Räägitakse, et iga muusikakollektiiv – olgu see orkester, koor või ansambel – läheb lõpuks oma juhi nägu. Ning kui vahetuvad liidrid, muutub ka see pale, või siis vähemalt näoilme. Tallinna Kammerkoor, mis asutatud aastal 1962 Uno Naissoo (!) initsiatiivil, on peale kunagise peadirigendi (1962 – 1992) Kuno Arengu laulnud ka teiste koorijuhtide (A. Ratassepp, A. Üleoja jpt) taktikepi all, ent säilitanud harrastuskoori kohta ikkagi kindlalt oma positsiooni eesti kammerkooride mitte just liigtihedas reas. Kaotamata sealjuures oma palet, näoilmest rääkimata.
Tallinna Kammerkoori hiljutise kontserdi (12. XI) kava Rootsi-Mihkli kirikus oli võrdlemisi komplitseeritud – keskseks vaimulik koorimuusika läbi aegade. Ent kuna need ajad ise on vanamuusikast peale (Pierre Certon) läbi vene XIX sajandi vaimuliku muusika (Bortnjanski, Tšaikovski) tänasesse päeva (Pärt) niivõrd erinevad, siis tagas kava sidususe koori esituslikult ühtne hingamine-laulmine samavõrd kui kahe dirigendi (peadirigent Aivar Leštšinski ja Darja Pastušenko) hästi läbi mõeldud “koorijuhatuslik tandem” repertuaari kontsertlikus jaotuses.
Muusikaõhtu alguses sai kuulda vene vaimulikke heliteoseid: juba esimesena kõlanud Bortnjanski “Da ispravitsa molitva moja” näitas Aivar Leštšinski juhatusel koori väljendusrikast dünaamikat ning ka päris hästi kandvaid basse, ent koori ühtlane intonatsiooniline “vajumine” sai lõpupoole tajutavaks küllap ka n-ö teritamata kõrvale. Olgu etteruttavalt öeldud, et hiljem midagi niisugust sel õhtul rohkem ei täheldanud.
Järgnevalt võttis koori juhatamise ohjad üle Darja Pastušenko, kelle dirigeerimisel sai kuulda Tšaikovski kolme vaimulikku laulu ning Rahmaninovi “Koguöist teenistust”. Mis puutub Tšaikovski esitusse, siis nende lugude põhjal võib küll öelda, et koor laulab hästi välja polüfoonilisi vokaalliine (seda pisut ebakindlatest sopranitest hoolimata) ning tuleb paindlikult kaasa ka dirigendi tempomuutuste ja agoogikaga.
Rahmaninovi puhul kujunes pilt siiski mõnevõrra lünklikumaks: tunda andis nii häälte sisseastumiste kui legato’de ebaühtlus. Ent kui jälgida Rahmaninovi puhul Pastušenko kujundatud dünaamikarežiid ning kulminatsioonide kujundamise oskust, võib öelda, et dirigendil on küll hea sisseelamisvõime muusikalisse materjali, ent koori kui esitusliku instrumendiga võiks edaspidi ehk pisut artistlikumalt töötada.
Õhtu edasine muusikaline kulg pakkus mitmeid värskeid elamusi, muuhulgas avastusi siinkirjutajalegi. Kõlalise värskuse poole pealt kindlasti Arvo Pärdi “Bogoroditse Devo, raduisja” esitus, kus koori aktiivne artikulatsioon tagas esituslikult aktiivse karakteri, ning avastuste kandi pealt küllap Piret Rips-Pormeistri kuulama paneva faktuurikujundusega lugu “Paradisi gloria”. Ja mida edasi, seda rohkem emotsionaalsust koori lavalises olekus avaldus ning seda oli ka kuulda. Prantsuse vanamuusikast Lembit Veevo lauluni “Millest vestles lill?”, mis mõjus ootamatult kena loona tänu hästi doseeritud dünaamikanüanssidele koori häälerühmade vahel.
Nõudlik ja huvitav repertuaar, nagu sel kontserdil kuulda sai, vajab kahtlemata ka samaväärset nõudlikkust nii koori vokaalse lihvi osas kui dirigentide sellesuunalises töös. Näiteks Pärdi loo “The Woman with the Alabaster Box” esitus mõjub ju pea poolikuna, kui ettekandes jääb väheks vajalikust intonatsioonitäpsusest ja tundlikust fraseerimisest. Ning võib arvata, et paljugi on siin just dirigentide kätes, sest Jozef Swideri laulus “Cantus gloriosus” tuli koor paindlikult kaasa nii Leštšinski tempo- kui dünaamikamuutustega, mis tegigi ettekande köitvaks.
Tahtmata võrrelda ühe kontserdi põhjal kahte koorijuhti, peab siiski tõdema, et nii ühel kui teisel on ilmselt nii omad head kui vead. Kuna vigadest polegi põhjust rääkida, siis Leštšinski aktivasse kuulub kahtlemata tema artistlik lennukus ja Pastušenko “positiivsesse kontosse” oskus süüvida vene vaimulikku muusikasse. Ja kui nad kogemuslikke rolle peaksid omavahel “vahetama”, täieneks kindlasti veelgi nii Tallinna Kammerkoori oma isikupärane nägu kui ka tegu.