Armeenia kirjandust ei ilmu eesti keeles just iga päev ning armeenia autoritegagi ei kohtu Eesti publik ülearu tihti. Seda tähelepanuväärsem paistab Narine Abgarjani teoste hea vastuvõtt. Eesti keeles on ilmunud kolm Abgarjani romaani: „Taevast kukkus kolm õuna“ (2016, tlk Erle Nõmm), „Manjunja“ (2018, tlk Ilona Martson) ja „Simon“ (2022, tlk Ilona Martson). Mõni aasta tagasi ei mahtunud festivalil HeadRead Abgarjani kuulama tulnud publik õieti saali ära ning pärast kirjaniku esinemist lookles mööda treppi autogrammisaba. Lugejate huvi peegeldub ka tõsiasjas, et kaks esimest tõlget on poodides otsas ja kolmas paljudes raamatukogudes välja laenatud. Kokku on Abgarjani sulest ilmunud 12 teost.
Narine Abgarjani raamatuid lugedes võib lihtsasti minna huumori õnge ning pidada autorit pelgalt lustlikuks lugude jutustajaks. See ongi tema õnn ja õnnetus – kui miski meid naerma ajab, on lihtne jätta märkamata asja sügavam tuum. Ent oma ladususe juures on Abgarjan märksa keerulisem kirjanik, kui esmapilgul paistab. Sujuva loojutustuse varjus rullub lahti mitu kihti.
Üldinimlikud jutustused
Esimene ja eesti publikule vahest olulisim on universaalne narratiiv. Kui dekoratsioonid kõrvale jätta, on Abgarjani lood ülekantavad ka Eestile. Need võiksid kõnetada inimest, kes on kasvanud (post)sovetis või kannab seda ajaloolises mälus. Pisike detail, aga täiskasvanute lasteraamatut „Manjunjatki“ lugedes naersid mu puha tallinlastest sõbrad, kuidas neile kõik meelde tuleb ning kuidas laste suudes käis ringi üks ja sama näts. Samamoodi võivad Abgarjani raamatud tuttavad ette tulla neile, kes on kogenud väikekoha mentaliteeti. Tema tegelaskujud on sageli introvertsed, elavad vaesuses, nad on ilu- ja iseloomuvigadega ning on armeenia kastmes ääretult inimlikud.
Abgarjan hälbib rahvuslikest narratiividest. Neid on ju igal rahval – olgu nad eestlased või armeenlased, lätlased või grusiinid. Justkui leiduks õige moodus, kuidas olla oma rahvuse esindaja, naine või mees, abikaasa või ema. Meilgi on hoitud läbi aegade fassaade ja müüte, antud õpetussõnu, kuidas käituvad head tüdrukud ja kuidas nad kindlasti ei käitu. Ja alati on müüride varjus peitunud kõike: klatši- ja uudishimu ning inimlikku kaastunnet, kiremõrvu ja vägistamisi, laste saamist ja saamata jätmist, enda ja naabrimehega, mehi armastavaid (abielu)mehi, vägivaldse suhte vahele jäänud lapsi, näperdavaid õpetajaid ja püksi pissivaid koolitüdrukuid, raskeid iseloome ja ootamatuid solidaarsusi.
Abgarjan valdab näita-ära-ütle-kunsti, nii et lugejagi tunneb, kuidas kõrbest külale langenud liiv kurgus kipitab. Näitamise oskust kasutabki Abgarjan peamiselt selleks, et jutustada ääremaadest ja mitte uhkest Jerevanist, ta võtab fookusesse külaelu, meenutades selle poolest näiteks Lilli Luuki. Ja tema kangelasedki on suures ajaloos n-ö teised, kelle häält me ei pruugi kuulda. Kas või romaani „Simon“ nimitegelasest müürsepp on kõigest käivitaja, et jutustada armeenia naiste lugusid XX sajandi esimesest poolest tänapäevani välja, kogu elukaare vältel. Autor joonistab erisuguseid elutrajektoore esitledes tegelaste karakterid ja nende arengu filigraanselt välja. Ta näitab naisi nende painete ja tunnetega, komplekside ja kindlate veendumustega.
Ka mütoloogiliste sugemetega romaanis „Taevast langes kolm õuna“ on peategelane hiliskeskeas naine, kes haarab jõuliselt initsiatiivi – isegi suremises. „Manjunjas“ keskendub autor konkreetsele eluetapile tegelaste elus – peategelased on kaks koolitüdrukut ja üks vanaema, tuues meelde Elo Seliranna „Punase päeviku“. Kusjuures vanaema on poolenisti juut, millega teeb autor armeenia kirjanduses miskit üsna erakordset – kajastab rahvusvähemuse lugu peaaegu monoetnilises keskkonnas. Usun, et kõiki neid perspektiive, hiliskeskeas naiste või noorte tüdrukute omi, ei ole kirjanduses iial liiga palju. Pole juhus, et mainin siin-seal meie sarnaseid autoreid – hoomatav temaatiline sarnasus räägib universaalsetest protsessidest, mis ei tunne riigi- ega keelepiire.
Mikro-Armeenia
Universaalsete lugude kõrval on Abgarjani tekstides midagi väga armeenlaslikku. Autor tabab armeenlastele iseloomulikke jooni, näiteks kui harimata maanaine saadab „Simonis“ pojad ülikooli: „Selleks ajaks, kui noorem sai sisse polütehnilisse instituuti, oli vanem seda juba kiitusega lõpetamas ja õnnelik Elisa kasutas ära iga võimaluse, et kiidelda oma lastega igaühe ees, kes oli valmis teda ära kuulama.“ Lugesin ja tundsin ära – haridusega kiideldi nii minu kui ka mu vanemate sõprade peredes. Sest nagu nad ütlevad – iga armeenlane, ükskõik kui mats, tahab lapse ülikooli saata.
„Simonis“ näitab autor, mida tähendab patriarhaalse ühiskonna veelgi patriarhaalsemas nurgas naisena kasvada ja elada. Näiteks kirjeldab ta naise katseid mehega last saada, aga last ei tule. Tuleb hoopis naabrimehega. Ja seegi on lugu, mida Armeenias korduvalt kuulnud olen – küll oli see kellegi tädi, teinekord õde, kes ei suutnud rasedaks jääda, aina raviti. Kuni mees praaknaise pettunult maha jättis. Ja tädi sai uue mehega kohe esimesel aastal lapse.
Muide, kogu armeenlaslikkuse juures ei kirjuta Abgarjan armeenia, vaid vene keeles. See ei ole armeenia loomeinimeste puhul üldse erakordne. Siin peitub mu meelest üks oluline eestlaste ja armeenlaste erinevus – eestlased defineerivad oma rahvust keele kaudu, armeenlased kultuuri ja usu kaudu.
Üldinimliku kõrval joonistub niisiis sama palju välja teine narratiiv – mikroajalooline. Mikroajalugu laseb haarata suuri protsesse ja sündmusi, rõhutades paralleelselt kohalikku, marginaliseeritud perspektiivi. Abgarjan vaatleb justkui suurendusklaasi all suuri ajaloolisi protsesse perspektiivist, milletaolist kohtab armeenia kirjanduses pigem harva.
Peaaegu iga teine lause sümboliseerib tema tekstides midagi suuremat, kui esmapilgul paistab. Selle poolest meenutab ta maailmakuulsat armeenlastest režissööri Sergei Paradžanovit, kelle kohta on Jean-Luc Godard öelnud: „Filmikunsti templis on kujundid, valgus ja reaalsus ning Paradžanov on selle templi peremees.“ Kord küsis aga mult üks armeenlannast sõbranna, kui ütlesin, et meil näidatakse kinos Paradžanovi „Granaatõuna värvi“: „Mis te tast vaatate? Seal ju iga kaader sümboliseerib midagi, isegi meie ei saa pooltest asjadest aru.“ Ometi kõnetavad nii Paradžanovi kui ka Abgarjani looming laiemat publikut. Tõsi, kui Paradžanov, nagu paljud teisedki, 1960. aastatel klassikalisest loojutustusest täielikult eemaldus, siis Abgarjan jutustab lugusid väga otsesõnu. Aga tähenduste tiheduse aste on sarnane.
Abgarjani stiil on soe ja inimlik, olemata sealjuures dotseerivalt moralistlik, mis küll ei tähenda, et tema lugudes moraal puuduks. Huumor ja traagika vahelduvad sõrmenipsuga, nagu lugedes vahelduvad pisarad ja naer. Jutustajana märkab Abgarjan detaile ning oskab need edasi anda nõnda, justkui oleks kõike ise kogenud. Ta tunneb armeenlasi, nende ajaloolist taaka, jagunemist Lääne- ja Ida-Armeenia, s.t Osmanite ja Vene impeeriumi järeltulijate vahel. Näeb linna- ja külaelu erinevusi, Nõukogude aega kohaliku ja aghpar’i, s.t Euroopast tagasipöördunu perspektiivist. Viitab emigratsioonile ja genotsiidile, tapvale vaesusele ja isegi postsovetile. Kõigest sellest ei räägi ta mitte ajalookirjutuse kanooniliste nimetustega, vaid rahvakeelselt ja mitteinstitutsionaalselt (näiteks – rahvas mäletas suuri tapatalguid). Ja põimib sekka pärsia- ja türgikeelseid sõnu, nii et lugeja aimab, kui läbisegi eri etnosed kunagi elasid. Liigub ta kõigi nende koodide vahel nii elegantselt, et esimese hooga ei pruugi hoomatagi, kuidas ta pisikeste jutukestega vestab väga suurt lugu.
Aga nagu öeldud, ei kõnele Abgarjan didaktiliselt. See on sümpaatne, kuivõrd armeenlasi iseloomustavad sageli tugevad rahvuslikud ja soolised stereotüübid: naised on truud ja kodused, mehed uhked ja keevalised. Tähtsad on ka väljastpoolt omistatud stereotüübid, armeenlastegi puhul sageli edvardsaidilikult orientalistlikud: näiteks olevat kaunid tumedasilmsed Kaukaasia mehed kõik truudusetud ning armeenia mehed käituvat (eriti kodust eemal) naistega nagu metslased. Neid stereotüüpe Abgarjan tögabki, näidates nende perspektiivi, kelle pihta stereotüübid käivad.
Lõppeks sõltub kõik tõlgendusest. Romaanis „Taevast langes kolm õuna“ jäid minu meelest prevaleerima hiliskeskeas ja vanemate naiste hääled, isegi kui maavärina ja näljahäda järel hääbuva küla lunastab lapse sünd. Sümpaatne detail – vägivaldne mees jääb kogu romaani vältel nimeta ja seeläbi agentsuseta. Paari aasta eest, vahetult pärast 2020. aasta Karabahhi sõda, käis aga mu õde Jaana Berliinis teatris vaatamas romaani põhjal sündinud lavastust. Selles kontekstis omandas dramatiseering hoopis tugevalt päevapoliitilise varjundi. Nii esinejad kui ka publik seisid viimaks lauldes püsti.
Ja kokkuvõtteks? Abgarjani romaanidest jaguks materjali tervele väitekirjale. Võiks võtta iga lõigu ja analüüsida, mida räägib see Armeenia ajaloost, ajaloomälust ja ajaloomüütidest. See on äärmiselt peibutav väljavaade. Aga vahest ei ole see meie lugejaile nii oluline. Ning ise eelistan ma üldinimlikku narratiivi mikroajaloolisele, sest dialoogivõimalused on selle pinnalt suuremad.