Tekstiilinäitused „Valgus ja vari. Kaasaegne damastkangas“ ja „Kaadrid“ Pärnu muuseumis ning tekstiilikunstnike ühingu aastanäitus „Reegel ja rituaal“ Pärnu uue kunsti muuseumis kuni 2. VI. Aastanäituse on kujundanud Madis Liplap ning avamisel anti välja ühingu preemiad: aasta tekstiilikunstnikuks valiti Lylian Meister, aasta nooreks tekstiilikunstnikuks Mari-Triin Kirs, aasta tekstiiliteoga tunnustati Emma Leppermanni stuudiot.
Kaheksanda klassi käsitöötunnis tuli midagi kantavat õmmelda. Olin otsustanud helesinisest flanellist pidžaamakomplekti kasuks, mõnel teisel oli selleks seelik või pluus. Siis me pusisime, sõna otseses mõttes, sest töövahendiks oli kolm-neli vanaldast õmblusmasinat. Kõigil oli midagi viga: üks tõmbas niiti alla kinni, teine murdis nõelu ja kolmas osales enda välja mõeldud kiirendusvõistlustel. Ärksamad neidised vandusid, pead töö kohal kookus, vaguramad hoidsid piinad endale, pilk samuti süles. Üsna pea selgus, et õmblemine ei tähenda kanga ja tegumoe valimist ega korrektsete lõigete tegemist(!). Isegi kangatükkide õigesti väljalõikamine ja kokkutraageldamine ei olnud teab mis tähtis. Kõige olulisemaks oskuseks, mis meil toona käsitöötunnis omandada tuli, oli mingisugusegi dialoogi saavutamine masinatega, mis olid aastatepikkusest, mitte küll sihilikust, aga siiski väärkohtlemisest täis õigustatud viha teismeliste tütarlaste vastu.
Nende vaenu leevendada oli vaevarikas. Kellele meeldis võimalikult täpselt timmitud niidipinge, kellele parajalt tungiv vajutus pedaali ülemisest vasakust servast kaks sentimeetrit paremale. Me nüsisime kääridega lootusetult pusasse tõmmatud kangatükke masina küljest nagu nüliks mõnelt randa uhutud fantastiliselt mereloomalt kopras nahka, ja niidistasime masinaid üha uuesti ja uuesti, nii et liigutused meenutasid juba rütmilist tantsu. Lõpuks, kui vandumine või tumm frustratsioon enam ei aidanud, kuid käsitöötunnid venisid endise halastamatusega koolikellast koolikellani, õppisime masinaid kuulama. Ja andma neile seda, mida nad soovisid, niivõrd-kuivõrd.
Mitte, et see tobe lugu oleks mulle esimese asjana Pärnu muuseumi ülemisele korrusele jõudes pähe turganud, kuid äratundmishetk mu sees liigahtas, kui mõned minutid hiljem lausus eestiaegsetel dobby-telgedel kudumist demonstreerima tulnud Eva-Liisa Kriis enam-vähem järgnevat: „Ma tahtsin proovida, kas oskan näituse jooksul vigadeta kududa.“
Kas pole mitte klassika? Nagu analoogkaamera, millel on valgusmõõdik katki, aga pilti teeb küll, tulebki niiviisi pimedalt võtta. Või see mikser, millel pole kolmandat käiku mõtet sisse lülitada. Ja külmik, mille sügavkülma uks jäägu parem suletuks.
Kriisi lause tõi meelde Tartu kõrgema kunstikooli tekstiiliosakonna teljeruumis veedetud tunde telje all ja taga, kui tuli sõlmida üha uuesti lõdvenevaid sõlmi, turgutada iga natukese aja tagant lonti vajuvaid niiepuid ning sattuda ahastusse aegamisi kasvava kudumi ebakorrektsetest servadest. Rääkimata katkevast lõimelõngast või mõnest muust jamast, mis kudumisel tekib. Või üldse millegi valmistamisel.
„Näitusesaali veetud uunikumile ei meeldinud tagasikäik,“ seletas Eva-Liisa Kriis edasi. „Hakkas just selle peale kudumisse vimkasid viskama.“ See tegi mu meele ütlemata heaks, sest näitustel „Valgus ja vari. Kaasaegne damastkangas“ ja „Kaadrid“ on perfektselt teostatud tekstiilid. Meisterlikkust oli ka näituse kaastekstis lubatud.
Kui pildistamisest ei piisa. Selleks ajaks olin muuseumis veetnud juba pea poolteist tundi, jõudmata esimesest saalist kaugemale. Kriisi demokudumine oli lõppenud, olin tekstiilidega isekeskis, silmanurgast vilksatas aeg-ajalt mööda turvatöötaja. Proovisin välja pandud esemeid tulutult kategoriseerida: linikukomplekt, sall (kuid liiga peen, et olla sall), laudlina (seegi pigem abstraktne kunstiteos, katsetus kanga struktuuriga), väikesed figuratiivsed etüüdid, portreed, seinatekstiil, natüürmort, mõtisklused kangas ja siis mõned päevapildid.
Lisaks tekstiilile oli ruumis veel Hollandi damastikudujate gildi kudumist tutvustav video, kahed kangasteljed ning video, kus Eva-Liisa Kriis tutvustab muuseumi kogus leiduvaid kangakudumise telgi ja nende tööpõhimõtteid. Lisaks tuleb juttu ajaloost, kuidas žakaarpeadega telgede valmistamise oskused XX sajandi alguses Läti õpikute vahendusel Eestisse jõudsid ning vaid lühikest aega juuri ajasid, et nõukogude ajal jälle unustushõlma vajuda.
Asju oli palju ning pärast esimest imetlemise ning kuidas-see-küll-tehtud-on-tiiru asusin näituse sisulise poole kallale. Kaotasin aga peagi järje, sest midagi muud peale materjali ning tehnika väljapandud teoseid omavahel ei sidunud. „Tehnilisi võimalusi ning põnevat ajalugu tutvustav näitus ikkagi,“ lohutasin end, kui jõudsin vist juba kolmandat korda tekstiili ette, mis kujutas endast kootud fotot mõnest meeldivast puhkusepäevast Sitsiilias (Bonnie Horjuse „Canicatti“). Jalutad mööda tänavat, päike lõõmab ning korraga märkad asfaldil endast toredat varju ja teed klõpsti pildi. Juba tagasi kodus, lappad paksu kataloogi pildifailidega ning jääd just selle juures pidama. Mõeldud-tehtud, asud sedasama põgusa hetke jäädvustust rida-realt kangaks kuduma. Miks mitte, sest kangaks võiks kududa terve fotoalbumi. Kuduma asudes läheb ammugi meelest, et kõik sai alguse tühipaljast pildist.
Kuraatori võimalikkusest. Tekstiilikunstnike ühingu korraldatud rahvusvahelisel näitusel „Kaadrid“ on tekstiilil kujutatu märksa kaalukama sisuga ning enamasti on teose esmast hakatust – fotot – töö käigus nii palju töödeldud ning materjalidega murtud, et järele ongi jäänud vaid tekstiil, isegi juhul kui tulemuseks on detailsed kujutised jumalaema söestunud kujust (Monika Žaltauskaite-Grašiene). Ometi olen pärast põgusat tutvust kirjudesse nailonnööridesse punutud Outi Martikaineni tõsiste väikeste inimestega järjekordselt pisut nõutu.
Kuidas seda näitust vaatama peaks? Oleks nagu valituma kooslusega kui ülevaatenäitus, kuid siiski sisuliselt nõrgalt seotud. Autorid on omaette huvitavad, kuid pidev teemalt teemale hüppamine väsitab. Või väsitab hoopis korduv sõnum: „On võimalik igasugu asju kududa. Näiteks nii, nii ja nii.“
Tekstiilikunstnike liidu aastanäitusel ringi kõndides turgatab pähe, et kureeritud tekstiilinäitusi tuleb meil võrdlemisi harva ette. Võibolla juhtub mõni disaini- ja tarbekunstimuuseumis, kuid enamasti tundub, et tekstiilikunstnikel pole kombeks kuraatoreid kampa võtta. Aastanäitused saab kokku pandud žüriiga, sooloprojektid või kahe-kolmekesi tantsud dirigeeritud omal jõul. Tekstiilihuvilisi kuraatoreid pole iseenesest just jalaga segada ning mõneti on ka publik segasummasuvilaga harjunud. Aastanäitusele tullakse ikka käsitööd uudistama ja inspiratsiooni otsima – nagu tarbekunstinäituste külastajad juba aastakümneid teinud on. Kooslus ei peagi rangelt taga ajama mõttelist tervikut, peaasi, kui üks teoski sinuga hellemalt kõneleb. Aga mis oleks, kui …
