Enne seda oli küllalt pikk ja keeruline tee oma filmide juurde, paljutõotavad amatöörfilmid ja nendest johtuvad suuremad ja väiksemad ebameeldivused, omamoodi loomulik reaktsioon igale tõsisemale andesähvatusele umbusust ja kahtlustamisest haiges ajas. Pärast viljakat aastatosinat tuli aga väga pikk kinovaikus. Paradoksaalselt just oma riigi taastekkimise järel. Nõukogulikes ideoloogiakoridorides süsteemi kirstunaelaks nimetatud Neuland võinuks ju uues ja loomulikus aegruumis, kuldses ja küpses loomingueas ennast viimaks ometi tsensuurivabalt teostada, aga see rahutu inimene kadus pikkadeks aastateks hoopis teistele, kunstist kaugetele elutandritele. Ta meeletu energia otsis rakendust, väljakutseid ja elamusi mujal.

Sõbrana võin kinnitada, et päris niimoodi see ei olnud. Üheksakümnendail ja ka uuel aastatuhandel üritas Olav Neuland tegelikult korduvalt tagasi tulla. Tal oli ideid ja plaane, üks fantastilisem ja grandioossem teisest. Mõnedki neist sai vana koostöökogemuse toel kahekesi üsna suures ulatuses lahti kirjutatud. Paraku jäidki need üritused käsikirja või arvutifailidesse. Ning alles nüüd kuulsin sedagi, et päev enne hukkumist lõpetas Neuland uue stsenaariumi.

Neuland rääkis lendamisest sageli. Ka siis, kui ta veel lendur ei olnud. Mida aeg edasi, seda enam soovis ta mõtestada seda, mis inimestega maa peal toimub, piltlikult öeldes ülaltvaates. Kui mitte lausa jumalikust kõrgusest, siis vähemalt linnulennult.

Olav mõjus mingis mõttes salapärase ja igavesti rahutu noorukina. Sellisena, kellel on veel väga palju ees. Mehena, kellel on veel väga palju ütelda. Ja kellel on selleks veel väga palju aega.

Nagu selgus, sai aeg äkki Piibe maantee kohal otsa.

Olav Neulandit jäävad leinama omaksed, lähedased, sõbrad, kaaslased mitmelt eluetapilt. Teda leinab Eesti Kinoliit. Nüüd peame ühest oma kõige andekamast ja salapärasemast filmire?issöörist rääkima ainult minevikus.