Ülle Marksi ja Kamilla Sziji ühendab ühine aeg Győri linnamuuseumi korraldatud kunstnike külas, mõlemad on saanud ka linnamuuseumi auhinna. Rahvusvahelise mõõtme ja tunnustatuse kõrval on mõlema kunstniku töödele iseloomulikuks jooneks nende maanialikkus: kunsti rangus, puhtus, otsustav ülesehitus, süvenemine. Meie kannatamatus, aeglust halvustavas, uudsust taga ajavas maailmas edastavad haruldasi ja moestläinud žeste nii eesti kui ungari kunstnik. Nad ei pelga asju paika sättivat kordust. Nende kujundimaailm on loodud peenelt, mida ei põhjusta mitte materjal ega tehnika, vaid eelkõige looja kontseptsioon. Isegi siis, kui näitusesaali astudes jäävad esmalt silma erinevused: Kamilla Sziji korrapäratud, abstraktsed jooned ja Ülle Marksi erilise kunstipärasusega joonistatud põrnikad. Muinasjutuline liblikavõrk justkui sooviks loodust endasse püüda, et selle erilist loomingut kaitsta. Kamilla Sziji sinka-vonka „joonkood” on tõepoolest elu lõng, ühekorraga juht ja võrk, mis haarab oma kerguse ja kiirusega, pidades vastu igasugusele olukorrale. Joon sisaldab endas hulgaliselt „lõngale” omistatud mütoloogilisi tähenduskihte, see käib läbi lõputult käänulise tee, alates sirgest kuni sõlm(punktide) tihenemiseni.
Kui Kamilla Sziji pildid tutvustavad protsesside lõputuid võimalusi, kõneleb Ülle Marks variatsiooni lõputusest. Ta mitte ainult ei joonista looduse mitmekesisust tutvustavaid paiku üha uuesti (kuigi, kahju ei tee ka neid uuesti ja uuesti avastada), kuid nendest õrnalt aimatavatest erinevustest tekib imetlusväärne, käsitlematu paljusus, mis avaneb meile Ülle Marksi töödes visuaalselt. Kuna mõlema kunstniku teostes ning nendega võrgulaadselt läbi punutud näitusesaalis on see põhjalikult läbi mõeldud, tekib saalis vastastikuse mõistmise meeleolu. 2009. aasta mai lõpuks oli Tallinn tihedalt täis Ungari-teemalisi kunstiüritusi. Deco galeriis oli võimalus tutvuda fotograaf Zsolt Szamódy (1956, Ungari Fotokunstnike Liidu esimees) töödega. Szamódy loomingu esimest perioodi on motiveerinud sotsiograafia, eelkõige tema kodukoha, Budapestist 60 km kaugusel asuva kunagise sotsialistliku tööstusja kaevanduslinna Tatabánya vaesustuvate ja ühiskondlikult allakäivate tööliste elu, samuti tühjenevad ja mahajäetud tööstushooned.
Tuntuse on saavutanud kunstniku Ungari ajaloos aastasadu olulist rolli mänginud Komáromi tutvustav sari. Huvipakkuvaks katseks võib pidada kirjanik Tibor Wehneri ja graafik Ádám Lévaiga ühiselt välja antud teost, milles autorid on jõudnud Tata järves elava „koletise” jälgedele (2003). Ka Tallinna Deco galeriis väljas olnud sarja „Meri” määrav aines on vesi. Szamódy, kes on muuseas suurepärane purjetaja, on ammutanud inspiratsiooni merel veedetud ajast. Kunstniku mustvalgetel merepiltidel haarab vaataja tähelepanu peegeldus, materjalide kokkupuute ja tiheduse kujutamine. Valguse uurimise vallas on tähelepanuväärseid tulemusi saavutanud tema eelkäija, Bauhausi silmapaistev ungari päritolu meister László Moholy-Nagy. Szamódy pildid ei põhine traditsioonilisel narratiivil, vaid materjali olemusele fokuseeritud tükikestel. Nii on saavutatud peaaegu et abstraktsed vormid.
Tõlkinud Siiri Erm
