Loovus ei ole pelgalt kommunikatsioon või tunnetus, tegelikult ei ole kogu inimeste omailm mitte midagi muud kui protees, looming või väljamõeldis. Kui minevikus mõisteti maailma müütide ja metafooride toel, siis kubises see kükloopidest, saatüritest, näkineidudest ja greifidest. Nüüd, vahendatud maailmas, on need koletised ja pooljumalused saanud endale elektroonilise läätse ja digitaalse kujutluse abil uued kaaslased ja kooslused. Samas on need olevused kaotanud oma esialgse tähenduse või on see ähmastunud. Loodus ja tema osised, kas või ninasarvikpõrnikad, eksisteerivad reaalselt nende endi omailmas, aga inimsilmale on kaamera taasloomise abivahend.
Tundlikud mutatsioonid
Loovus on tundlik sfäär. See võib juhtida künismi, aga ka iseäraliku tundlikkuse teele. Tundlikkust ei tohiks võtta kui passiivset, uimast või igavat, kuigi argikeeles on sellel kerge naiselikkuse, nõrkuse või tahtejõuetuse alatoon. Siiski mängib tundlikkus tähtsat rolli lähenemisel meediale, kujutistele ja loodusele. Ühelt poolt on meil tõsiteadused, kus me ei tohi omavahel segada muinasjutuolevusi nagu greife Dynastes tityus’te ehk ninasarvikpõrnikatega, ja teiselt poolt tundlik loovus. Niipea kui ma võtan kätte videokaamera, hakkan ma maailma otsast peale looma, olenemata sellest, kui teaduslik aparaat see kaamera ka pole.
Minu kureeritud töötuba „Kolm ökoloogiat” segunes teise, John Grinichi kureeritud „Mutoopia” töötoaga ja põhines ökoloogia keskkondlikel, sotsiaalpoliitilistel ja vaimsetel aspektidel, järgides prantsuse filosoofi, psühhoanalüütiku ja aktivisti Félix Guattari ideid. Selleks, et aru saada, kuidas areneb neoliberaalne kapitalism, ei piisa Guattari arvates ainult keskkonnaökoloogia tundmisest. Neoliberalism ei toimi alati nagu buldooser, vaid ka väga keeruliselt, risoomselt. Inimkultuur ei ole midagi muud kui mutatsioon. Sellest teesist kujunes töötoa üks juhtlauseid. Üksnes väljasurevate liikide säilitamisest ei piisa, ja vastavalt Guattari „kolmele ökoloogiale” peaksime hooldama ja toitma mitte veel olemasolevaid vaimseid, füüsilisi ja sotsiaalseid liike, mutatsioone. Kui me seda ei tee, saab kultuurist arhailiste eluvormide muuseum.
Igaüks on kunstnik, aga milline?
Sisene tundlikkusse. Ei ole kellelegi uudiseks, et kaasaegne kognitiivne töö, mis nagu Paolo Virno ja teised kognitiivse töö ja postfordiliku kapitalismi kriitikud on väitnud, on teinud elust endast peamise tööjõu. See tähendab, et tööturul läbilöömiseks nõutakse sotsiaalseid oskusi: oskust olla inspireeritud, tegutseda grupis. Praegusel turumajanduslikul ajal on tarvis olla eelkõige sotsiaalne olend. Ja seda sugugi mitte ainult siis, kui tegutsed kunstilise juhi või majandusanalüütikuna, vaid ka siis, kui oled postiljon või laevatehase tööline. Igas situatsioonis oodatakse praegusaja inimeselt, et ta annaks enesest 110 protsenti, s.t et tal tuleb peale füüsilise tööjõu mängu panna ka kogu isiksus. Joseph Beuysi XX sajandi kuulsamaid deviise „igaüks on kunstnik” on omandanud praegusel ajal pisut teistsuguse tähenduse, kui sel oli 1970ndail. Kõik me oleme kunstnikud, kui pidada kunstnikuks kedagi, keda on võimalik inspireerida, panna looma ja mõtlema väljaspool etteantud norme. Ja mis kõige tähtsam, kunstnik on vabakutselise tööeetikaga isik: 24/7 ehk kakskümmend neli tundi ööpäevas ja tööd valmis õigeks ajaks! Me kõik oleme performance’i-kunstnikud. Me oleme võimelised või me peaksime olema võimelised looma eimillestki ükskõik kui ruttu jalustrabava kontseptsiooniga näituse.
Fordi ajastul, mis lõppes 1970ndail-80ndail, kontrollisid tööaega ametiühingud ja majandust riigid, väljaspool tehase- ja kontoriseinu oli vaba aeg. Nüüd ei ole enam vaba aega, aga ei ole ka tööaega. Virno ja Franco Bifo Berardi on analüüsinud, kuidas aeg on muutunud ei kellegi omaks. Bifo formuleerib selle olukorra: „Kapital ei värba enam inimesi, vaid ostab ajapakette, mis on eraldatud nende vahetatavatest ja juhuslikest kandjatest”. Kõigil neil muudatustel on tohutu efekt, ja mitte ainult vaimsel või sotsiaalpoliitilisel, vaid ka keskkonna tasandil. See aga on põhjustanud meie hoiakute muutumise meie omailma suhtes. Mutatsioonid on leidnud aset kõikjal. 24/7 ajavöönd arendab künismieetost ja oportunismi. Tegu ei ole lihtsalt „haige ühiskonna” sümptomitega, need on tõsised mutatsioonid meie omailma igal tasandil. Võib öelda, et fordilik olevus erines täielikult nüüdisaja tunnetuslikust töötajast.
Ühises workshop’is keskendusime tundlikkusele, mis on oluline, et saada korralikult pihta ka Beuysi loosungile. Küsimus on tundlikkuses oma keskkonna suhtes. Guattari kritiseerib roheliste liikumise „arhailisi” ideoloogiaid, mille idee oli elada väikeste kogukondadena maal. Guattari arvates peaksime olema tundlikud looduslike liikide, aga ka sünteetiliste ja proteesilaadsete eluvormide suhtes. Minu arvates tuleb Beuysi deviisi võtta mitte ainult kui neoliberaalse kognitiivtöötaja loosungit, vaid pigem kui teistsuguse ühisloovuse alustala. Igaüks on kunstnik, kui teeb koostööd teiste olevustega ja tema tegevus aitab kaasa tundlike mutatsioonide loomisele, kaotamata sealjuures iseennast. Iga inimene sünteesib enese omailma.
Tundlikkus on ühendatud küünilisusega ja vastupidi. Loomine kui protsess on sisemiselt selle potentsiaaliga seotud. Oma töötubades tegelesime kunstiloomega, kuid ei teinud kunsti, osalesime teadlikes ja mitteteadlikes seoste ja mutatsioonide loomise protsessides ning ei muretsenud eriti tulemuse pärast. Selles peitubki grupitöö tugevus. Protsess on immateriaalne, kuid selle tulemust saab tunda nii meelte kui keha kaudu. Protsess mõjutab keskkonda ka sotsiaalpoliitilisel tasandil. „Avamaa” töötoad lõid keskkonna, mille immateriaalsed ja virtuaalsed tulemused ilmnevad aja jooksul. Tuleks märgata, et nii tundlikud kui ka küünilised protsessid toimivad sarnaselt: mõlemad on immateriaalsed, aga avaldavad reaalset mõju ja loovad mutatsioone. Veelgi enam, küünilisuse aspekte ei tohi ignoreerida, sest need eksisteerivad koos tundlikkusega.