“Olen õppinud piirangutest lugu pidama, ettetulevaid takistusi eelisteks pöörama.”

8 minutit

 

Noam Ben-Jacoviga vestlesid Silja Saarepuu ja Villu Plink

 

Kutsusin Noam Ben-Jacovi kunstiakadeemia üliõpilaste ette, kuna mul oli teada tema põhjalikkus, nõudlikkus ja energeetilisus, tema tööde kvaliteet. Teadsin, et ta on nii mõneski välisülikoolis meistriklassi andes välja marssinud, kuna üliõpilased on loiud ja huvitud. Meie puhul küsis Noam ka minult ette, kas mu üliõpilased on lambad. Väitsin sirge seljaga, et ei ole lambad. Ja tal oli võimalus selles siin veenduda.

Noam Ben-Jacov on kunstnik, keda pole lihtne lahterdada, tema jaoks ei ole sahtlit, ta on kummutiväline mees. Hariduselt ehtekunstnik, kutsumuselt teatraal, andnud sugestiivseid etendusi oma töödega, mida ta ise nimetab body-related objects, paljudes muuseumides ja alternatiivsetes paikades kogu maailmas.

Kui ta sammus hilissügisesel hommikul paljaste varvastega mööda Laia tänavat Von Krahli poole, ütles ta, et paljaste varvaste eelis on see, et need kuivavad vihmast ja lumest kiiremini ära kui sokid ja saapad.

Oleme püüdnud välisõppejõude kutsudes hoida tasakaalu. Anda üliõpilastele võimalusi töötada koos kotkapilguliste kontseptualistidega ja ka oma ala tehnoloogilisi peensusi tundvate proffidega. Et kõik küsimused saaksid kaetud – miks midagi teha ja ka see, kuidas teha. Üksnes kontseptuaalsusega kaugele ei jõua, ka teha peab oskama. Noam suutis süstida mõlemat.

Oleme toetuse eest tänulikud Hollandi saatkonnale ja Von Krahli teatrile.

Osaga nädala jooksul valminud töödest saab tutvuda 12. novembrini kella 10 – 18 Põhja puiestee 27a asuvas endise Tallinna elektrijaama katlamaja ruumides. Sissepääs Linnahalli-poolsest punasest uksest.

Kadri Mälk

 

Silja Saarepuu: Alustame sellest, kuidas teie tegevust ja objekte defineerida. Oma märkmikus tähistasin seda esialgu x-iga. Tulin presentatsiooni eelteate peale kohtuma ehtekunstnikuga, kes oma ehteid moodsa tantsu kaudu elustab, tulin vaatama kullas ja karras paabulinnutantsu, ees ootas aga midagi muud. Kas te ise nimetate oma objekte ehteiks?

Noam Ben Jacovi: Ei, palun ei. Mul pole midagi ehtekunsti vastu, kuid ehtega pole siin mingit seost.

Villu Plink: Kui palju te end ehtega üldse seostate?

Olen õppinud, kuidas kivi istutada, kulda valada ja ilusaid asju teha. Kuid kõik see pole minu jaoks. Ma austan väga inimesi, kes sellel alal heal tasemel tegutsevad, kuid see ei ole minu formaat.

Võin ka teha rõnga, mis sobib sõrme, aga see ei pruugi tingimata sõrmus olla. Tegelemine koreograafiaga ei tee kellestki kohe koreograafi. Kuidas end (või oma töid) määratleda, sõltub sellest, kuidas mõtled ja kelleks end ise pead, aga tituleerida selle põhjal, mida keegi on kunagi õppinud…

Enne seda kui ehtekunstiga kokku puutusin, olen ka kokandust õppinud ja veel varem entomoloogiat. Ometi pole ma ei kokk ega entomoloog.

S. S.: Sel juhul seostub teos “Egg”/“Muna” hiiglaslike kärbsesilmadega… Aga ikkagi, kuidas nimetada x-i teisisõnu?

Nimetan neid  kehaskulptuurideks (body-sculpture, body-related objects), kuna need pole ei maal, skulptuur, ehe ega performance või tants.

Mu performace’ites on mu kehaskulptuurid füüsilises liikumises, aga ka mu ülejäänud tööd on otseselt või kaudselt seotud füüsilise, mentaalse, emotsionaalse, ka psühholoogilise kehaga.

S. S.: Kas suhestute oma kunstis ka näiteks päevapoliitiliste teemadega?

Tankiga ma muuseumi ei sõida ja surnud lehma ma ei eksponeeri. Pigem paeluvad mind elu pisinüansid. Puudutada miskit vaid nõelaotsaga on minu jaoks suurem väljakutse kui vere ninast väljalöömine. Oma tööde kaudu ma oma meelsust ei esita, olen valinud eneseväljendamiseks poeetilisema, eelkõige autobiograafiast lähtuva vormi.

S. S.: Video-performance’is “Egg” tantsib teie lapseootel abikaasa. Kas selle töö inspireeris konkreetne situatsioon?

Ei, objekt valmis juba varem, aga abikaasa seisund mõjutas protsessi kulgu ja ka tulemust. Ma kutsun seda “Minu munatantsuks” (“My egg-dance”), sest tollal ma tegelesin inimeksistentsi transformatsiooni/arengu küsimustega, üksikisikust isaduseni: kuidas kõik saab olema, kas see, mida näeme, ongi see, mida ootame jne.

S. S.: Kas teil on päris oma tantsijad?

Tantsijatel on tähtis osa minu tööde esitamisel. Pole kerge leida inimesi, kes mõistavad, mida ma tahan ja miks ma neil  just seda teha palun. Nii et pärast kehaskulptuuri füüsilist valmimist töötan sellega edasi. See tähendab, et mul on täpsed nõudmised tantsijale, kuidas ta peab edasi andma minu loodud atmosfääri. See on minu jaoks eduka performance’i märk. Kui ta teeb täpselt minu juhendite järgi, siis võin öelda, et see on sitt performance. Täpselt samuti, nagu saab tuld kustuda mitut moodi: kas lülitada kõik pirnid korraga välja või keerata valgus aeglaselt maha. Ka tantsija võib skulptuurile mitut moodi läheneda.

V. P.: Kui palju te tantsijale ette ütlete?

Kõik, absoluutselt iga detaili. Üritan neile pea sisse tungida – ja nemad omakorda minu pähe.

S. S.: Kas tantsijaid võib pidada materjaliks, mida oma töödes kasutate?

Elav ja hingav element, mis on väga oluline tööde lõpliku esituse juures.

V. P.:  Kuidas tasakaalustate liikumise ja muusika?

Ma ei tööta muusika alusel, samas on muusika omamoodi vaip, mis aitab tantsijal raamis püsida. Mõnikord toetub tantsija liialt muusikale, kuid see ei vasta minu ootustele. Pean oluliseks, et tantsija kuulaks muusika nüansse ja lisaks need minu loodud atmosfääri.

V. P.: Samas tekitavad nii skulptuurid ise kui ka tantsijad heli. Kas olete selle juba algselt oma performance’itesse sisse arvestanud?

Mulle meeldib töötada heliraamiga, mis ühendab kogu laval toimuvaga (hingamine, sammud, töö ise) suhestudes selle tervikuks.

V. P.: Miks kasutate oma töödes ohtralt metalltraati?

Mitmel põhjusel. Traatkonstruktsiooni läbipaistvus vastandub keha täiusega, see sobib hästi minu kujuteldavasse atmosfääri. Traat on kaalult kerge ja painduv, seda on kerge töödelda.

Üldiselt liigun lihtsate algmaterjalide pinnal, et mitte mässida end tööprotsessi käigus igasuguste tehniliste probleemide lahendamisse. Väga spetsiifiliste materjalide otsimine tähendaks ajaraiskamist ja toppamajäämist. Muidugi pööran tähelepanu tehnilistele eelistele ja ettetulevatele puudustele. Olen õppinud piirangutest lugu pidama, takistusi eelisteks pöörama. Kui ei õnnestu nii, siis proovin teisiti!

S. S.: Kas üheks traadi kasutamise põhjuseks on ka soov muuta joonistused ruumiliseks.

Traat võib olla hea pliiatsi asendaja, kui tead, kuhu soovid jõuda.

S. S.: Kas alustate alati sketšidest või teete teinekord ka makette?

Ka maketid on joonistused. Sketšide tarvis võtan pliiatsi, samas on traat ka väga hea aseaine. Võtan pliiatsi, traadi või mis tahes vahendi, mille abil saan lihtsalt ja kiiresti kristalliseerida tekkinud ideid.

V. P.: Kirjeldage palun  oma tööprotsessi.

Traditsioonilise teose puhul, olgu see siis  maal, ehe, skulptuur, saab see ühel hetkel valmis. Selle võib viia näitusele, sealt edasi järgmisse galeriisse või muuseumisse, võib-olla keegi ostab selle ära. Põhimõtteliselt võid oma valmistööd esitleda ikka uuesti. Minu meetod on kaheraundiline: esiteks realiseerin idee, otsin tantsija ja panen ta liikuma, otsin raha, administreerin jne. Kui kõik on paigas, siis järgneb teise raundina performance reaalajas.

S. S.: Kas pärast performance’it on järgmine samm selle videodokumentatsiooni näitamine?

Videot ma näitusele ei pane, video on rohkem dokumentatsioon kui iseseisev teos.

S. S.: Aga koos joonistustega?

Sel juhul moel küll. Võin öelda, et mõnes kontekstis toimib makett isegi paremini kui valmistöö. Valmistöö on suur, kahtlemata muljetavaldav, hästi vormistatud, tih
ti vastuolus tantsija higise kehaga. Makett on kergest, üldjuhul mitte kõige paremast materjalist, ja väga spontaanne. Mulle on sketšid väga tähtsad. Vahetud. Samal ajal ei ole valmistöö protsessi lõppfaasis koos tantsijatega enam nii vahetu kui see aeg, kui valmistan ateljees üksinda maketti.

S. S.: Kas olete kunagi mõnd oma elavaks ettekandeks mõeldud  kehaskulptuuri ka “magavas” asendis postamendil näitusel eksponeerinud?

Otseselt mitte, fikseeritud ruumilises asendis aga küll.

V. V.: Kus teie töid veel näha saab? Kas ainult teie ateljees?

Soovite osta? Kaks tööd olen müünud muuseumile, kahes teises muuseumis on mu tööd väljas fotodena.

V. V.: Mida andis teile Tallinna workshop?

Mulle meeldis see workshop, sest tudengite grupp oli väga innukas, enamus tuli väga hästi kaasa. Kõige lihtsamaist vahendeist piisas heaks tööks, ei raisatud aega. Igatahes andis see ka mulle palju energiat.

Kahju on vaid, et ma suurt muud ei näinud kui hotellituba, ja seda, mis jäi mu teele von Krahli teatrini ja tagasi, kuigi kõik oli pisut teistsugune kui hommikul…

 

Jaga

Samal teemal

Jaga
Sirp