Mängufilm „Puhas õnn“ („Coup de Chance“, Prantsusmaa-UK-USA 2023, 93 min), režissöör-stsenarist Woody Allen, operaator Vittorio Storaro. Osades Melvil Poupaud, Lou de Laâge, Niels Schneider jt.
Mängufilm „Unenäo stsenaarium“ („Dream Scenario“, USA 2023, 102 min), režissöör-stsenarist Kristoffer Borgli, operaator Benjamin Loeb, helilooja Owen Pallett. Osades Nicolas Cage, Julianne Nicholson, Michael Cera, Lily Bird jt.
Esmapilgul ei tohiks neil kahel filmil olla midagi ühist. „Puhas õnn“ on (omal moel) tagasitulekufilm, mille autor, vananev legendaarne lavastaja, sattus mõne aja eest avalikkuse ebasoosingusse; „Unenäo stsenaariumist“ võib aga saada tõusva režissööri rahvusvaheline läbimurdefilm – äratas ju tema eelmine teos üleilmsetes filmiringkondades parajas koguses kõigi õigete inimeste huvi.
Ja ka žanri või kirjelduse poolest tunduvad need kaks olevat üksteisest nii kaugel kui võimalik. Kui „Puhas õnn“ on anakronistlik tragikomöödia, mis on vaid õrnalt vürtsitatud krimitrilleri elementidega, siis „Unenäo stsenaarium“ on intelligentse žanrifilmi suurepärane näide: väga nutikal moel on kombineeritud musta komöödia, poliitilise satiiri, eksistentsialistliku draama ja õudustrilleri elemendid.
Ootamatult aga hakkasid need kaks kulgema ühes rütmis, kui oli käes festivaliringluse ja kinolevi aeg, ärgitades sõnastama üht mõtteeksperimenti. Mis siis, kui need kaks filmi on siiski mingil moel ühenduses, kui võtta ühe filmi peategelane ja teise režissöör? On ju mõlemal tulnud rinda pista n-ö tühistamiskultuuriga.
Woody Alleni „Puhas õnn“ on võrrandi lihtsam osa. See on üks selle lavastaja viimase aja stereotüüpseid töid: lugu armastusest, armukadedusest ja saatuse sekkumisest. Tegemist on tema kujutelmaga prantsuse, eriti Pariisi kõrgklassi elust ja see põhineb pigem raamatute ja filmide järgi kokku pandud maailmal kui tänapäeva tegelikkusel. Fanny (Lou de Laâge) on tüdinenud rikka ja nägusa ärimehe Jeani (Melvil Poupaud) trofeenaise staatusest ning satub taas kokku oma keskkooliaegse sõbra Alainiga (Niels Schneider), kellel pole vahepeal ehk õnnestunud küll kokku ajada absurdset hunnikut raha, aga kes on täide viinud oma unistuse hakata kirjanikuks.
Kui Jean märkab Fanny käitumises muutust, hakkab ta oma kahtlustele kinnitust otsima, käivitades ebatõenäoliste sündmuste ahela. „Puhas õnn“ pole mingi erakordne saavutus, aga püsib võrdlemisi hästi koos tänu Alleni läbiproovitud komöödiastiilile, mida veavad ta laitmatu koomilise ajastuse tunnetus, õige näitlejavalik ja peaosaliste staaripotentsiaal, vähemalt prantsuse filmis, lisaks Vittorio Storaro kaameratöö sügisese Pariisi koloriidis, kus domineerivad kuldpruunid toonid. „Puhtast õnnest“ lausa uhkab teatud „prantsusepärasust“, mis kõnetab ilmselt rohkem neid, kes pole prantslased, mitte aga prantslasi. „Puhas õnn“ maandub veidi üle keskmise ulatuva vähenõudliku ajaviite kategooriasse, kuid on peajagu üle Alleni eelmisest kolmest teosest.
Huvitavam on mõelda, miks tundub selline Alleni kohta keskpärane hilise perioodi töö märkimisväärse tagasitulekufilmina. Vastus peitub Alleni viimase aja karjäärikõveras, mida on iseloomustanud mitmed intsidendid, mida võiks kirjeldada ka kui puhast ebaõnne. Asi on selles, et ta seni ehk kõige nõrgem töö „Ilmaratas“1 langes täpselt ühele ajale #Metoo ja Time’s Upi liikumise esimese lainega ning Dylan Farrow Alleni pihta suunatud korduvate süüdistustega seksuaalses ärakasutamises. Peaaegu iga näitleja (ja eriti näitlejanna), kes oli kunagi Alleniga koostööd teinud, pidi avalikult seisukoha võtma. Enamik neist vabandas Alleni usaldamise või süüdistuste ignoreerimise pärast. Edasine asjade käik viis selleni, et voogedastushiid Amazon taganes lepingust Alleniga ja lubadusest toota ja levitada tema viit järgmist filmi.
Tema järgmine teos „Vihmane päev New Yorgis“2 lõpetas levipõrgus ja näitlejad pidid annetama oma töötasu heategevuseks, et oma avalikku kuvandit parandada. Allen sai põhimõtteliselt suure Ameerika filmi tegemise ja staaridega töötamise eluaegse keelu. Paus tegi talle tegelikult head: ta kirjutas mängulise memuaariraamatu „Nii muuseas“3, aga mitmekesistas ka oma filmirahastusallikaid, vaadates Euroopa ja Hiina suunas. Ta comeback’i-katse „Rifkini festival“4 polnud just päris edukas, osalt COVID-19 pandeemia uue esilekerkimise ning ka näitlejaskonna kesise staaripotentsiaali tõttu, aga vähemalt sai see kirja esilinastuse olulisel festivalil. Sihtmärk oli küll kergesti saavutatav (filmi tegevus toimub nimelt selsamal San Sebastiani festivalil – toim). „Puhta õnne“ edu on aga selgelt mõõdetav: maailma esilinastus Veneetsias, seejärel näidati seda mitmetel suurfestivalidel (kaasa arvatud PÖFF), siis kinolevi paljudes riikides. Praeguseks on see sisse toonud umbes üheksa miljonit dollarit, mis pole ühe prantsuskeelse filmi kohta üldse halb tulemus.
Woody Allen, tema looming ja karjäär ei olnud ilmselt Kristoffer Borglile tõukeks, et rääkida oma lugu Paul Matthewsist (Nicolas Cage), „märkimisväärselt keskpärasest“ evolutsioonilise bioloogia professorist, kes saab kõigepealt kuulsaks ja „turundatavaks“ seetõttu, et ilmub juhuslikult inimeste unenägudesse, ja seejärel kurikuulsaks, kuna tema „unenäotegelane“ muutub vägistajaks ja psühhopaadist tapjaks. Alguspunktiks võis hoopis olla metatasandil ekraniseering kulunud naljast, et Nicolas Cage ilmub välja kõikjal, filmidest laste kooliteatri etenduste ja erapidudeni (juba Tom Gormicani mulluses filmis „Üüratu talendi talumatu taak“5 mängib ta iseenese karikatuuri). Nüüd on see nali veelgi võimendatud ja mängitakse mõttega, mis saaks siis, kui näitleja ilmuks ka unenägudesse. Teiste viidete hulgas võiks ära tuua Charlie Kaufmani töö stsenaristina: eriti ta kaastööd lavastaja Spike Jonze’iga, nagu „Olla John Malkovich“ ja „Kuidas kirjutada kassafilmi“6, aga ka ta soolotööde nagu „Sünekdohh, New York“ ja „Anomalisa“7 inimliku absurdi. Unenäo kasutamine mingit sorti vahenduskanalina meenutab aga paiguti Richard Linklateri „Ärgast elu“.8
See aga ei tähenda, et „Unenäo stsenaariumist“ ei leiaks ka omajagu seda õiget Woody Alleni DNAd. Võib väita, et Allen on olnud suur eeskuju talle järgnenud absurdikomöödia autoritele, eriti oma provokatiivsete varaste tööde ja hilisemate omanäoliste filmidega nagu „Zelig“ või „Lahates Harryt“9. Borgli punub „Unenäo stsenaariumi“ teksti ja lõime ka mitmeid viiteid Allenile, olles piisavalt arukas ja diskreetne, et mitte teda nimepidi nimetada. Näiteks ei piina fiktiivset Pauli ja päriselu Woodyt üksnes sama deemon (tühistamiskultuur), vaid ka lunastuspaik on sama: Pariisis tundub olevat kõigil teiselt poolt Atlandi ookeani kostvast skandaalikõminast ükskõik. Ja veel: Paul Matthews kui üsna edukas intellektuaal, vagane, häbelik ja äärmiselt ebakindel mees, keda ignoreerivad ta tütred, kamandab ja pisendab domineeriv naine ja edestavad tööl vilkamad ja tundetumad kolleegid, on täiuslik Woody Alleni filmi tegelaskuju (ja on teada, et Allenil on komme iseennast oma tegelastesse projitseerida, nii neid tegelasi ise mängides kui ka siis, kui ülesanne on kellelegi delegeeritud). Väikelinna ülikooli foon sobib aga ideaalselt kokku Alleni hilisemate filmidega, nagu näiteks „Irratsionaalne mees“10.
Kuigi Alleni kui režissööri ja Matthewsi kui tegelaskuju tõus erineb suuresti, on nende langus ja lunastus võrdlemisi sarnane. „Unenäo stsenaariumi“ lavastaja Kristoffer Borgli on juba käsitlenud kuulsakssaamist ja selle tähendust tänapäeval oma eelmises filmis „Iseendast kõrini“11 (enne oli kuulsus mingit laadi töö kõrvalnähtus, nüüd on see aga eraldi eesmärk ja mis tahes pingutuse põhiline motivaator), nii et Pauli kuulsusel pole midagi pistmist ei ta töö ega isegi iseloomuga. Viidatakse sellele, et nõrga ning vahel väiklase ja kentsaka inimesena ei suuda ta kuulsust väärikalt kanda, ja warhollik tõdemus, et kuulsus (olgu siis välja teenitud või mitte) on üürike, pädeb täielikult. Pauli langemine keskmist sorti kuulsusest avalikkuse silmis kurikaelaks (jällegi põhjustel, mis ei olene kuidagi ta tööst või isikust) on võrdlemisi järsk. Tühistamiskultuur kui mehhanism oma ebamääraste eetikanõuete ja lintšimishimulise kambavaimuga ei jäta lunastusele just palju ruumi ega võimalust. Vastuhakk on tihti tulutu ja vabandamist peetakse ebasiiraks. Eksiil, kas siis sisemine, geograafiline või metafoorne asumisele suundumine globaalse ühiskonna äärealadele, tundub ainsa võimaliku lahendusena. Selle languse detailid ja nüansid on filmi kõrghetkeks. Cage’i näitlejatöö ja Borgli töö näitlejaga moodustavad uutmoodi originaalse sünergia: näitlejale omane Cage rage ehk Cage’i raev ei leia eriti rakendust filmi esimeses, kergema tooniga pooles ning sellega ei ole püütud odavalt komöödiapunkte teenida. Küll aga tuleb raev välja filmi süngemas teises pooles, kui kujutatakse tegelaskuju allakäiku, mille eest ta ise vastutav ei ole.
Tegelikult pole selles keegi süüdi, sest nn kultuurisõdade osalised satuvad varieeruvate tõenägemuste pinnalt konflikti, suutmata ära kuulata vastaspoole argumente ja olles seega võimetud nägema tegelikkust väljaspool oma kitsast arusaamist.
Siinkohal lohutab mõte, et kuna tegelaskujul läheb filmis veidi kehvemini kui lavastajal päriselus, on väljamõeldis tegelikkusest julmem. Ja ka see, et Kristoffer Borgli näol on olemas noor režissöör, kes suudab väljamõeldud lugude ja unenäo stsenaariumide abil esitada ausaid küsimusi meie kaasaja kohta, tehes seda otse ja vahetult, ilmutamata vähimatki hirmu konservatiiviks või isegi äärmuslaseks sildistamise ees. Teemavaliku ja teatud stseenide tehnilise lahendamise poolest on Borgli kindlasti julge, siiras, huvitav ja pädev uus hääl maailma filminduses ja „Unenäo stsenaarium“ on film, mis paneb mõtlema asjade seisu üle tänapäeval.
Tõlkinud Tristan Priimägi
1 „Wonder Wheel“, Woody Allen, 2017.
2 „A Rainy Day in New York“, 2019.
3 Woody Allen, Apropos of Nothing. 2020, e.k. Kirjastus Postimees, 2020.
4 „Rifkin’s Festival“, Woody Allen, 2020.
5 „The Unbearable Weight of Massive Talent“, Tom Gormican, 2023.
6 „Being John Malkovich“, Spike Jonze, 1999; „Adaptation“ Spike Jonze, 2002.
7 „Synecdoche, New York“, Charlie Kaufman, 1999; „Anomalisa“, Charlie Kaufman, 2015.
8 „Waking Life“, Richard Linklater, 2001.
9 „Zelig“, Woody Allen, 1983; „Deconstructing Harry“, Woody Allen, 1997.
10 „Irrrational Man“, Woody Allen, 2015.
11 „Syk pike“, Kristoffer Borgli, 2022.