Marju Lauristin ütles mõne aja eest, et sotsiaalteaduste rahastamisega ei ole Eestis asjad väga halvasti, eriti kui võrrelda muu Ida-Euroopaga. Ei olevat põhjust arvata, et meil rahastatakse sotsiaalteadusi ekstra halvasti, et ühiskonnas kriitilist mõtet vähem oleks. Kuidas teile sotsiaal- ja riigiteaduste rahastamise asjad paistavad?

R. V.: Mina ei ole otseselt seda kohanud, et sotsiaalteaduste rahastamist oleks vähendatud ühiskonnakriitilise mõtte summutamiseks. Võin aga tuua ühe vastupidise näite: kohe pärast pronksiöö sündmusi pakkus tollane rahvastikuminister Urve Palo meile uurimistoetust analüüsimaks tekkinud kriisi põhjusi ja tagajärgi. Ta pakkus toetust just nendele teadlastele, kes kirjutasid alla enne rahutusi kaitseministrile saadetud nn „12 professori kirjale”, mis hoiatas vägivalla puhkemise võimaluse eest ning kutsus üles mitte rakendama ühiskonna ajaloolise mälu erinevusi parteipoliitilise vankri ette. Kindlasti ei ole aga sotsiaalteaduste rahastamisega asjad korras, kõige suuremad probleemid tulenevad Eesti teaduse rahastamise süsteemist, kus sotsiaalja humanitaarteadused jäävad paratamatult vaeslapse ossa.

L. K.: Ühiskonna ja kultuuri valdkond kokku saab Eesti teadusrahast umbes 15%. See katab kõik humanitaar-, sotsiaal- ja kasvatusteadused kunstidest majanduseni ning ilmselt suhteliselt ebaühtlaselt. Tallinna ülikooli riigiteaduste instituudi jaoks oleme mitmetel aastatel saanud rohkem raha ELi kui oma riigi teadusvahenditest. See pole Euroopas tavapärane olukord. Ka õpib enamik ametnikuks saada soovijatest Eestis oma raha eest, mis on samuti Euroopas haruldane. Lisaks alusteadusele vajab teadmispõhine valitsemine ka adekvaatseid riigiteaduslikke rakendusuuringuid ja analüüse. Siin on pilt väga kirju ning hulk rahast kulub suurema positiivse mõjuta. Seda teadvustatakse aeg-ajalt ka valitsuse tasemel, ent senised korrastamiskatsetused pole mõistlikku lahendust toonud. Eesti arengu vajadustest lähtuv riigiteaduslike rakendusuuringute korraldus viiks aga edasi nii riigivalitsemist kui elukvaliteeti. Kolm suurt avalik-õiguslikku ülikooli võiksid siin ühiselt lahenduse kujunemisse panustada, kui nad millalgi suudavad omavahelisest jagelemisest üle olla.

Mari-Liis Jakobson: Uus teaduse rahastamise kord ei ennusta just pilvitut taevast, kuivõrd prioriteetide määramine jääb poliitikute kätte. Kui vaadata valitsuskabineti tausta, siis on seal loodus- ja täppisteaduste esindajad ülekaalus. Vahepeal tekkis ka oht, et ELi teadusrahastamise raamprogrammide kavandatavast eelarveperioodist jäetakse sotsiaalteadused välja, kuid kodanikualgatuse mõjul läks see seisukoht esialgu ümbervaatamisele.

Kas riigiteaduste aluste õpiku laadsete raamatute ilmutamiseks on kerge raha leida? Kui võrrelda DASA-le plaanitud raha meie riigiteadlaste kasutuses ressurssidega, millised mõtted tekivad?

M.-L. J.: Mulle tundub, et selle õpikuga meil lihtsalt vedas. Olime õigel ajal õiges kohas ehk esitasime oma pakkumise riiklikule eestikeelsete kõrgkooliõpikute väljaandmise toetusprogrammi konkursile. Suunatud pakkumistega haridusvaldkonnas sotsiaaliasse eriti ressursse ei jõua ja kui on üldised konkursid, siis on ühiskonnateadlastel rohkem musta hobuse võimalused. Ei ole välistatud, et ehkki riiklik kõrgkooliõpikute toetusprogramm jätkub aastani 2018, siis meie valdkonnas see uusi trükiseid ei tähenda. Mis DASAsid puudutab, siis ma ei oleks nende suhtes nii lõpuni vaenulik. Saksamaal lähebki Stiftung’ite kaudu raha suuresti samal ühiskondlikul eesmärgil, mida meie siin praegu suuresti entusiasmist täita püüame.

Politoloogid ei kommenteeri meil poliitikat sageli mitte mõnelt idealistlikult maailmavaateliselt positsioonilt, vaid üritatakse mängida kavalat poliitiliste trikkide läbinägijat. Mõni politoloog on poliitikutest kirglikumaltki sisse võetud poliitika näotutest mahhinatsioonidest.

M.-L. J.: Ei tea, kas sellega nüüd täiesti nõustuda saab. Võimalik, et põhjusi on siin sama palju kui politolooge. Tundub, et ennekõike oodatakse eksperdilt neutraalset ja/või ainukehtivat seletust mingile probleemile. Lisaks on süüdi meedia ise. Konkreetse rolli annab vastajale ikkagi ajakirjanik, kes paneb oma küsimustega paika jutu fookuse ja pakib hiljem selle klikimagnetiks. Meil pole ka välja kujunenud ju maailmavaatepõhist meediasüsteemi, kus maailmavaatepõhine kommentaar jõuaks sama maailmavaadet esindava auditooriumini.

Rõhutate muret, et erihariduseta poliitikakommentaatorite hääl on tugev ja eksitab asjatundmatusega, ent kui ajakirjanik kirjutab midagi, siis lugeja eeldatavasti teab, et tegu on suvalise kodanikust arvajaga. Kas pole ka poliitspetsialistide palett ise sogaseks kippuvalt kirju, ulatudes uuringufirmade läbipaistmatult suunatud ja kinni makstud arvajatest propagandauurijate ja politoloogideni?

M.-L. J.: Muu hulgas rõhutasime raamatut ilmutades ka, et see on väga tarvilik lugemine just ajakirjanikule. Selleks, et saada asjalikku ja riigiteaduslikku vastust, tuleb osata ka küsida. Möödunud sügisel võtsid minuga kahel korral ühendust ajakirjanikud samast väljaandest, paludes meie valitsuse esindajatele psühholoogilist diagnoosi. No kuidas sa vastad sellisele küsimusele riigiteadlasena? Aga kui sa ei vasta, helistab ta järgmisele, ülejärgmisele ja üle-ülejärgmisele, kuni ta saab selle vastuse, mida tal enese arust vaja on.

R. V.: See on pigem hea kui halb, et meil on palju arvajaid, sest nii on lugejal oma arvamust kujundades võimalus kõrvutada erinevaid seisukohti. Ükski politoloog ei ole tugev kõigis valdkondades. Poliitilises debatis on mõistlik kuulata konkreetse valdkonna eksperdi arvamust. See ei tähenda, et sellega tuleks piirduda, sest poliitikas on peale teadmiste olulised ka huvid, mis mõjutavad arvamusi. Karl Mannheimist alates on välja arenenud teadmiste sotsioloogia kui eraldi suur uurimisvaldkond, kus tegeldakse teadmiste ja sotsiaalsete huvide vaheliste seostega. Seega võib lugejatele poliitilisel maastikul orienteerumiseks soovitada lisaks arvajate jutule ka nende taustaga tutvumist.

L. K.: Jah, kindlasti soovitan igal inimesel teha endale selgeks poliitika ja valitsemise põhiteadmised, see loob aluse arvamuse taseme hindamiseks. On olemas nii poliitikateaduse, poliitkommenteerimise, erakonnakonkurentsi kui niisama jutustamise tase, neid tuleb lihtsalt osata eristada. Samuti töötab demokraatia sisuliselt siis, kui kodanikud selle välja kannavad. Mida pädevamad ja huvitatumad on kodanikud, seda suurem on kvaliteetsema poliitika ja valitsemise võimalus. Mida väiksemate poliitikateadmistega ja eemaletõmbunumad kodanikud, seda vähem võimueliit peab nende huvidega arvestama.

Valimistest valimistesse oleme näinud, et mitte ainult segaselt makstud eraettevõtjaist politoloogide, vaid ka akadeemiliste iidsete sammaste vahelt pärit politoloogide seas leidub Kuuse-taate ja proua Pauksoneid. Mis on riigiteadlase võimuses ja mille ees on ta võimetu, millest üle voolamist tuleks juba süüdimatuseks lugeda?

R. V.: Politoloogia ei saa põhimõtteliselt olla täppisteadus, sest tema uurimisobjektide toimimises on enamasti oluline roll juhuslikkusel. See teeb politoloogia prognoosid sarnaseks ennustusega. Politoloogias on aga ka teaduslikud protseduurid informatsiooni kogumiseks, töötlemiseks ja analüüsiks, mistõttu see sarnaneb loodusteadusega. Seega iseloomustab politoloogiat ja sotsiaalteadust laiemalt teatud vahepealolek. Süüdimatuseks võib pidada selle unustamist ning liigset kaldumist kas ühele või teisele poole. Ajastul, kus poliitika seondub üha enam meelelahutusega, ähvardab sama oht ka sotsiaalteadlasi. Oma päevapoliitiliste kommentaaride põhistamine mitte eksperditeadmistele, vaid infotainment’i loogikale mu
udab nad meelelahutajateks ja ka meelejahutajateks, mille kaudu lastakse ülekuumenenud süsteemist auru välja

Kuidas tuleks üldse suhtuda uuringufirmadesse? Poliitikud ütlevad avalikult, et kui tahad kindlat uuringutulemust, siis mine teatud firmasse ja saad selle. Kuivõrd on siin taga poliitikute soov lihtsalt vett sogada? Kuivõrd usaldate te oma sotsioloogidest kolleege ja kuivõrd õnnestub poliitikuil tõepoolest uuringufirmade abil meediat ja avalikkust lollitada?

R. V.: Ei ole kahtlust, et uuringufirmade abil on põhimõtteliselt võimalik avalikkust eksitada ning enne valimisi on tõepoolest huvitav näha, kuivõrd erinevad võivad olla uuringute tulemused. Ma ei usu siiski, et minnakse otsese võltsimise teele, sest ka uuringufirmad müüvad lõpuks ju usaldust. Küsimus on pigem uuringumetoodika valikus. Näiteks poliitilist usaldust mõõdetakse kas neljase või viiese vastuste skaalaga, kuid on teada, et vastavalt skaalale erinevad tulemused vägagi. Neljase skaala puhul on usaldusnivoo palju kõrgem. Uuringutulemuste esitlemisel avalikkusele aga tavaliselt uurimisinstrumendist eriti ei räägita ja seega ei pruugi me aru saada, mida saadud tulemused tegelikult tähendavad.

M.-L. J.: Kvalitatiivmetoodika austajana parafraseerin siin kõnekäändu, et on olemas kolme sorti valesid: suured valed, väiksed valed ja statistika. Kvantiteetuuringute puhul tuleb lähtuda klassikalistest usaldusväärsuse kriteeriumidest nagu valimi suurus, moodustamispõhimõtted, esinduslikkus jne. Reeglina meil neid uudistest välja lugeda küll ei õnnestu. Mina küll ühegi uuringu tulemusi ilma nende andmeteta kommenteerima ei soostuks.

Kuidas jõudsite kõnealuse raamatu kirjutamise mõtteni? Millised olid suuremad töös ette tulnud probleemid ja murdekohad?

L. K.: Mõte oli olemas juba aastaid, ent riiklik eestikeelsete kõrgkooliõpikute programm pakkus realistliku võimaluse see teoks teha. Meil oli õpikuga kolm keskset eesmärki. Esiteks pakkuda oma üliõpilastele efektiivne võimalus saada riigiteadustest tervikpilt. See on oluline nii avaliku võimu struktuurides töötavale praktikule, kes omandavad tööks vajalikku haridust kiirkorras, kui gümnaasiumist tulijale, kellele väheste ühiskonnaõpetuse tundidega ei suudeta sageli tervikteadmist anda.

Teiseks soovisime tugevdada instituudi akadeemilist ühisstrateegiat ja soodustada liikmete koostööd, sest nagu Eesti riigiteadusedki, on meie õppejõudkond kujunenud taasiseseisvusajal ning inimestel on kirju taust diplomitega nii läänest, idast kui Eestist. Erinevad lähenemised vajasid sünteesimist Eesti riigiteadusteks.

Kolmandaks oli meie eesmärk parandada avalikkuse arusaama meie erialast ja riigiteaduste võimalustest, see peaks aastatega viima nii teadmispõhisema riigivalitsemise, pädevamate kodanike kui kõrgema elukvaliteedini.

Mida ise peate raamatu suurimaks õnnestumiseks, eripäraks, vajakajäämiseks?

R. V.: Üliõpilastel on nüüd olemas süstemaatiline, uuemaid teoreetilisi käsitlusi ja Eesti konteksti tugevalt arvestav riigiteaduse õpik. Ideaalis võiks eestikeelse riigiteaduste õpiku kirjutada autorid, kellele vastava peatüki teemad on otsene uurimisobjekt. Praegu see nii ei ole, sest ühe ülikooli inimressursi puhul ei ole see reaalne. Õpiku järgmise versiooni kirjutavad ehk aga kolme suure ülikooli riigiteadlased koos ning siis on see täiesti võimalik.

L. K.: Loodan samuti, et jõuame ülikoolide koostööni, ent järgmiseks võiks ette võtta riigiteaduse põhivaldkondade õpikud, millest enamik on Eestis üldse kirjutamata.

Teie raamatus on kohti, mis võiksid tekitada käegalöömismeeleolu. Viitate nt Philip Converse’i uuringule, mille kohaselt vaid 15% valijaid seob oma poliitilisi uskumusi ka mingite hõlmavamate põhjendustega, ülejäänud võtavad tuimalt loosungeid omaks. Ometi usute riigiteaduste haridusse panustamise vajalikkusesse. Teie raamat puudutab ühiskonnaelu väga paljusid aspekte. Millises osas näete kõige enam arenguruumi, kas institutsioonides, poliitilisest osalemisest arusaamises, mõnes poliitilise kultuuri spetsiifilises aspektis?

M.-L. J.: See raamat loob demokraatliku eelduse, et kõigil on vähemasti võimalus selle 15% hulka jõuda. Eesti ühiskond on aga niivõrd väike, et siin peab neid, kes oma poliitilisi ja ka juhtimislikke eelistusi põhjendada oskavad, olema märksa rohkem. Arenguruumi on kõikjal. Võib öelda, et ka me ise õppisime selle raamatu kirjutamise protsessis üksteiselt nii mõndagi.

R. V.: Kui võrrelda formaalsete institutsioonide ja poliitilise kultuuri arengut taas iseseisvas Eestis, siis nende kiirus on loomulikult olnud erinev. Politoloogias tähistatakse uute demokraatlike institutsioonide loomist sõnaga „transitsioon”, demokraatliku poliitilise kultuuri tekkimist aga sõnaga „transformatsioon”. Kuna transitsiooni puhul saab toetuda välistele eeskujudele, toimub see palju kiiremini kui transformatsioon, mis eeldab ühiskonna sisemist küpsemist. Transitsiooni mõisteraamistikku sobis hästi 1990ndate alguses populaarne „ajaloo lõpu” käsitlus, mida Eesti avalikus debatis väljendasid sellised poliitilised loosungid nagu „plats puhtaks” ja „tagasi läände”. Selle perioodi arengueesmärgid sõnastati Eesti poliitilise eliidi poolt üheselt mõistetavas nõukogude perioodile vastandumise võtmes, mida kõige selgemalt väljendasid demokraatia formaalsete institutsioonide loomine ning üldine geopoliitiline orientatsioon. Praegu enam sellise lihtsustava mõisteraamistikuga hakkama ei saa, sest eriti viimaste aastate kogemus näitab, et ka pärast väliste suurte eesmärkide saavutamist ei ole demokraatia toimimine Ida- ja Kesk-Euroopa riikides probleemidest vaba ning kohati probleemid isegi süvenevad. Seega, ajalugu ei ole lõppenud ning keskne mõiste tänases politoloogias nende riikide poliitika uurimisel on „demokraatia kvaliteet”.

M.-L. J.: Enim on ehk vajaka ühest väga üldisest baastaseme oskusest, mis ei mahugi ühtegi spetsiifilisse riigiteaduste valdkonda, ja see on arutlusoskus. Väidelda ja vastu vaielda juba osatakse, seda harjutatakse kooliski. Aga väitlusoskusest pole abi, kui tuleb kaaluda rahulikult nii poolt- kui vastuargumente konkreetses küsimuses. Sellest pole abi, kui ametnik peab kaasama seadusloome protsessi hulka väga erinevaid MTÜsid. Sellest pole abi, kui parlamendis ei pea mitte üksteisele „ära panema”, vaid hoopis kompromisse saavutada oskama. Ja kindlasti pole sellest abi, kui me endiselt „igavaks Põhjamaaks” pürgime.

Raamat on ka väga hea võrdlev sisseuhatus kogu maailma poliitikaellu. Kas on ka mõni aspekt, mille poolest meie demokraatia näib väga iseäralik või äbarik?

R. V.: Tooksin välja selle, millest Vello Pettai rääkis viimase Eesti inimarengu aruande esitlusel: demokraatia tähendab muu hulgas võimu regulaarset vahetumist, kuid Eestis ei ole seda ideoloogilises mõttes veel näha, sest kõik senised valitsused on olnud parempoolsed. Kui teoorias vastandatakse tavaliselt eliididemokraatia ja osalusdemokraatia, siis Eesti ei mahu hästi kummagi mõiste alla. Osalusdemokraatia on ühiskonnakeskne ja selles mõttes nõudlikum demokraatia vorm, mida paremkonservatiivse dominandiga poliitika reeglina eitab. Eliidimudel eeldab demokraatia olemasoluks vaid eliidi vahetust, kuid Eestis ei ole isegi seda toimunud. Eesti eripära põhjuseks võib pidada ühelt poolt neoliberaalse majandusideoloogia ning teiselt poolt konservatiivse rahvusluse vastastikust võimendumist, mis on tõrjunud vasakpoolsuse Eesti poliitika ääremaadele. Erialakirjanduses on sellega seoses välja pakutud isegi spetsiaalne termin iseloomustamaks Eestis domineerivat ideoloogiat. Selleks on rahvusliberalism, mis Marju Lauristini sõnul „väärtustab riiklust kui rahvuslikku majan
dusedu toetavat institutsiooni, mille kaudu legitimeeritakse „rahvuslike voorustena” valmisolekut tuua majandusedu nimel sotsiaalseid ohvreid”. Ma usun, et tegemist pole siiski mitte eestlaste spetsiifilise vaimulaadiga, mis väljendub “lõhede ja kontrastide loomulikuks pidamises nii ühiskonna sees kui ka suhetes teiste rahvastega”, nagu viimane inimarengu aruanne väidab, vaid pigem võimuvõitluse strateegiaga, s.t neoliberaalsete ja konservatiivsete parteide oskusega panna enda heaks tööle inimese käitumist suunavad hirmumehhanismid, mis on seotud ühelt poolt majandusliku hakkamasaamisega ja teiselt poolt rahvuskultuurilise identiteediga.

Meedia peatükis olete ehk isegi ülearu empaatilised. Teada on, et Eestis peab meedia ellujäämiseks teenima tähelepanu ka infantiilidelt. Ometi viitate, et meedia ei tohiks ka valgustuslikke sihte üle tähtsustada, sest nii võib kellegi hääl ühiskonnas väljundita jääda. Kas toimetamata ja läbimõtlemata jura, mis ei levi mitte ainult kommentaariumides, vaid ka mitmetes arvamusrubriikides, on tõesti demokraatia tarvilik ilming? Inimene, kes piirdub NYvõi Financial Timesiga siis justkui ei elakski demokraatias?

M.-L. J.: Bourdieu’likus lähenemises on just kool koht, kus meile õpetatakse, millised on ühiskonna dogmad. Seega on õpik ideaalne koht, kus teha propagandat mõnele normatiivsele versioonile, milline ühiskond peaks olema. Meil oli selle õpikuga aga veidi teine eesmärk. Kui vaatate aruteluküsimusi, mis on iga peatüki lõpus, siis näete, et ka need kutsuvad arutlema, otsima küsimusele lugeja hinnangul parimat varianti või lahendust ja seda põhjendama. See tähendab, et õpik ei anna neid ette. Ka viidatud koht näitab meedia rollimudelite paljusust ning seda, et ükski neist rollidest pole ilma vajakuteta. Meediale on pandud ühtaegu mitmeid nõudmisi, nii majanduslikke (teenida omanikele tulu või vähemalt ennast ära majandada) kui ka ühiskondlik-poliitilisi (olla ühiskonna informeerija, harija, kasvataja, valvekoer, aga ka aruteluplatvorm), mis aga tingimata ideaalselt ei harmoneeru. Ma ei arva, et „toimetamata läbimõtlemata jura” oleks demokraatia ilming, kuid üksnes ajakirjanduse kui valgustaja vaimus hariduse saanud inimene tänasel meediamaastikul ellu jääda ei suuda, ehk isegi ei oska. Teine asi on meediatarbija seisukoht. Vikerkaare lugejaskond pole väike mitte sellepärast, et Õhtulehte trükitakse ka, see oleks suhteliselt tagasihoidlik ka siis, kui kõik tabloidlehed kinni panna. Sellisel juhul lülitub suur osa inimesi kogu kirjalikust meediast lihtsalt välja. Võimalikult paljusid hõlmav meediasüsteem on pluralistlik, selline, kus saab ühtaegu lugeda nii omamaist Economisti kui Nelli Teatajat. Ja kurb pole mitte see, et meil on Nelli Teataja, vaid see, et meil puudub oma Economist.

Raamatus on hea rahvusriiklust puudutav peatükk hästi avatud ideeajaloolise taustaga, poliitiliste ideoloogiate osa jääb aga justkui väheveenvaks. Eriti konservatiivse ja ka sotsialistliku suunaga ideoloogia nappe esitusi lugedes jääb mulje, nagu ei usutaks enam kuigivõrd nende elususse ja kõnekusse, ehkki te seda seisukohta õpikuformaadis päris lõplikult välja ei ütle.

R. V.: Õpikus on põhiideoloogiad esitatud ühe mustri alusel: kõigepealt lühike ajalooline ülevaade, edasi põhimõisted ja lõpuks peamised sisemised voolud. Igas ideoloogias vastatakse teatud põhiküsimustele inimese, ühiskonna ja riigi vahekorra kohta, kuid tuleb arvestada, et seda ei tehta mitte lihtsalt maailma asju seletades, vaid ka teineteisele vastandudes, s.t omavahelises poliitilises võitluses. Liberalismi üks eelis teiste ideoloogiate ees, tänu millele see on saanud õpikus ka suhteliselt rohkem ruumi, tuleneb ideoloogia arenguloogikast. Liberalism on poliitilise ideoloogiana ajalooliselt kõige vanem, konservatism ja sotsialism tekkisid võitluses liberalismiga ja kujutavad endast paljuski reaktsiooni liberaalsetele ideedele. Reaktsioonide käsitlemine võtabki aga õpikuformaadi puhul vähem ruumi kui algimpulsi kirjeldamine. Seega on eri ideoloogiad õpikus vaadeldud ühe tervikliku välja osadena, mis väljendavad teatud kindlat subjektipositsiooni, kui kasutada Bourdieu’ terminoloogiat. Need subjektipositsioonid on kõnekad eelkõige suhetes teistega, mitte aga isoleeritult, s.t mis tahes konkreetset ideoloogiat tuleb mõista eelkõige teistele vastandumise kaudu. See teoreetiline lähtekoht on antud peatüki aluseks. Ideeajalooliselt ulatub see tagasi Saussure’i keelekäsitluseni ja annab minu arvates võtme mitte ainult ideoloogilise, vaid kogu poliitilise võitluse analüüsiks. Mis puudutab eri ideoloogiate elujõulisuse küsimust, siis õpilehekülgede arv iseenesest ei ütle siin midagi, see sõltub pigem konkreetsest ajaloolisest kontekstist. Eesti ühiskonna praegusel arenguetapil on konservatiivsus paraku osa probleemist, mitte lahendusest, sest meie keskkond muutub väga kiiresti. Võib küll nõustuda, et Eesti ühiskonna ja riigi ajaloo eripära arvestades oleks konservatismile võinud ka õpiku formaadi puhul enam tähelepanu pöörata. Konservatiivsus on meile piltlikult öeldes emapiimaga kaasa antud, s.t et Eesti väiksuse ja geopoliitilise asendi tõttu on siinses poliitikas väliste mõjurite roll alati olnud suur, miska ei tasu karta, et konservatiivse ideoloogia kõnekus Eesti ühiskonnas ja poliitikas kuhugi kaoks. Konservatiivsus on oluline oma eripärase identiteedi kaitsmisel ning väikerahva puhul on kaitseasend pigem tüüpiline kui harva esinev seisund.

Mis te arvate, kuidas reastuksid selle raamatu põhjal tehtud eksami keskmise hinde põhjal järgmised seltskonnad: eesti poliitikud, poliitikaajakirjanikud, ühiskonnaasjades sõna võttev humanitaarintelligents (kirjanikud jms)? Kas enamikul oleks lootust üldse miinimum kätte saada? Kui palju on riigikogus poliitikuid, kes eespool mainitud Converse’i poliitilistest lihtuskumustest ja loosungitest põhjapanevamalt ei suudagi mõelda?

M.-L. J.: Hakake kõigepealt lugema, küll seda kontrollida jõuab.

R. V.: Ükski nimetatud seltskondadest ei ole ühtlane, aga kõigis neis on inimesi, kelle arvamust on alati huvitav lugeda. Poliitikute puhul pole probleem mitte teadmiste puudumine, vaid pigem kildkondlike huvide liiga tugev eelistamine ühiskonna üldisele huvile. Arvestades Eesti väiksust, ajalugu ja geopoliitilist asendit, tuleks teatud teemad (näiteks rahvussuhted) depolitiseerida, sest poliitiline mäng nende ümber on lihtsalt ohtlik. Ühiskonna nõrk integreeritus on ohuks Eesti välisele julgeolekule ka mõned aastad tagasi vastu võetud Eesti riigi julgeolekupoliitika aluste kohaselt, kus integratsiooni teema on selgelt päevakorda võetud. Kahjuks aga päevapoliitikas seda ei arvestata ja mängitakse tulega edasi, alahinnates Venemaa määramatusest tulenevaid ohte. Siin oleks konservatiivne hoiak oma võimaluste hindamisel igati asjakohane, see tähendab, tuleks ära kasutada absoluutselt kõik võimalused praegusel hetkel küll vähetõenäose, kuid põhimõtteliselt võimaliku negatiivse stsenaariumi vastu valmistumisel. Põhiküsimus on ühiskonna sisemise ühtsuse suurenemine, mis eeldab vähemusrahvuste kaasamist nende endiga seotud oluliste otsuste tegemisse. See on eksistentsiaalne küsimus ning siin on koht, kus parteideülene poliitiline kokkulepe on enam kui vajalik.