Loengusarja ELAV RUUM 2019. aasta avakülaline on arhitektuuriajaloolane ja muinsuskaitsja Oliver Orro. Kolmapäeval, 23. jaanuaril kell 18.00 Eesti Arhitektuurimuuseumis Rotermanni soolalaos toimuva loengu teemaks on Eesti väikelinnade ajalooline linnaruum ja selle kaitse 1970.–80. aastatel.
Väikelinnad kui kultuuripärand
Nagu mujal maailmas, nihkus ka Nõukogude Liidus, sealhulgas Eestis, alates 1960. aastatest muinsuskaitsjate huvi kuulsate üksikhoonetega tegelemiselt üha enam kultuuriväärtuslike tervikkeskkondade kaitsele. 1966 moodustati Tallinna vanalinna muinsuskaitseala, 1973 aga muinsuskaitsealad Tartus ja Eesti väikelinnades. Tervete linnasüdamete kaitsmine ja kaasajastamine oli muinsuskaitsele uus ja harjumatu ülesanne: seda komplitseeris tugev modernistliku linnaplaneerimise traditsioon ning nõukogude ühiskonnale omane püüd unifitseeritusele.
Oma ettekandes käsitlebki Orro seda, milliseks kujunes siinse muinsuskaitse roll 1970.–80. aastate linnaplaneerimises, kuidas aitas ajaloolise linnakeskkonna väärtustamine kaasa uue, postmodernse arhitektuuri juurutamisele kohalikku ruumipilti ning nende arengute heakskiidule võimukandjate poolt. Samuti küsib ta, millist rolli mängis pärandidiskursuse kujunemisel turistlik pilk ning miks nõukogude süsteemis linnaehitusliku pärandi uurimist ja kaitset üleüldse võimaldati. Muinsuskaitse ja restaureerimise valdkond tervikuna asetus hilissotsialismi kontekstis intrigeerivalt rahvusliku vastupanu ning ametliku võimuvälja vahele.
Omaette huviväärsuseks on muinsuskaitsealade ülidetailsed planeeringud, mis peegeldavad toonaste arhitektide ja ajaloolaste unistusi ideaalsest (vana)linnast. Väiksemate linnade puhul toimus suuresti just tänu planeeringutele vanalinnade „leiutamine“; muutusid ka linnakeskkonna nägemise ja sellest kõnelemise viisid. Eksperdikeskne planeerimine viis selleni, et unistused irdusid üha enam tegelikest võimalustest ja kohapealsetest ootustest. Nii võib öelda, et ühelt poolt päästeti väikelinnade ehituspärand lauslammutustest, teisalt said paljud praegu väikelinnu kummitavad probleemid alguse juba 1970.-80. aastail, kusjuures parimat püüdvatel muinsuskaitsjatel oli põrgutee sillutamisel ka oma osa.
Oliver Orro (1982) on arhitektuuriajaloolane ja muinsuskaitsja, Eesti Kunstiakadeemia muinsuskaitse ja restaureerimise õppejõud ning nooremteadur. Olles ka ise EKA kasvandik (kunstiteadus, 2005), on Orro uurinud Eesti 19. ja 20. sajandi arhitektuuri, sealhulgas puithooneid, tööstus- ja militaarehitisi, kalmistuid, kommunaalmajanduse ja linnaehituse ajalooga seonduvat jm. Tema poolt Eesti Arhitektuurimuuseumis 2017. aastal kureeritud näitus „Kopli Sonaat. Vene-Balti laevatehas“ koos seda saatva raamatuga (kaasautorid Maris Mändel, Robert Treufeldt) pälvis suure publikuhuvi ning mitmeid tunnustusi (Eesti Kunstiteadlaste ja Kuraatorite Ühingu ja Eesti Kultuurkapitali Arhitektuuri Sihtkapitali aastapreemiad ning Eesti Muuseumide aastaauhind). Viimastel aastatel on Orrot paelunud Eesti muinsuskaitse ja restaureerimise ajalugu, eriti just muinsuskaitse roll linnaehituses. Tallinna kõrval on ta üha enam huvitunud Eesti väikelinnadest – valminud on uurimused Haapsalu, Valga ja Ida-Virumaa linnade kohta.
ELAV RUUM on Eesti Arhitektuurimuuseumi loengusari, kus astuvad üles nii arhitektid, ajaloolased, muinsuskaitsjad kui ka teised ruumispetsialistid. Muuseum soovib populaarses vormis tutvustada siinset arhitektuuriajalugu, tegevarhitektide loomingut ning käsitleda publiku osalusel meie elukeskkonnas toimuvaid muutusi. Sari on suunatud kõigile ruumist, arhitektuurist, selle lähiajaloost ja tänapäevast huvitatud inimestele. Loengusari on mõtteline täiendus arhitektuurimuuseumi püsinäitusele „ELAV RUUM: sajand Eesti arhitektuuri”, mis tutvustab siinse professionaalse arhitektuuri- ja ruumikultuuri arengut läbi 20. sajandi.
ELAV RUUM. Oliver Orro
23. jaanuaril 2019 kell 18.00 Rotermanni soolalaos
Sissepääs tasuta
