Mina, Lauluisa ja Kalevipoja-papa Friedrich Reinhold Kreutzwald, – ei tea, kas teie mind ka tunnete – tulin praegu Võru piirilt ähkides tagasi! Viskasin oma äsja võetud Stundenzettel’i ehk kontroll-lehe postijaamakomissarile vihaga tagasi, sest lutikad, need igavesed mustad husaarid ja punased saksad, andsid ennast juba enne linnast väljajõudmist nii tugevalt tunda, et …
Kutsar aitas küll kloppida ja pühkida – ilmselt ootas jootraha –, aga polnud minust enam peole sõitjat! Aknast hakkasid juba paistma võluvad mäelõhed ja kaugvaated, aga selline tunne tuli peale, nagu Plinius oleks tuld purskavat Vesuuvi vaatama läinud ja surma saanud! Ostsin veel turult neli noort kanakest, 30 kopikat paar, kaasa, et meil doktor Schultz-Bertramiga kirjanikkude suurel 95. aastapäeva koosolekul midagi tagareas närida oleks olnud, aga nüüd jääb kogu uhke sõit ära! Eks rumalad saavad siin elus ikka vemmalt maitsta, nagu ütleb doktori vana teener Adamson, aga no päris raske oleks sellises olukorras ka kõigest välja tegemata mõnda „Über den Wellen“- või „Wiener Blut“-valssi vilistada ja lõpmatult lutikaid litsuda!
Lasin endale Rossija hotellis ühe seebivanni teha, mille sisse pudel Kölni vett on pandud. Keha ja vaim on poolsurnud, ei tule täna siit enam teravmeelsuse särakuulisid … Ometi on Kirjanikkude Liidu asi mul ikka nagu mõnel Südamepapakesel armas olnud, sest kui teistel on kaardid ja vürhvelid, siis istun mina ju kõige parema meelega oma katusekambrikeses ja ratsutan suleruunakesel! Eks olen minagi mõelnud palju Kirjanikkude Liiduga seotud asjade üle. Omamoodi helluse tunne tuleb mul siis peale, tunne, mis on õrn nagu õilmetolm lille küljes ja mida alati nagu silmatera hoidma peab!
Üks küsimus, mis esiti kohe pähe kargab, on see, et kas Kirjanikkude Liit rohkem selline Peterburi pommiloopijate-anarhistide koosoleku sarnane asi peaks olema või siis nagu rohkem mõne peenema ja rahulikuma Musse-klubi moodi? Raske öelda. Arvan, et praegu on asi Reevelis võrdlemisi mõistlikult korraldatud. Loodetavasti on möödas ajad, kus mõni Smuuli-papa oma uhke musta jahitõllaga piki randa ringi ajas, kastid lesk Clicquot’ šampanjadega lõbusasti paukumas. Eks elada tahavad kõik ja süüa, seepärast on ikka mõistlik vaadata, et mõni teine vaiksem Kirjapapa oma tiibasid päris sorgu ei lase.
Kirjanikkude ideed hõljuvad ju gaasipallidena ääretus ilmaruumis, enne kui neist sadestused tekivad ja asi järk-järgult kindla massi moodustab, mis lõpuks raamatu kuju võtab. Seepärast pole lihtne otsustada ette, et just milline teos lõpuks loorberiehtes magusasti suigub … Kuidas sa niisuguste tegelaste karja – käpp südamel – õigesti karjamaale mõistad ajada? Eriti kui nad veel kogu aeg ka peenemat sorti tallimoona elu talvekuude jaoks manguvad? Pole lihtne ülesanne tõesti niisuguse Kirjanikkude Liidu Juhipapa olla! Nii et au neile, kes sellist Liidupapa ametit ikka kanda on tahtnud!
Ma arvan ka, et kõik kirjanikud võiksid Kirjanikkude Liitu kuuluda! Isegi minusugune Võru plotnik, kes juba kauges provintsis magus- või mõruhapukaid nägusid oma tegevusega ära teenib ja kirjanduse tarvis vaid mõnel juhuslikul jõudehetkel aega leiab. Ei saa ma ju oma töö vilju isegi väga näha, sest tänaseni pole Võrut linnavääriliseks pidanud ükski suur raamatupoekett, ei Apollon ega Rahvalik Raamat. Kui ma selle peale mõtlen, siis tuleb küll mul omaenda pruritus ani meelde, mille vastu vaid üks jahutav salv võib aidata.
Olen ka alati mõelnud, et Kirjanikkude Liitu võiksid kuuluda peale kirjanikkude ka nende teenrid! Kas või doktor Schultz-Bertrami vana Adamson, kes võib selliseid lugusid vesta, et tunned end ühe Puskaripapana, kes terve viinavoori on ära joonud! Mina arvan nii, et kui kaugemas ajaloos on Kirjanikkude Liidus mõnikord periooditi väga palju silmakirjateenreid olnud, siis tänapäeval võiks sinna ka vabalt mõne päris teenri vastu võtta. Tihtipeale käivad teenrid nüüdsel ajal ju paremini riides kui isandad! Mu endagi elust on rääkida selline lugu, kus ma ükskord von Lipharti juures Tormas ööbides leidsin end lamamas külmas talveaias, aga kutsar kanti kahel käel sooja voodisse, sest teda, kaabakat, minuks peeti!
Eks minugi käest on uuritud, kas Dorpati ja Reeveli kirjanikkude vahel ka miskit hõõrdumist on? Ei oska kommenteerida, elan ju Võrul, küll aga tean kindlasti seda, et Kirjanikkude Liit peaks rohkem hiirelõkse ühes pekiga provintsi saatma. Olen tähele pannud, et hiirtele on mokka mööda iseäranis 9. poogen minu „Kalevipojast“, millest mul ainult räbalad järel on. Minul on hoopis hiirtega väga suuri hõõrdumisi!
Eks on olnud ju aegu, kus kirjanikkudele vägevad eluhooned kroonu poolt kohe kesk Reevelit püsti pandi, minulegi ilus pronksist taburet põõsaste vahele Kadriorus istumiseks anti, kust üks niisugune maja kaunis selgesti kätte paistab. Vahel Undipapa sealt kirjanikkude kasarmust käis mu juures jalutamas, näitas, mis jälle kirjutanud oli. Ei osanud mina talle nõu anda, soovitasin vaid kogu asi riimides kirja panna! Aga eks oleks ju mõnus olnud endalgi säärast rentjääri elu elada uhkes palazzo’s nagu mõni parun Vietinghoff! Ometi on elukogemus mind õpetanud oma õhulosse säravate seebimullide kombel õlekõrre lõhestatud otsale rajama; et nad lõhkeda võivad, selleks peab üks kirjanik alati ette valmistatud olema. Nii et ikka esiti ja eelkõige minu arust iga kirjamees just oma ideede ja pookstavite suhtes peab nõudlik olema! Muidu võib juhtuda, et sinu tiivuline fantaasialaps kogu rohke kõrvalise abiga hoopis põrmu-ussikeseks moondub.
Olen kuulnud, et Reeveli pool jagatakse lahkesti kirjanikkudele ka kaugemaa ja tervisevete lubatähti Itaalia kuurorti ja Rootsi randa. Me võtaksime heameelega doktori ja tema vana Adamsoniga ühe niisuguse reisi ette. Mina paneksin selga oma läikivate nööpidega ametikuue, mida ma muidu aastas ehk vaid paar korda kannan, ja sõit võiks alata! Kõigepealt loomulikult Moskva linna ja siis edasi Shanghai Ekspressiga ida suunas. Jaava saarelt sõidaksime Balile väikese laevukesega, kus muusikud mängivad. Saadaksime endist teateid telegraafi teel. Reisil peaks meid igas jaamas muidugi voorimehed ootama, sest kuidas muidu puukastides lauahõbeda ööbimispaika saab, samovarist ja keedisepurkidest rääkimata? Ehk saab selle jaoks veidi lisaraha küsida kulka-aida Rahapapadelt? Seda saaks siis juba kirjanikkude tuuriks kutsuda! Võiksime ka riietada ühe pärismaalase Hurdaks ja teeksime ta näo puudriga valgeks! Esineksime kohalikes raamatukogudes ja lõkkeplatsidel. On ju Hurt kenakesti populaarne ja rahva seas armastatud mees. Paluksin sellist reisi kõigilt Otsustajapapadelt! Kogu võimaliku indiskreetsuse kiuste!
Vesi läheb siin vannis juba külmaks, peab hotellimamsli kutsuma. Õieti on see mamsel päris kenake, palju kenam kui minu paks Elisabeth kodus, kes niimoodi paisunud on, et voodissegi ei mahu. Pole mul sinna, abielusängi, tõesti, viimasel ajal enam asja olnud … Vahel öösiti pärast ametist tulekut olen seisnud kurvalt kummuti ääres ja pühkinud tugevast norskamisest väriseva portselanlõvi pealt vargsi tolmu … Eks siin Rossijas ole nii palju sänge ja mamsleid küll, et võid kas või iga öö ise voodis magada ja mamslitega maadeavastajat mängida, nagu mõni suur ja õpetatud metslaste uurija! Pealegi, täna küll ei oota mind keegi koju …
Seepärast lõpetan lühikese anekdoodiga, mis mul alati meelde tuleb, kui ma ex officio vangimajas patsiente pean külastama. Lugu selline: üks vürst oli kirjanikule oma luuletusi ette lugenud, sellele aga polnud need meeldinud. Vürst lasi kirjaniku siis vangimajja panna. Kuu aja pärast käsutas vürst kirjaniku jälle kohale ja luges uuesti. Kirjanik olla jooksnud ukse juurde ja palunud end parem vanglasse tagasi saata!
Jah, eks elul ole ikka mõni kõva pähkel varuks, millest rohusööjate hambad jagu ei saa! Uhke ja õnnis on olla aga üks õige kirjamees!
Tervitades ja õnnitledes Kirjanikkude Liitu 95. loorberi-aastapäeva puhul!
Teie
kõige ustavam
Friedrich Reinhold Kreutzwald
PS Et ma enam Võru postijaamakomissari näha ei julge, siis andsin selle kirjakese ühe läbisõitva tervishoiuinspektori kätte, kel kummaline ja minu omaga hirmutavalt sarnane nimi on – Kreutzmatsin.