Nimetus „industriaalmuusika” on iseenesest vastuoluline, sest tihtilugu kasutati lisaks helimeediumile visuaalseid ja tegevuskunsti väljendusvahendeid. Traditsiooniliste muusikaliste vormide ja pillimänguoskuse asemel panustati uutele tehnoloogilistele võimalustele ning „ise tehtud, hästi tehtud” pungi-vaimsusele (DIY). Sarnaselt punk rock’ile oli tegu omamoodi rünnakuga muusika kui kultuurilise institutsiooni vastu, n-ö anti-muusika või … „diletantide avangardiga”. Ühisjoonteks võib pidada mürarikast helipilti, rütmikesksust ja motiivikordusi. Kuid leidus ka märkimisväärseid erinevusi. „Kolme duuri lugude” mängimise asemel loobuti üldse akordide või tegelikult isegi lugude mõistest, elektrikitarride asemel (või vähemalt nende kõrvale) veeti lavale magamistoas kokku keevitatud algelised helimuundurid ja lintmakid, veel mitte päris laiatarbekaubaks muutunud süntesaatorid ning tegelikult üldse kõikvõimalikud valju häält tekitavad, kolisevad ja mürisevad esemed.

Kui nüüd resümeerida, siis elektrooniline kehamuusika seisabki ristumispunktis, kus saavad kokku: esiteks punk-rock’i (õigemini küll post-pungi) agressiivne hoiak ja rütmikesksus, teiseks süntesaatoripopile omased hõredad meloodiajoonised, kolmandaks electro-funk’ile iseloomulik tugev bassiliin ning lakoonilised ja teravad 4/4 taktimõõdus masinarütmid, neljandaks industriaalmuusika nihilistlikud dissonantsid ja üle võlli keeratud nuripidine tehnitsism. EBMist eristatakse veel umbes samal ajal (ehk 1980ndate algul) tekkinud elektro-industriaali, mis on vastupidiselt puhtakõlalisele elektroonilisele kehamuusikale (nt Nitzer Ebb) mõnevõrra räpakama, samas tihedama kõlapildiga, säilitades suurema järjepidevuse algsete düstoopiliste helieksperimentidega (nt Skinny Puppy). Teisest küljest eristub EBM ka nn tulevikupopist (futurepop), mis oma meloodilisuse tõttu on põhimõtteliselt lihtsalt veidi tumedama kõlaga süntesaatoripop.

Kõigil neil näivalt juhuslikult kokku visatud terminitel ja eristustel on oma taust ja tähendus ning nad toimivad suunaviitadena ühe või teise kuulamiskogemuse juurde. Nende eestindamine tundub aga järgmistel põhjustel problemaatiline. Esiteks, kergemuusika žanrid tekivad, kaovad, sulavad ühte ja muutuvad ebaaktuaalseks väga kiiresti, ilmselt palju kiiremini, kui kulub aega mõne uudisväljendi juurutamiseks. Teiseks, kui tegemist on nišimuusikaga, siis ei saa selle kuulajaskond Eestis olla kuigi suur, mistõttu uue väljendi juurutamist ei saada igal juhul selline edu nagu nt uudissõna „guugeldamine”, mis saavutas n-ö ametliku staatuse enam kui kümne aastaga ning pärast seda, kui kõik seda vormi niikuinii juba kasutasid.

Kolmandaks tekib iseküsimus žanrimääratluste osas, mis on originaalkeeles käibele läinud lühenditena. Kui võtta näiteks seesamune EBM ja pakkuda vasteks EKM, siis juhtumisi langeb see tõesti kokku saksakeelse algkujuga, nii et on vähemalt mingis mõttes algupärane. Samas kasutavad sakslased ka ise kuju EBM ning üks põhjustest on kahtlemata märksõnaline otsitavus valdavalt ingliskeelses internetis, kus muusikasalvestused tänapäeval elavad. Võttes kasutusse vormi EBM, tekib aga lahknevus muidu ilusa eestikeelse väljendiga „elektrooniline kehamuusika”. Sama probleem kummitab teisigi termineid: näiteks IDM ehk intelligent dance music ehk „intelligentne tantsumuusika”, mis on ühtaegu sisutühi ja ebatäpne määratlus, kuid käibele läinud lühendina iseenesest toimib – ITM seevastu ei tähendaks kellelegi midagi; või näiteks AOR ehk adult oriented rock ehk „rockmuusika täiskasvanutele”; või siis RIO ehk rock in opposition ehk „vastanduv rokk” või „rokk roki vastu”.

Nimetama siiski peab.