Autentsus on ehtsus, mille vastand on võltsing. Autentsus on algupärasus, millest kõnelevad näiteks postkolonialistid, kultuur sellisel kujul, nagu see oli enne koloniste. Autentsus on originaalsus ehk edasiantava kogemuse ainulaadsus või laenude puudumine. Autentsus on inimesele omane, mitte-tehniline, nagu Heideggeril. Autentne on tekst või pilt, mis annab edasi tõelisust, mis omakorda toob välja tõe nagu Flaubert’il.

Ja autentsus on ka inimese sisemine mina väljendamine. Selle taga on arusaam, et inimeses on mingi osa, mis on tema ise, olemus, mida ta muuta ei saa. Selle ümber on rollid, maskid, õpitud, kultuuri või ühiskonna poolt peale pandud omadused ja nõuded.

Autentsuse määr on mina-ise-olemise määr. See, kui palju astub inimene vastu välise võimu, raha, ideoloogiate, väärtuste pealetungile. See on autentsus, millest on kõnelnud romantism, eksistentsialism, 1960. aastate kontrakultuur jt.

See ei ole algupärasus, sest on olemas ka kolonialismi ajastul. See ei ole ainulaadsus, mille idee on muutumine. See on olemas kogu aeg. See pole originaalsus või essentsialism. Kaks inimest võivad olla oma mina poolest vägagi sarnased, seda ei saa aga põhimõtteliselt laenata. Võõras võib muutuda omaks, aga mitte sisemiseks minaks. Aga inimene võib teises ja teise kaudu omaenese mina ära tunda.

See võib olla väga pisike või väga suur. Seda võib teadlikult väljendada ja otsida, aga see võib olla ka teadvustamata. Inimene võib võidelda õiguse eest olla mina ise ja võib sellest üldse mitte hoolida. Inimene võib alluda oma sisemise mina nõuetele ja neile vastu hakata. See on võimalus, mitte kohustus. Aga inimene tunneb selle ära.

See väljendub mõnigi kord lihtsates lausetes. Saab siis keegi iseennast maha salata. Inimene ei saa muuta seda, mida ta on (Ristikivi). Ma olen loodud kirjanikuks (Doris Lessing). Kirjanikuks ei hakata, kirjanikuks sünnitakse. Inimene peab tundma ära oma koha (Luts).

Ja selle olemasolu võib ka lihtsalt eitada, öelda, et „seal sees” pole midagi. Kõik on vaid matkimine, jäljendamine, kombineerimine, edasilükkamine. Me kõik oleme kultuurilised tsitaadikogud, mille autor on ammu surnud. Sibulad, mida koorides ei tule vastu mitte kellegi mina, vaid üksnes pisarad.

Aga mind huvitab praegu muu. Nimelt, sellest minast kõneldakse tavaliselt ühe inimese puhul. Aga kas kultuuril kui tervikul võib olla oma sisemine mina? Ma ei pea silmas midagi, mis on igavene või mida antakse edasi geenidega.

Ma pean silmas midagi, mis kestab kaugelt enam kui kolm põlve, mida ikka muutuste piiriks peetakse. Mis kestab läbi erinevate aegade ja ilmub välja eri inimeste mõtteviisides. Mille nimel inimesed astuvad vastu välisele survele. Ja kui see mina on, siis kas ta on öeldav?

Kas me saaksime leida sõnu ja tegusid, milles see avaldub? Üha tagasi tulevaid metafoore, mille abil vastustatakse välist pressi. Mul on üks kandidaat. See on Maa. Mitte isamaa vaid maamuld. Äärmises otsas haud. Tahe olla maaga üks.

Su rüppe heidan unele, mu püha Eestimaa. Kodumullas siis magaksin välja kõik silmavee. Maad kus me surime, te meilt võtta ei saa.

Kas see pole lihtsalt piibel? Mullast oled sa võetud… Võib-olla, aga eestlane pole mu arust siiani seestpoolt kristlane. Kas see pole lihtsalt talupoja suhe maasse? Võib-olla, aga see käib ka läbi eesti modernismi.

Kas see pole lihtsalt üks rahvusromantismi mõjusid. Võib-olla, aga see käib ka XXI sajandil. Kas see pole eksistentsialismi mõju? Võib-olla, aga see oli olemas ammu enne eksistentsialismi.

See tõuseb üha uuesti elavana läbi erinevate aegade, ühiskondade, inimeste. Ja siis võiks see olla midagi, mille nimi on eesti kultuuri sisemine mina.

P.S. Kena jõulu.