist lähtuvaid vibratsioone.

Kehakirjadest pole ämblike määramisel kahjuks kuigi palju kasu, sest nagu öeldud, sageli need puuduvad ja kui mitte, siis kipuvad varieeruma. Ehkki sageli vaimustava keerukusega, pöördub ämbliku-uurija liigi määramisel sellele edevusele siiski vähe tähelepanu. Kõige kindlamaks määramistunnuseks on osutunud ämblike suguelundite peen­ehitus ja seetõttu kuulub mikroskoop ämbliku-uurija kohustusliku varustuse hulka ning hea ämblikemääraja näeb välja kui omalaadne ämblikuporno kogumik.

Kas ämblikud on aga ka tegelikult jubedad? Kui teil on kasutada mikroskoop, siis jah. Ämblikud on kiskjad ja näevad tõepoolest üsna hirmuäratavad välja. Kahe rea eri suunas vaatavate läikivate silmadega, kahe vikatilaadse lõuaga, mille tipul avaneb mürginäärme ava, pikkade karvaste jalgadega, mille tipus kaks või kolm hambulist küünist. Tagakeha tipul hirmuäratavalt pulseerivalt liikuvad võrgunäsad ja filigraanne oskus seda kõike oma saakloomade vastu kasutada. Ilma mikroskoobita seda kõike õnneks ei näe ja mikroskoobiga vaadates tunduvad tõtt-öelda üsna jubedad ka muidu küllalt kaunid liblikad, mesilased ja mardikad.

Ämblike kardetakse sageli, kuid neil endil on selles vähe süüd. Haiglaslik ämblikukartus ehk arahnofoobia on üks levinumaid foobiaid maailmas. Eriti levinud on see miskipärast just eurooplaste ja siit väljarännanute seas, ulatudes kohati kuni kolmandikuni populatsioonist. Ometi Euroopas väga ohtlikke ämblikke pole. Arahnofoobia olemuse ja päritolu üle on palju vaieldud. Teemat on uurinud arahnoloogid, evolutsiooniteadlased, etnoloogid, psühholoogid ja psühhiaatrid, kuid ühtset seisukohta siin pole. Teada on, et foobia on olemas, see on spetsiifiliselt suunatud just ämblikele ja mitte muudele sarnastele loomadele ja tegemist on sünnipärase sündroomiga. Võiks ju oletada, et selle juured peituvad kusagil meie kauges evolutsioonilises minevikus ja tegemist on kasuliku kohastumisega, mis aitas kunagi siin elanud ohtlikke liike vältida. Teooria oleks ju pea täiuslik, aga esiteks ei ole foobialaadne ebaratsionaalselt käituma panev hirm kunagi pikemas perspektiivis evolutsiooniliselt kasulik. Teiseks oli ilmselt olemas ka märksa hullemaid ohte, mis kestavad tänaseni ja mida inimene suudab vältida ka olukorda ratsionaalselt hinnates. Võib arvata, et osalt on arahnofoobia või selle raskusaste ka kultuurilist laadi nähtus. Inimeste kokkupuude loodusega on kaasajal sageli võrdlemisi harv ja võimalusi teraapiaks on vähe. Teada on, et vähemalt arahnofoobia raskusastet saab elusate ämblike jälgimise abil olulisel määral vähendada. Kellel ämblikuhirmuga probleeme, võib proovida neid purgis pidada. See on suveperioodil lihtne. Vaja läheb vaid vaid purki, ämblikku (kui võrku kuduv, siis mingi oksaraag, kui vabalt elav, siis tükike puukoort vmt) ja iga kolme-nelja päeva tagant mõnd priskemat putukat. Kärbsed on alati kõrgelt hinnatud.

Ämblikud ökosüsteemis, kasulikkus ja kahjulikkus

Teadaolevalt püüab ämblik kärbseid rattakujulise püünisvõrguga, milles paljud on ära tundnud loodusliku ehituskunsti ühe täiuslikuma meistriteose. Võrgutüüpe on tegelikult aga oluliselt rohkem. Võrgu ehitusega tegelevate teadlaste väitel on inimesi hämmastav ratasvõrk paljude teiste võrgutüüpidega võrreldes tegelikult pigem primitiivne ehitis. Lihtsalt meie inimestena saame selle ehitusest aru. Teistlaadsed võrgud aga tunduvad meile lihtsalt mingid niidipuntrad. Ligi pooled Eesti ämblikuliigid püüavad endale saaki tegelikult hoopis ilma püünisvõrkudeta. Võrgud on nimelt väga kasulikud lendavate putukate püüdmiseks. Suur osa putukaid lendab aga harva ja mõni ei lenda üldse. Neid jahivad ämblikud hundikombel jälitades ja varitsedes maapinnal, rohttaimestikul, puutüvedel ja metsakõdus. Hundi järgi on oma nime saanud ka tuntuim sedalaadi ämblike rühm – huntämblikud. Teised sellise saagipüüdmise viisiga ämblikud on näiteks krabilaadse välimusega krabiämblikud ning saakloomale ootamatu hüppega kallale kargavad kaheksa särava silmaga hüpikämblikud. Kombineeritud saagipüüdmise viisiga loomad on näiteks kõdus ja samblas elavad väikesed kääbusämblikud, kelle arvukus on mõõdetav enamikus kooslustes sadadega igal ruutmeetril.

Ämblikud on eranditult röövloomad, süües peamiselt putukaid ja teisi ämblikke. Samas on nad oma väiksuse ja söödavuse tõttu paljudele teistele loomadele saagiks. Vaenlaste hulgaski domineerivad putukad ja teised ämblikud. Oma osa on ämblikel näiteks paljude lindude, kärnkonnade ja sisalike menüüs. Putukatest tüütavad neid mitmed parasitoidsed (parasiidid, kellega nakatumine lõpeb paratamatu surmaga) kiletiivalised, röövtoidulised mardika ja -lutikalised. Enesekaitseks on ämblikel peamiselt nende peiduline eluviis. Häda korral loovutatakse vaenlasele mõni oma jalgadest. Harva kasutatakse oma mürgisust lisaks saakloomadele ka vaenlaste vastu. Mürgikogused on enamasti piisavad vaid väiksemate vaenlaste tõrjumiseks. Lindude, konnade, sisalike, siilide jms vastu on mürki kas vähe või tema toime liiga nõrk. Inimesele ohtlikke mürgiämblikke on maailmaski vaid üksikuid, Eestis aga mitte ühtegi tõsiseltvõetavat. Jah, lõpuni aus olles on ka meil mõned ämblikuliigid, kes võivad inimest hammustada ja sellega võib kaasneda kerge punetus, valu või isegi palavik. Nende liikidega kohtumine on aga harukordne sündmus ja et nad tõepoolest hammustaks, peab neid omajagu piinama. Väga erinev on ka inimeste tundlikkus.

Ämblike puhul on tegemist ökosüsteemides äärmiselt oluliste loomadega. Olles putukate peamised vaenlased, söövad nad igal aastal ära ühelt hektarilt suurusjärgus 100 kg putukaid. Eluslooduse jagamine kasulikeks ja kahjulikeks liikideks on omamoodi iganenud vaade, sest olles ökosüsteemi osa, ei saa ükski liik päriselt kahjulik olla. Selle vana liigituse järgi oleks aga ämblikud pea eranditult kasulikud. On ämblikuliike, kelle looduslikuks elupaigaks on häiritud kooslused nagu üleujutusalad, mereadru vallid jms. Looduses on sedalaadi elupaigad aga haruldased ja lühiajalised. Seetõttu ei saa ämblik sellistes elupaikades elada kogu elu ja on sunnitud mingil ajal sealt ära lendama. Justnimelt lendama. Tiibu neil küll pole, aga hea tuule ja veelgi parema õnne korral võib pisike ämblik oma võrguniidil lennata ka kilomeetrite kaugusele. Tänu inimtegevusele on selliste liikide elupaikade hulk haritavate põldude näol plahvatuslikult suurenenud. Tänu omapärasele lennuvõimele jõuavad sellised ämblikuliigid üsna kergesti ka suuremate põldude keskosadesse, kuhu oleks jalgsi ühe suve jooksul väikesel loomal lootusetu jõuda. Talvituda põllul kõdukihi puudumise tõttu ei saa, aga põllukahjurite kujul on seal suviti saakloomi külluses. Põllumees peaks selliste abiliste üle igati rõõmus olema. Jah, looduslikud röövloomad ei hävita oma saakloomi lihtsa ökoloogilise seaduspära tõttu kunagi päris lõplikult, ent vähendavad nende arvu nii olulisel määral, et ka põllumehel on, mida sügisel koristada. Kaasaegne põllumees aga tahab endale saada sedagi piskut, mis läheb kahjurite ja nendest toituvatest ämblikest koosneva põlluökosüsteemi toimimiseks. Nii sõidab ta mürgipritsiga põllule, tappes kõik oma põlistest vaenlastest kahjurid ja nendega koos ka põlised sõbrad – põlluämblikud.

Et polevat head ilma halvata, tuleb vaadata ka, mida kahjulikku ämblikud teha võivad. No seda ikka on. Mürgised ämblikud võib Eesti puhul kõrvale jätta. Soovituseks vaid nii palju, et kui juhtute välismaal mõnd ämblikku (või muud tundmatut eluvormi) nägema, siis ärge teda igaks juhuks puutuge. Meie ämblike kahjulikkus seisneb ilmselt peaasjalikult arahnofoobide närvisüsteemi järjekindlas kahjustamises. Esilekutsutud kiljed ja karjatused võivad halvasti mõjuda ka pereliikmete närvikavale. Ja siis tuleb vahel toanurkadest ja kapitagustest neid tüütuid ämblikuvõrke pühkida. Sellega kahjude nimekiri ilmselt ka lõpeb.

Ämblikud meie liiginimestikus

Praeguseks on meie mailt leitud 538 ämblikuliiki. Kui botaanikutel, ornitoloogidel ja terioloogidel on kriteeriumid, mille järgi otsustada, millal liik on tõenäoliselt meilt välja surnud, siis meie ainsal arahnoloogil sellist kriteeriumit pole. Ei saagi olla, sest ühest arahnoloogist ei piisa, et usaldusväärseid andmeid koguda. Viimastel aastatel on näiteks korduvalt juhtunud, et leitud on liike, kelle viimased leiud pärinevad XIX sajandist. Ja võta nüüd kinni, kas liiki pole vahepeal leitud või pole teda tõepoolest siin olnudki. Tõenäoline on, et meilt võib leida ligikaudu 600 ämblikuliigi esindajaid. Meie ämblikufauna koosseis on dünaamiline, kuid viimastel aastakümnetel on täheldatav uute lõunapoolsete liikide järjekindel esinemine. Tuntuim neist on nüüdseks juba kümmekond aastat tagasi meile ilmunud herilasämblik (Argiope bruennichi), kes on saanud juba võrdlemisi stabiilselt meie ämblikufauna osaks. Herilasämblikul läks hästi ka selles mõttes, et alates oma ilmumisest meie maile on tal ka eestikeelne nimi. Tõsi, tõlgitud inglise keelest ja viitab vaid tagakeha mustrile. Enamikul meie liikidel aga maakeelse nimega uhkustada ei ole võimalik. Põhjuseks kurb asjaolu, et Eestile on kombeks vaid üks ämbliku-uurija korraga ja ämblikest pole tal emakeeles liigi tasandil kellegagi rääkida. Kui kunagi peaks keegi selle nüüdseks juba poolteist sajandit kestnud traditsiooni murdma, siis, usun ma, istuvad nad esimese asjana maha ja ajavad selle asja joonde.

Kõik meie ämblikud on lindpriid ja vaadates Eesti kaitstavate liikide loetelu, ei leia sealt ühtki ämblikuliiki. Sellegi põhjused peituvad juba eelnimetatud traditsioonis. Üks uurija ei suuda tervet seda väikeriiki oma tegevusega katta, ka siis, kui ta on hästi motiveeritud.

Mida järgneval suvel õues vaadata

Ega üksik ämbliku-uurija peagi kõiki Eesti kaheksajalgseid nägema. Õnneks teab ta mõne silmatorkavama liigi levikust ka usinate loodushuvilistest korrespondentide abil. Suur tänu neile looduses lahtiste silmadega ringiliikuvatele inimestele, kes ei pea paljuks oma avastusi jagada.

Mida siis järgneval ämblikusuvel looduses liikudes tähele panna? Otsi ämblikku! Kõnnid pahaaimamatult metsas või rabas ja su nägu kattub ootamatult kleepuva ämblikuvõrguga. Ebameeldiv küll, aga otsi selle autor üles. Vabanda ta ees ja avalda tunnustust, et küll ikka kleepub hästi. Samas ära muretse, juba järgmisel hommikul on tal uus võrk ja ta on sulle tõenäoliselt andeks andnud.

Metsas, puude okstel, eriti kuuskede alumistel kuivanud okstel on näha valgeid linalaadseid ämblikuvõrke. Leia nende peremees või -naine. Ta ripub tõenäoliselt võrgulina alumisel küljel. Kui on kannatust, oota, kuni võrku satub saakloom. Julm, aga põnev, kas pole?

Mine kastesel varahommikul niidule või rappa. Tänu kastetilkadele näed, kui palju looduses tegelikult ämblikuvõrke on. Neid on väikeseid, suuri, rattakujulisi, linakujulisi, ja nii keerulise struktuuriga, et meie kärsitule silmale on need lihtsalt ühed sussakad. Vaata, kuidas loodus on omamoodi ämblikuniitidega ühendatud. Ja muide, see globaalne võrk ongi mõnes mõttes ämblike internet, sest kannab edasi nii keemilisi kui võnkelisi signaale. Mõni võrk on nii pisike, et selle ehitamise tugipunktideks piisab vaid ühest rohukõrrest. Kel veab, võib aga näha peamiselt Lääne-Eestis elava Araneus angulatus’e kuni 5m kõrgusi puude vahele ehitatud ratasvõrke.

Ämblikke elab ka maapinnal. Nad jooksevad nobedalt juba esimestel varakevadistel lumevabadel laikudel. Suvel aga tegutsevad taimestikul, maapinnal või peidavad end kivide ja puukoore all. Viska korraks suvisele niidule kõhuli ja vaata, kuis elu käib.

Ragista ringi jõe või järve kaldaroos. Võid kohata pea hiiglaslikku soo-hiidämblikku (Dolomedes fimbriatus). Võid näha teda hoolimata oma suurusest vee pinnal kõndimas või valvamas oma kõrtevahelises pesas olevaid mune ja poegi.

Kui aga õue ei viitsi minna, vaata, kuidas elab harilik majaämblik (Tegenaria domestica) kapi taga. Kui ta on hirmuäratavalt suur, võib tegemist olla ka veidi haruldasema Kesk-Euroopa majaämblikuga (Tegenaria atrica). Kui leiad ämbliku vannist või kraanikausist, siis ta on sattunud hätta. Ta ei ole sulle midagi halba teinud. Ära sina talle ka tee. Aita sõber hädast välja! Kui leiad aga majast hoopis väikese läikiva kastanpruuni ämbliku, siis see on rasvämblik (Steatoda bipunctata). Tema võib olla elanud sinu toas juba pikemat aega või saabunud keset talve soojamaapuhkusele koos küttepuudega puukuurist, kus ta talvitus.

Uuri keldris ringi, äkki leiad üles keldriämbliku (Metellina merianae), vaata vannitoa varjatumatesse nurkadesse, vast näed tontlikult läbipaistva keha ja pikkade peenikeste jalgadega väriämblikku (Pholcus phalangioides). Puhu tema peale ja saad teada, miks tal selline eestikeelne nimi on.

Eesti kultuur on ämblikusõbralik. Meil peetakse ämblikku sageli õnnetoovaks loomaks, ja tema tapmist – ka siis, kui temaga kooselu kuidagi ei suju – omamoodi tabuks. Igaks juhuks ei tasu oma eluõnne osas siiski vaid ämblikele lootma jääda, aga läbi ökosüsteemi on neilgi selles oma roll mängida. Arahnofoobidele aga: ämblik purki!

Mart Meriste on Eesti ainus arahnoloog, kes tegelenud ämblike uurimisega kolmes Eesti suuremas ülikoolis. Viimased kolm aastat tegeleb ettevõtlusega, kuid osaleb eksperdina ka teadusprojektides ning ämblikuteemaliste populaarteaduslike trükiste, näituste jm koostamisel.