Olen mõelnud, et kõige tema mitmekülgsuse juures oli tema püüetel ja huvidel ometi üks põhitelg: ajalugu ja etnograafia. Päris inimlikult öeldes ehk armastus asjade vastu. Meil on kombeks tihti rääkida halvustavalt asjade kultusest, ent tegelikult on tänapäeva inimene võõrdunud nii iseendast, teistest kui asjadest. Me ei tunne ega armasta enam asju: asjad on meile midagi ajutist, midagi, mida me hindame rohkem brändi järgi ja vahetame peagi uue ja trendikama vastu. Omari jaoks eksisteerisid asjad asjadena oma ajalooga ja tekkelooga, oma materjali, vormi, värvi ja sümbolväärtusega, asjadena, millel on olnud nii oluline tähendus inimese inimeseks saamisel. Asjad olid talle oluline osa elust ja tema armastus asjade vastu oli armastus elu vastu. Armastus, millest tema kaudu said osa tema sõbrad ja tuttavad. Omar oli mõnus inimene, gurmaan, innukas jahimees, pargikujundaja, ent ennekõike inimene, kes suutis lihtsalt ja loomulikult teisi kaasa tõmmata, nakatada, paljude seltskondade hing. Mõnigi meist, tema sõpradest, on mõelnud, et Omar oli oma võimete juures ka üllatavalt tagasihoidlik, üllatavalt väikeste ambitsioonidega. Oleks ta tahtnud, oleks ta kindlasti võinud saavutada palju suuremat tunnustust, tiitleid ja tööposte. Ent tema jäi truuks Pärnule, provintsimuuseumile, mille oli loonud, mida juhtis ja remontis, Ameerika päriselanikkudele, kelle uurimisega Eestis ei tegelnud keegi peale tema. Miks nii? Praegu, mil nii paljud meist püüavad omaenda nahast välja, kõrgemale hüpata, olla edukad, kuulsad, lugupeetud, tundub selline tagasihoidlikkus kummalisena. Ent võibolla oli Omar, erinevalt suurest osast meist, edasipürgijatest, lihtsalt harmooniline, tasakaalus inimene, kes suutis elus leida koha, mis talle kõige paremini sobis, ja jääda truuks sellele, jäädes niiviisi truuks ka endale, elule, mida ta armastas ja oskas elada. Paremini kui paljud. Võibolla see armastus andis temale selle rahuliku kindluse, mis teisi temas kütkestas. Ma ei tea, kas keegi tema sõpradest-tuttavatest mäletab teda oma elu ja saatuse üle kurtvat. Mina igatahes mitte. Ühes kaks aastat enne surma kirjutatud autobiograafilises visandis, millel on iseloomulik pealkiri ?Millega olen veetnud oma vaba aega?, mainib ta vaid möödaminnes neid vintsutusi, mis talle elu lõpul osaks said: ilmajäämist kodust omandireformi käigus ja majanduslikku kitsikust, mis ei lubanud kaua aega muretseda kompuutritki. Rohkem kirjutab ta aga tehtud ja pooleli töödest. Neist on väidetavalt valmis Tõstamaa kihelkonna ajalugu XIII ? XX sajandini ja raamat Eestis kasutatud ja ehitatud lennukitest ?Eesti tiivad?, mis loodetavasti lähematel aegadel ka ilmuvad. Loodan, et leidub ka inimene, kes lõpetab-toimetab tema pooleli jäänud teosed Lõuna-Ameerika avastusloost, põliselanikest ja loodusest ning maailma rahvastest. See oleks ilus mälestusmärk erakordsele töömehele, kes saanuks täna, 16. aprillil seitsmekümneaastaseks.