Mida peab arvama kodanik, kes on õigust otsides riigikohtuni jõudnud ja sealt vastuse saanud, et tema kaebus on ilmselt (muu hulgas ka ‘arvatavasti’, ‘nähtavasti’) põhjendamatu?
Kui asutus saadab isikule ametliku kirja, võib sel olla kolm eesmärki: informeerida kirja saajat millestki, küsida temalt mingeid andmeid või veenda saajat toimima teatud viisil, reageerima mingi tegevusega. Viimast tüüpi kirjades on tavaliselt kaks osa: direktiivne osa, kus veendakse kirja saajat midagi tegema, ja taustaosa, kus seda soovi põhjendatakse.
Viisakusstrateegiat järgides esitatakse oma soovid enamasti palvena: mitte tehke, vaid palun tehke… või palume teil teha… Suhtlusosaliste nimetamine rõhutab palumise otsest tähendust – meie palume teid või mina palun teid midagi teha. Kui palun esineb teksti alguses üksi – Palun makske kassasse või Palun maksta kassasse, siis on palumine kui tegevus taandunud ja palun on lihtsalt formaalne, lauselaiendina esinev viisakusvormel. Makske kassasse või Maksta kassasse on iseseisev käsklause, mitte palumise objekt. Seejuures on Maksta kassasse hoopis tugevama kamandamise varjundiga kui Makske kassasse, sest käskiv kõneviis on siiski isiklik pöördumine adressaadi poole, da-tegevusnimi on aga umbisikuline ega viita korralduse saajale. Seega võib paluma-verbiga seotud viisakusvormeleid vaadata hierarhiliselt: siin vaadeldutest kõige viisakam on palume teil teha seda ja seda, seejärel palun tehke seda ja seda ning kõige formaalsem palun teha seda ja seda. On ka veel viisakamaid malle, kui palumine esitatakse nominaliseeritult: pöördun teie poole palvega, mul on teile palve vms.
Asutus esindab võimu ja tema palved on tõlgendatavad korraldustena, mille täitmist kirja saajalt eeldatakse. Sellegipoolest on demokraatlikus ja tsiviliseeritud ühiskonnas vaikimisi omaks võetud tava, et korraldusedki esitatakse viisakas vormis palvena.
Kui ma mitte milleski süüdi oleva juhusliku pealtnägijana saan politseijaoskonnast esmapilgul viisaka kirja, mille pealkiri on KUTSE ja allkirjaks Lugupidamisega NN, juhtivinspektor, siis on üsna hirmutav lugeda umbisikulises vormis korraldust “Olete kohustatud ilmuma kriminaalasjas nr /…/ tunnistajana ülekuulamisele /…/ kriminaaltalituse raskete kuritegude grupi politseijuhtivinspektor NN juurde aadressil /…/” Viisakusstrateegiale räägib vastu nii isikliku pöördumisvormeli puudumine kui ka see, et kirja saatja ei esine kirja tekstis mitte mingil viisil. Kuigi saatja on seesama inspektor ise, kes alla kirjutab lugupidamisega NN, on ta kirja tekstis ennast nimetanud kolmandas isikus. Ametlikkust ja käsutamist rõhutab ilmuma-verb tavateksti tulema asemel. Ja ometi ei ole kirja nimetuseks korraldus, nagu sellise teksti puhul oleks ootuspärane, vaid kutse. Kirjas endas ühtki keelelist viidet kutsumisele ei ole.
Kirja vormistusviis viitab oletusele, et adressaat ei taha kirjas väljendatud soovi täita, et kirja saatnud asutusega suhtlemine on kirja saajale vastumeelne ja teda tuleb selleks sundida. Eriti sobimatu on kirja ähvardav toon selle tõttu, et käesoleval juhul oli visiidi aeg varem telefoni teel kokku lepitud.
Tahteavaldusega kaasneb tavaliselt soovi põhjendamine. Ametikirjade uurijad on tõdenud, et direktiivsetes kirjades esitatud põhjendused on ratsionaalsed ja informatiivsed, sisaldades viiteid dokumentidele, faktidele, statistilistele andmetele jne, mille eesmärk on tõestada, et esitatud soovi või palve täitmine on vajalik. Viiteid negatiivsetele sanktsioonidele, mis soovi täitmata jätmisele järgnevad, esineb ametikirjades suhteliselt harva. Sellisele võimalusele, et esitatud juhtnööre ei täideta, asutuste kirjad üldjuhul ei viita.
Politseist saabunud kirja teine lõik algab üsna viisakalt: “Kui teil ei ole võimalik määratud ajaks ilmuda…” Sellele järgneb aga juba kirja algusosast tuttav kamandamisvormel olete kohustatud sellest viivitamata teatama, kus käskija võimupositsiooni rõhutab eriliselt ajamäärus viivitamata. Kirja lõpuosa koosneb ähvardusest ja sanktsioonide loetelust, mis järgneb korralduse täitmata jätmisele (Menetleja kutsel ilmumata jäänud väljakutsutud kahtlustatava, süüdistatava, süüdimõistetu, kannatanu või tunnistaja suhtes võib kohaldada sundtoomist või kuulutada ta tagaotsitavaks…).
Võimu üleolevat ja kodanikke ühtse, individualiseerimata alluvate massina käsitavat suhtumist väljendab ka rinnastav loetelu, kus võrdsetena esitatakse kahtlustatav, süüdistatav, süüdimõistetu, kannatanu või tunnistaja, kuigi kirja alguses on kutsutu identifitseeritud üheselt kui tunnistaja. Sellist loetelu saab tõlgendada vaid nii, et kirja saatjale on täiesti ükskõik, kas ta suhtleb kannatanu või süüdistatavaga.
Niisiis on selle kirja saatnud riigi ametiasutus sellesama riigi süütule kodanikule, keda ta ei palu, vaid käsib ja kellele ta oma soovi ei põhjenda, vaid ähvardab, mis kodanikuga juhtub, kui too käsku ei täida. Miks ta nii teeb? Reapolitseinikke ju õpetatakse kodanikega viisakalt käituma, miks pole see laienenud politsei ja kohtu kui institutsiooni kirjalikule suhtlemisele kodanikega?
Keelekasutus on kõige üldisem sotsiaalse käitumise vorm, ja selline sotsiaalse käitumise vorm, kus me oleme kõige rohkem sõltuvad “tervemõistuslikest” eeloletustest, s.t me peame teatud keelekasutustavasid loomulikeks, konventsionaalseteks, nende valikut ja tähendust küsimärgistamata ja neile hinnangut andmata. Võim peab ennast taastootma ja kasutatavate keeleliste valikutega kinnistatakse ja loomulikustatakse üha uuesti sotsiaalseid rolle ja identiteete, mis kummalegi suhtlusosalisele on võimu poolt määratud. See, kelle käes on võim, valib suhtlusviisi ja alluvatel tuleb sellega vigisemata leppida. Või ei tule?
