Kiwa ruumiinstallatsioon „Kood ja kosmos“ tARTu galeriis kuni 23. XII ja Tatsuru Arai, Exotikdoti ja Paola Medina Querini näitus „Kontiinumi teisendus“ Pallase galeriis kuni 20. XI, kuraator Kiwa.
Oktoobri lõpus oli valgust Tartus jälle rohkem kui tavapärastel kiiresti hämarduvatel sügispäevadel, vaatamata isegi Luunja kasvuhoonete valgusreostusele. Toimus järjekordne esinduslik arhitektuurivalgustuse ja valguskunsti festival „Tartu valgus“ ehk „TaVa 2021“, mille raames avati valgusnäitused ka Tartu galeriides, kunstipoe tARTu galeriis aga Kiwa ruumiinstallatsioon „Kood ja kosmos“. QR-kood mu mobiiltelefonis tõendab, et mu organismi on viidud vaktsiin, et mobiliseerida see vastu panema COVID-19 viiruse geneetilisele koodile, kui too peaks mu organismi sattuma, ühtlasi avades pääsu näitustele.
Tekstina esitatud pildifail. Must lagi on meie toal, tARTu galeriil ka. Ja põrand ja seinad ka, Kaili Kask on tublisti vaeva näinud. Musta keskel seisab neliteist kõrget postamenti kandmaks helendavaid gloobusi. Need on päris tavalised umbes 30 cm läbimõõduga kooligloobused, ainult et helesiniste ookeanide ja roheliste mandrite asemel katavad neid kummaliste sümbolite jadad. Need tunduvad kuidagi tuttavad … Meenub, et ühte sellist kohtasin Voronja galerii XII korternäitusel Tartus 2017. aasta kevadel Kiwa projektis „mikrorajoon. valitud seosed“. Kunstnik selgitab, et gloobuste paljususe mõte sündis juba siis, selle teokssaamine nõudis aga aega ja vahendeid. Gloobuste valguski pole ühesugune: kerade heledus kasvab ja kahaneb näivalt sõltumatult elektroonika ja arvuti juhituna aeglases juhuslikus rütmis.
Miks just neliteist? Kunstnik viitab Jorge Luis Borgese novellile „Asterioni maja“, kus arvule 14 omistatakse lõpmatuse tähendus. Novell omakorda tugineb Minotaurose müüdile, kus tuleb koletisele ohverdada 7+7 Ateena noormeest ja neidu. Arvu 14 paljud teised tähendused (matemaatilised, mütoloogilised) võib lugeja ise Vikipeedia artiklist leida. Assotsiatsioon, mis mulle (eks ikka mu füüsiku taustast lähtuvalt) pähe tuleb, on muidugi 14 kristallvõret (Bravais’ võret), mis ammendavad kõik võimalikud kristallitüübid. Aga Kiwa gloobused ei moodusta perioodilist kristallstruktuuri. Küsimusele, millisel põhimõttel need on paigutatud, annab kunstnik ebamäärase vastuse: pigem siis sisetunne kui matemaatiline korrapära.
Kuigi visuaalne üldmulje ja ka näituse pealkiri loob kosmilisi allusioone, ütleb kunstnik, et planetaarse interpretatsiooniga ei maksa liiga kaugele minna. See pole meie päikesesüsteem või ka muu reaalne planetaarsüsteem. See räägib rohkem tunnetusprotsessist, keel(t)est ja koodidest. Rebinud karmikäeliselt gloobustelt mandrid ja ookeanid, on kunstnik need asendanud sümbolitega. Kui olete kunagi püüdnud mõnda pildifaili (JPGd, näiteks) arvutis avada tekstina, siis võivad gloobustel esitatud sümbolijadad tuttavana tunduda. Kiwa ütleb, et neil gloobustel kujutatu pärineb Maast tehtud kosmosefotodelt. Kontrollida seda väidet vaevalt et saab, aga miks mitte uskuda. Seega paikneb gloobustel põhimõtteliselt sama informatsioon, mis fotodel, aga kujul, millest ainult arvuti võib aru saada. Süüvimata peensustesse, mis on seotud binaarinfo sümbolesitustega, on sisuliselt tegemist keelebarjääriga, mis on olemas igasuguse tundmatu (ka inim-)keele puhul. Aga tundmatus on alati midagi, mis aktiveerib uudishimu. Ehk on seal peidus midagi olulist? Mingi salasõnum?
Mustad augud või miniuniversumid. Näitusel tuleb mul aga planetaarse interpretatsiooni kõrval pähe veel üks, palju võimsam ja tõepoolest kosmiline assotsiatsioon: holograafiline printsiip. Selle, esialgu küll veel spekulatiivse teooria järgi ei kao musta auku kukkuva mateeriaga seotud informatsioon jäljetult, vaid salvestub selle kahemõõtmelisel piirpinnal (sündmuste horisondil, Schwarzschildi pinnal). Samamoodi võib osutuda, et kogu meie 3D-universumi kirjeldus asetseb mingil kujul selle 2D-piirpinnal ja projekteerub meie tarvis tavapäraseks kolmemõõtmeliseks maailmaks. Samamoodi, nagu tasapinnaline hologramm loob ruumiillusiooni.
Kui nii, siis täidavad tARTu näitusesaali ehk hoopis mustad augud või kogunisti miniuniversumid ja esmakordselt õnnestub heita kõrvalseisjana pilk salapärasele multiversumile. Kui nüüd edasi spekuleerida, hindan, palju infot saaks maksimaalselt salvestada sellise 30 cm läbimõõduga musta augu pinnale?
Mitte eriti keerulised arvutused annavad tulemuseks 1068 bitti. Pole paha!
Kiwa on gloobustele infot paigutanud palju vähem ka võrreldes sellega, mille ta sealt on kõrvaldanud. Aga see on vähemasti sümbolite tasemel visuaalselt hoomatav, kuigi ei ole tähenduslikult interpreteeritav, vähemalt mitte inimvaatleja poolt. Tõsi, ega ühe õige eesti gloobuse tarvis palju infot polegi vaja – punasest värvist aitab küll.
Valgust on vähe nagu mõnes optika või spektroskoopia laboris, kus kõrvaline valgus ei tohi segada. Aga kui moodsas optikalaboris sähvivad nõelteravad laserikiired, siis Kiwal lähtub valgus gloobustest: need hakkavad aegamööda helendama, püsivad nii mõned sekundid ja kustuvad sama aeglaselt. See valgus on mahe, pigem kollakas kui valge. Huvitav efekt: kui neid kerakesi pimedas mõnda aega jälgida, viirastub, et just kustunud kerake helendab pimedas sinakalt – nagu mälestus muistsetest ookeanidest, mille Kiwa on sealt kõrvaldanud. Ei, muidugi on see tuntud täiendvärvides järelhelenduse efekt. Kunstnik arvab ise, et ehk on need hoopis tulevikumälestused ookeanidest, mis kunagi sellest koodist realiseeruma peavad. Ja olulisemaks kui optilist fenomeni peab Kiwa valguse rolli assotsiatsiooniahelate aktiveerija, taju ja tunnetuse stimuleerijana. Kes saaks vastu vaielda? Lõpuks saame ju valguse abil silmade vahendusel suure osa oma informatsioonist.
Helid, kuigi need kosmoses sellistena ei levi, on „Koodi ja kosmose“ tähtis komponent. Helid on Maria Listra sisse loetud sosinad olematus abstraktses keeles. See on multiplitseeritud kaheksasse valjuhääldajasse vastasseintes (Vesteinn Ludvikssoni raamatust „Kaheksa torustikust kostvat häält“, Loomingu Raamatukogu 1971, nr 22 – kas meenub?), mis saali keskel seisjat ümbritsevad ja omapärase helimustri loovad. See toob meelde ühe teise hiljutise kunstielamuse Kumu näituselt „Murtud sümmeetriad“: hrm199 „ONE1ONE“. Kirjutasin sellest Sirbis (8. I) nii: „Haroon Mirza poolt algatatud „kollektiivne stuudiopraktika“ esitab selle näituse ehk kõige sügavamale ja kaugemale mineva kunstilise vaate. Ulmelise tagasivaatena kaugest tulevikust aastast 4250 püstitatakse probleem teaduse keelest, matemaatika võimalustest ja selle piiridest reaalsuse kirjeldamisel. … Omaette ruumis asuv video-heliinstallatsioon on totaalne ja immersiivne – minge julgesti sinna ringi keskele!“ Teatud tehnilise sarnasuse kõrval kompab ka Kiwa neidsamu keele (keelte), selle (nende) tehniliste võimaluste-võimatuste probleeme. Maria hääl on mahe, uinutav-lohutav, nagu räägitaks lapse või mõne kalli inimesega. Kas teil tekib tahtmine Maria Listra kõnes tähendust leida, aru saada, millest ta räägib?
Hüperseriaalne muusika ja kvantreaalsus. Ühest asjast pole mina aru saanud: kas Kiwa on lõputult ja kompromissitult aus või on ta trikster? Või äkki on ta mõlemat korraga? Kas nii ka saab olla?
Siirdugem nüüd Pallase galeriisse, kus Kiwa kureerituna on väljas Tatsuru Arai helilis-visuaalne installatsioon „Thermo“, keldrikorrusel Exotikdoti ja Paola Medina Querini installatsioonid. Näitusi ühendab Aldar Talvistelt ehk Psaikolt laenatud pealkiri „Kontiinumi teisendus“. Intrigeeriv ja salapärane (või isegi vastuoluline) pealkiri on ometigi midagi, milles matemaatikutele – topoloogidele, diferentsiaalgeomeetria ja matemaatilise analüüsi spetsialistidele midagi üllatavat pole. Manipulatsioonid pidevate muutkondadega on ju nende leivanumber. See on lihtsalt näide, kuidas konkreetsed teadmised võivad röövida põnevuse ja salapära. Professionaalide kretinism, mis muud.
Aga sisu juurde. Kui Kiwa enese näitus on kontemplatiivne-rahulik, siis tema kureeritud näitus on märksa aktiivsem, et mitte öelda agressiivsem. Võiks ka öelda, et valgus ise on seal aktiivsem tegija. Seda võib tõdeda ennekõike suures saalis eksponeeritud Tatsuru Arai teose puhul. Kolm projektorit kuvavad seinale kiiresti suures koguses vahelduvaid lillepilte (jah, siin tuleks epileptikuid hoiatada). Tekib dünaamiline assotsiatsioon Kumus eksponeeritud Ryoi Ikeda „Supersümmeetriaga“, kuigi kujutatavad erinevad diametraalselt (lilled versus Cerni ekraanid-diagrammid). Näituse saatesõnas selgitatakse, et „Thermo“ on kunstniku hüperseriaalse muusika suure projekti teine installatsioon. Tatsuru laiendab seriaalse muusika printsiipi uute tehnoloogiate, tehisintelligentsi ja algoritmiliste manipulatsioonidega, kombates heli kui füüsilise nähtusega inimtaju piire. „Thermos“ keskendutakse inimese võimele tajuda soojust heli ja nägemismeele kaudu. Kas teie tunnete soojust õielehtede kokkuvarisemisel? Pallase galerii „paralleelversiooni“ kõrval oli ehk mõjuvamgi kunstniku esitus aparaaditehase Armastuse saalis. Mõned vaatajad-kuulajad on hinnanud selle valgusfestivali mõjusaimaks elamuseks. Ekraanil transformeeruvate kujundite (enamikus õied-lehed, aga ka Kiwaga dialoogi astuvad kosmilised visuaalid) muundumist näis orkestreerivat hõbedaste joonte võrgustik, umbes nagu mikrotuubulid juhivad elusrakus meioosi, raku paljunemisprotsessi. Piltide kõrval jooksev arvutikood ei luba vaatajal aga unustada reaalsuse erinevate kihtide olemasolu. Muidugi võimendab visuaalset muljet helidimensioon. Või tegelikult tuleks öelda vastupidi: kuna kunstnik eksponeerib ennast eelkõige heliloojana, toimivad pildid heliteose partituuri lahutamatu osana.
Exotikdoti nime taga peituv Colombias sündinud ja praegu Stockholmis tegutsev Maria Paz on olnud õige vagabundliku elustiiliga audiovisuaalkunstnik. Tema Pallase galerii installatsioon kannab pealkirja „Kosmokvantiline fantastika“ („Cosmoquantic fantastic“). Exotikdotile meeldib kasutada oma töödes masstoodangut („hiinlaste träni“), aga tema ambitsioonid on seejuures võõratult suuremad. Saatesõnades paisatakse vaatajate peale füüsikaterminite tulevärk: „kvantvaht“, „eksootiline aine“, „alasti singulaarsus“, „kosmilised stringid“, „kvargisupp“, „Plancki aeg“.
„Soovin kunstnikuna luua ussiaugu, mille läbi saaks ennast ilmutada fantastiline kosmiline kvantreaalsus,“ on ta öelnud. Kõlab kui ülemlaul füüsiku kõrvadele. Sõnalisest interpretatsioonist lahus näivad klaasist valgusobjektid aga balansseerivat bioloogiliste ja tehnoloogiliste vormide piirimail. Eesti tegijatest meenuvad varajane Meeli Kõiva ja Katja Novitskova.
Panamas sündinud arhitekti ja valgusdisaineri Paola Medina Querini peegelinstallatsioon „Ühendused“ („Connections“) on õige minimalistlik, aga minu meelest ehk näituste mõjusaim. Prismalisse konstruktsiooni ühendatud peeglite vahelistest piludest paistab hämarasse ruumi valgust. Õhukesed valgusnoad lõikavad udust pimedust. Nii nagu oleviku vahe tera lõikab aja minevikuks ja tulevikuks. „AEG .. MIS SEE ON?“ on kunstnik seinale kirjutanud küsimuse. Ta mõtiskleb saatesõnas seostest kõikide asjade ja olendite vahel siin ajalises maailmas. Need pilud peeglite vahel mõjuvad aga vastupandamatu kutsena sinna taha piiluda. Avaneb seal mingi teine reaalsus? Ehk sootuks erinev sellest, kus elame? Põnevam? Ilusam? Hirmutavam? Ei, tegelikult paistavad sealt täiesti tavalised puidust tugikonstruktsioonid. Jääb siiski irreaalne lootus, et kui ma mõnel järgmisel korral sinna vaatan, siis ehk … Tulge valgusesse!