Oh, kauge maa! Oh, Kaukasus!

Sa lihtsa vabaduse rand!

Nüüd sindki luurab hukatus –

sind veristab nüüd sõjakand…

Kas sealgi siis, kus iidsed mäed,

on varsti võimul võõrad väed

ja oma laulu algavad

kuld, kired, kuulsus, ahelad?…

Ei tagasi see tulla saa,

mis minevikku varises:

su vabaduse kallis maa

on sulle kadunud, tšerkess!

 

M. L.

 

Ennustus

Sull’ saabub aeg, must aasta, Venemaa,

kus tsaare kroonid peavad langema;

kus neile endist armu keelab mass

ja surmast, verest paljud toitumas;

kus lapsi, sama süütuid naisi ei

koost paisat seadus enam kaitsta või;

kus laibust haisevatest tõuseb katk

ja mööda kurbi küli algab tema matk,

ta viipab: kaob siis hütist inimjälg,

maad kehva hakkab vaevutama nälg;

ja tulekuma punab jõevees:

tol päeval ilmumas on võimas mees,

sa tunned ära ta – ja selgub sinu pääs,

miks tal on jube terasnuga käes;

ja häda sulle! – sinu oiged, nutt –

neis näeb ta ainult nalja asjatut;

ja kohutav ja sünk on temas kõik,

ta mantel kui ka laup nii kõrge, võik.

 

M. L.

 

Delibaš

Kuule vingub… Hoides hinge,

vaatab laagrist igamees:

delibaš teeb ratsul ringe

künkal kasakate ees.

 

Delibaš! Miks mängid peaga,

ees on võõras kaitseliin,

uljas mäng ei lõpe heaga,

piigi otsa satud siin.

 

Kasakas! Miks tikud tulle,

ränk on julgustüki hind:

delibaš teeb lõpu sulle,

osav saabel tabab sind.

 

Kisa, kära… Ruskab veres

maapind… Siis on vaikus taas.

Delibašil piik on keres,

Kasakas on peatult maas.

 

A. P.