Eile tähistati maailmas rahvusvahelist inimõiguste päeva. Just 10. detsembril 1948. aastal võeti ÜRO peaassamblees vastu inimõiguste ülddeklaratsioon, mille esimene artikkel sedastab: „Kõik inimesed sünnivad vabadena ja võrdsetena oma väärikuselt ja õigustelt.“

Tähistada võib muidugi erinevalt: ühele meeldib jõulude ajal perega koos olla, teine aga kasutab vaba päeva nina täistõmbamiseks; mõnes riigis näidatakse inimõiguste päeval temaatilisi dokumentaalfilme, teine aga kasutab tähtpäeva järjekordse ninanipsu andmiseks Euroopale ja tema „neetud“ väärtustele. Jutt on muidugi Venemaast – duumas läbis nädal tagasi suurema vastuseisuta teise lugemise Venemaa Föderatsiooni konstitutsioonikohtu seaduse muutmise eelnõu, mis annab nimetatud institutsioonile õiguse kuulutada kehtetuks Euroopa inimõiguste kohtu otsused.

See, et Venemaa elabki nagu Vanakuradi selja taga, pole eriline üllatus, aga aina enam tundub, et Eestiski on poliitikuid, kes hea meelega suurelt naabrilt julgustavat eeskuju võtaks. „Eesti ei täida Euroopa Liidu seadusi või muid regulatsiooniakte, mis seavad ohtu Eesti püsimajäämise rahvusriigina või on vastuolus eestlaste õiglustunde, moraali ja heade tavadega“ on kirjas EKRE programmis.

Jääb vaid üle loota, et me Eestis ei jõua „õiglustunde, moraali ja heade tavade“ defineerimisel kunagi Putini näkkusülitava ülbuseni …

Ehk siiski mitte lollide lohutus?