Teatriauhinnad on üle antud. Mõne aasta eest tehtud muutused auhindamiskorras on peale draamalavastuste teistegi etenduskunstide esiletõstmise üritust suurepäraselt teeninud. Rääkida saab lausa postdramaatilist lähenemisviisi turgutavast kvoodisüsteemist või struktuurist, mis upitab etenduskunstide eri liigid väljapaistvalt sõnateatri kõrvale, sõltumata sellest, milline on teatrilaadide kvantitatiivne ja kvalitatiivne osakaal aastapildis. Heli, visuaali või keha ja liikumist esmatähtsaks pidava žüriiliikme hääl on parimate lavastuste valimisel võrdne psühholoogilise draama austaja eelistustega. Ka siis, kui üks on vaadanud ära 18 ja teine 81, 118 või 181 uuslavastust.
Eks seda ole ka vaja. Alles hiljaaegu jäid sõnateatri tüüpmustrist irduvate etenduskunstnike saavutused auhindamisel varju isegi sel juhul, kui lavastuse dominant oli mõttetihe tekst. Eri teatrilaadide viljakat sünteesimist oli vaja ka auhindamispõhimõtete toel hoogustada, et avardada seeläbi uudse, võõrapärase ja teistsuguse suhtes ignorantsete horisonti. Progressiivsed murrangud on toimunud, auhindade põhjal otsustades on teatripilt rõõmustavalt otsinguline ja värske. Siiski on postdramaatiline pööre möödunud sajandist pärit juurtega peaasjalikult vormikeskne nähtus. Postdramaatilise teatrikeele kõikjalolu pole kindlasti väärtus iseeneses ega eesmärk omaette.
Lähisuhtevägivalda kujutavad Priit Põldma ja Mari-Liis Lille „Teises toas“ ning Liis Aedmaa ja Laura Kalle „Kui sa tuled, too mul lilli“ on mõlemad uurimuslikud, usutlustel ja dokumentaalsel ainesel põhinevad lavastused. Esimeses toodi intervjueeritute tekst vaataja ette töötlemata kujul verbatim-tehnikas, teine töö oli klassikalisemas peredraama vormis. Vormist olulisem oli nende auhindamisel aga sisuline kõnekus. Sama võib öelda ka „Mefisto“, „Fundamentalisti“ või „Serafima + Bogdani“ kohta, kus klassikaline draama seguneb mõõdukalt postdramaatiliste nihestustega.
Näib, nagu oleks ühiskondlik-poliitiliselt kõnekaid vormivärskeid õnnestumisi meie lavadel küllaga. Ometi on see tunne osalt petlik ning ma ei saa lahti mõttest, et läinud teatriaasta olulisimad asjad jäid auhindamata ja üldse tähelepanuta. Rahutus maailmas, kus kõik on kõigega seotud, on tähtis teada, mis toimub Lähis-Idas, mida mõeldakse Aafrikas, Ladina-Ameerikas, Siiditeedel ning miks on neil mail ellu ärkamas külma sõja aegne mitteühinemisliikumine, mis on Ukraina hävitamise suhtes leige. Teatris aheneb aga hästi valitud väliskirjanduse ja -draamade osakaal ja nokitsetakse üha enam lavastaja- ja autoriteatri uhke nime all põlve otsas tarbetekste, millega kvaliteetse dramaturgi arvelt kokku hoida.
Mõjuvalt ja programmiliselt vastupidises suunas on meie teatritegijaist liikumas vaid Vaba Lava. National Theatre’i well made menukite seljas sõitmisele eelistatakse seal huvi tunda, mida mõeldakse Valgevenes ja Kesk-Aasias. Meie teatris igipopulaarse iiri vaevlemise ja ilulemise jms asemel on Vaba Laba jälginud järjepidevalt lähinaabrite ehk Balti riikide ja Ida-Euroopa „halle arenguid“. Olulisim mullune teatrisündmus oli küllap Vaba Lava korraldatud Vabaduse festival augustis Narvas. Seal esinesid mh Venemaa trupid, kelle repertuaaris olid lavastused idanaabrite juures valitsevast vähemusi alla suruvast patriarhaalsest mõtteviisist, juhi- ja jõukultusest, selle nimel vahetu inimlikkuse minetamisest. Näidati unustamatuid filme elust ja sõjast Donbassis jne.
Nimetatut oli aastaauhindade raamistikus raske esile tõsta. Kui paljud žüriide liikmed Vabaduse festivalil üldse käisid? Vaba Lava ettevõtmised ja festivalil nähtu on ju ka pooleldi võõras, n-ö mitte Eesti teater. Kuna ka ettevõetu vormiline värvikirevus ja eksperimentaalsus ulatub tihtipeale üle keskmise, on sellele žüriides raske piisavalt toetust koguda. Pealegi pälvis Vaba Lava kuraatoriprogramm ju alles tunamullu eripreemia. Auhindu enam ümber jaotada ei saa ja pole ka vaja. Küll saab aga lõpetada ja positiivselt lahendada pikalt väldanud poleemika Vaba Lava ja Narva teatrielu rahastamise ümber. Vaba Lava näol on tegu hetkel meie teatriilma tähtsaima avangardiga.