Millest lähtudes seekordse kava kokku panid? Mäletame eelmist suurt autoriõhtut, Tartu lauluväljak vaimustunud publikust tulvil. Sama korrata ju ei saa …
Põhiline erinevus on selles, et seekord „Nukitsamehe” lugusid ei ole – kui, siis üks lisapalana. Suure orkestri ja koori kasutamise võimalus ei avane eriti tihti, nii on selles kavas eelistatud need laulud, millel on orkestratsioon. Päris mitme numbriga on esindatud kaks muusikali: üks on „Thil Ulenspiegel”, millest ei ole siiani ühtegi salvestist.
Aga teoksil ju on?
Jah, Linnateater tegeleb sellega. Ja teine on Vanemuises mängitud „Lumekuninganna”, mis nüüd saab korra ka kontserdilavadel käia. Ülejäänud kava on lauludest, mis on saanud hiljem endale orkestreeringu. Kuna laval on koor, vokaalansambel Meelega ja muidugi ka solistid, siis pidin vaatama, et igaühel oleks midagi teha. Mõte niisugune kontsert korraldada tuli Tartust Kadri ja Riho Leppojalt ja selge, et tegev on ka algatajate koor, mis samuti mõjutas repertuaarivalikut. Nii et väikese saateansambliga lugusid on seekord suhteliselt vähe, bänd aga lööb orkestrilugudeski enamasti kaasa.
Need muusikalid on aastatest 1987 ja 2006. Kas kasutasid ka võimalust, et suur orkester on käes, ja kirjutasid midagi spetsiaalselt nendeks kontsertideks? Või polnud tahtmist ega aega?
Pigem ei olnud tõesti aega, aga kiusatus üht uut lugu näidata ikka oli: selle võtsin tänavu Saaremaa ooperipäevadele tehtud muusikalavastusest „Käsikivi kosmosest”.
Kas sul pole kogu oma loometeel olnud kiusatust luua ka n-ö puhast muusikat? Või oled üdini ansamblist ja vajad alati loomepartnerit, olgu filmi, lava või siis vähemalt teksti näol?
Nojah, ikka on tulnud kirjutada millegi jaoks, kas teatri- või filmimuusikat. Teatrile olen teinud ka orkestrimuusikat, aga see oli eelmise riigikorra ajal, kui niisuguse asja tegemiseks oli mõeldav palgata orkester. Hiljem hakkasin olude sunnil kasutama elektroonikat, aga ikkagi orkestreerides. Periood, kus üks tellimus järgnes teisele, oli päris pikk. Nüüd, vanemas põlves, ehk tekib suurem vabadus … Üks libreto on mul ootel ja kangesti tahaks teha sellest muusikalise teatriloo – see ei oleks siis tellimus, teeksin ära ja siis vaatame, kas keegi seda lavastada tahab.
Kui peaksid partnereist valima, kas teater või film, siis kuidas otsustaksid?
Ei oska üht teisele eelistada. See vahe on ju kõigile teada, et teater on elus ja võib igal õhtul erineda ka muusikaliselt, aga filmis jääb kõik nii, nagu paika sai pandud. Ometi olen mõlemat suure rõõmuga teinud. Ja kui tänapäeva vaadata, siis kinos peaaegu ei käigi, sest sealne heli on minu kõrvale liiga tugev ja popkorni lõhn pole ka just meelt mööda.
Teatris, vähemasti muusikalavastustes, oled loojana ilmselt iseseisvam.
Loomulikult, mõne filmiga pidanuks see ka niimoodi olema, kui on muusikaline film nagu „Nukitsamees” või „Karoliine hõbelõng”, aga praktika näitab, et filmi puhul on režissöör ikka see pealik, kes otsustab, mis ja kuidas. Aga teatris ja lugude puhul, mida võib tinglikult muusikaliks nimetada, on muusikal loomulikult oma roll ja lavastaja peab sellega arvestama. Kuigi teatrilepingutes on punkt, et lavastajal on õigus numbreid ümber tõsta ja oma äranägemist mööda talitada, saab muusika looja mingil määral kaasa rääkida. Näiteks Vanemuise „Nukitsamehe” lavastamise juures ma ei olnud ja seal on mõni asi, mille oleksin soovitanud teisiti teha.
Autorid suhtuvad oma teose käekäiku siiski küllalt erinevalt: mõni püüab iga esitust ja salvestust suunata, teine jälgib huviga, mida interpreet välja pakub. Sina oled sageli, olgu juubelikontsertidel või „Käsikivi …” etendustel, ka interpretatsiooni faasis kaasas. On see eelis?
No ikka, kui on tegemist esmalavastusega, siis olen olnud selle sünni juures. Omal ajal näiteks olin Šapiro draamaproovides järjest nädal aega: katsetasin muusikalõike, et mida kuhu, proovidest saadud muljete põhjal sai veel midagi juurde tehtud või kohendatud. Selle viimase, „Käsikivi kosmosest” juures olin ka päris ohtrasti, ja mitte ainult sellepärast, et ma ise mängisin bändis.
Kuuldavasti kavatsed ka Estonias etendustel kaasa mängida. Miks?
Tore on osaleda noortebändis! Need mängijad on ju 20aastased. Ka ei ole saade, mis puudutab klahvpille, viimse noodini välja kirjutatud ja isegi seda, mis kirjas, mängin ise vabamalt. Tõenäoliselt päris kõigil etendustel ei jõua ma mängida, kuigi teen seda hea meelega – noored on väga võluvad nii oma laulmise kui ka näitlemise poolest.
Kui vaadata neid lauljaid, kellega sel suvel tuuritasid ja kes nüüd, eile Jõhvis, täna Pärnus, homme Tallinnas ja pühapäeval Tartus laval, siis oled põlvkondlikus mõttes juba mitmendal ringil: Lehtlaanest Leplandini …
Mul oli kiusatus ka üks oma põlvkonna laulja „värvata” – Ivo Linna, hea sõber –, aga paraku oli tal just Tallinna kontserdi päev ammu kinni pandud. Nii ongi esitajad tõesti järgmise või ülejärgmise põlvkonna omad. Kuna mitmed nende hulgast on võtnud ise minu lugusid teha ja kutsunud endaga koostööd tegema nagu Liisi Koiksoni ansambel Meelega ja Lauri Liiv, siis on mul olnud hea meel, et see, mis ma teinud olen, läheb ka noorematele korda.
Kas näed põlvkondadel ka olulisi erinevusi?
Ühelt poolt on tehnoloogilised erinevused selged: asjad, mida tänapäeval salvestatakse, kõlavad hoopis teisiti kui mõnikümmend aastat tagasi. Eks mingil määral on oskused vist ka paranenud: minu nooremas põlves pidas mõnigi artist mu laule liiga keeruliseks ega julgenud neid ette võtta, kuid nüüd panevad noored inimesed neid ilma eelarvamuseta kavva ja tulebki hästi välja. Hea näide on laulvate näitlejate seltskond nii Linnateatris kui ka nukuteatris, mõlemad on päris ohtralt minu laule laulnud. Selles mõttes arvan küll, et kui kuskilt maalt läheb maailmas järjest hullemaks, siis teiselt poolt lähevad inimesed ikka andekamaks ka.
Arvaksin, et teksti väga oluliseks pidava heliloojana eelistadki laulvaid näitlejaid.
No päris nii ei saa öelda, et ühtesid eelistan, pealegi on näitlejad ikka näitlemisega hõivatud, sellepärast on ka „Ulenspiegeli” salvestamine nii kaua aega võtnud. Aga võib ehk öelda, et näitlejad mõtlevad rohkem teksti ja sisu peale. Sellega ei taha ma öelda, nagu lauljad ei mõtleks – mõne loo puhul olen soovitanudki, et tehku seda ikka nii nagu näitlejad. Pisuke vahe ehk ikka jääb.
Eks heliloojadki väärtusta ja kasuta teksti erinevalt – sina oled teksti primaarsust alati toonitanud.
Jah, veelgi enam – eestikeelset teksti. Olen üritanud seda keelt muusikasse panna niimoodi, et seal ei oleks suuri moonutusi, ebaloomulikke venitusi ega silpide pikendusi. Tahes-tahtmata tuleb mingid vokaalid laulda pikemalt, aga siis on oluline, millist silpi ja vokaali pikemalt laulda. See on kõik võimalik eesti keeles – jah, selles mõttes natuke erinev Karl-August Hermanni lähenemisest.
Nii nagu oled truu oma loomingulisele käekirjale – sinu muusika tunneb alati ära –, oled ustav ka oma loomingupartneritele ja koostöö ei piirdu enamasti ühe teosega.
Siiski, need kontaktid on tunduvalt harvemaks jäänud ja paljuski juba minevikus. Omal ajal valis Priit Pärn mind oma filmidele muusikat tegema, ja nii ta läks. Nüüd on ta korra proovinud ka Tüüriga ja ühe filmi üldse ilma muusikata … Ja teatris olid omal ajal Komissarov, Mikiver, Šapiro väga pikka aega, Elmo Nüganen. Kuigi – Elmoga ühistöö on vist ainult üks lavastus (teise juures olen natukene ka
olnud), aga klapp annab lootust, et tulevikuski võib veel midagi sündida. Tekste olen varasemal ajal valinud ka luulekogudest, aga Leelo Tungal on hea sõber, kellega töö hästi sujub. Nii on kuidagi loogiline, et uue teksti otsimisel läheb esimene kõne Leelole, et kas tal on mahti. Koostöö puhul mängib rolli küll, et tunned inimest pikemat aega ja mitte ainult kui lavastajat või poeeti, vaid et see suhe on sügavam. See kindlasti mõjutab teineteise mõistmist.
Oled varasest noorusest muusikategemisega väga hõivatud olnud: ikka mitu tellimust ootel, paralleelselt tihe kontserdigraafik Lembit Saarsalu, kiigelauljate või paljude teiste jazzmuusikutega. Selles kontekstis võib üllatuda, et oled uuel sajandil, eeskätt heliloojate liidu esimehena, tõusnud üheks meie muusikaelu liidriks.
See on nõrk iseloom. Juba siis, kui töötasin Noorsooteatris, kutsuti mind konservatooriumisse. Ega ma kohe tuld ei võtnud – ma ei kujutanud ennast õpetajana ettegi –, lasin ikka paar aastat endale auku pähe rääkida, kuni lõpuks läksin proovima. Tunnen kaasa oma esimestele üliõpilastele, sest õppisin alles ise õpetamist, aga see hakkas mulle meeldima. Kadunud Helju Tauk oli üks taganttõukaja, et siia kabinetti sattusin. Kuigi pidasin tema arvamustest väga lugu, ei lasknud ma ennast pehmeks rääkida. Kuni juhtus see kahetsusväärne asi, et Raimo Kangro lahkus ja keegi juhatusest pidi siis kt-koha aastaks võtma … Siis tulid valimised ja nüüd olen selles ametis juba kümnendat aastat. Aga ma ei ole iialgi pürginud selle poole, et endale üks või teine positsioon võita. Heliloojate liidu esimehe amet on kaasa toonud muud kohustused nagu kuulumine muusikanõukogu, infokeskuse ja autorite ühingu juhatusse. Ja kultuurkapital muidugi, sinna sattusin juba siis, kui Lepo Sumera oli siin esimees – olin helikunsti sihtkapitalis kaks tähtaega järjest ja pärast veel kaks tähtaega. Ega keegi väga põle tahtmisest sinna kuuluda, aga keegi ju peab minema. Samas on selline seotus loomulik ja leian, et see on mulle kasuks tulnud: orienteerun päris hästi selles, mis eri žanrites toimub, kuni selleni, milline raha kuskil liigub, mis tundub õiglane ja mis üle mõistuse, aga tuleb ette, et küsitakse …
Mulle näib, et pigem on sinu valikuid määranud hoolivus, mitte nõrk iseloom. Kui palju õnnestub tegelikult mõjutada protsesse kultuurimaastikul?
Neid on keeruline mõjutada sügavalt. Näiteks muusikanõukogu juhatus on kultuuriministeeriumile või ka -ministrile nõu andva funktsiooniga, meid ei ole kohustus kuulda võtta. Praegu on see eriti raske. Kultuuri areng käib ju majandusega käsikäes ja teame, et igalt poolt on nüüd kärbitud, aga tehakse ka erandeid. Oleme muusikanõukogus neid proportsioone arutanud.
Loomeliitude positsioon ühiskonnas on küllalt palju muutunud. Kuidas see võiks edasi areneda?
1980ndate lõpul olid loomeliidud ühtsena üldpoliitilise liikumise eesotsas, nüüd on loomulik, et iga loomeliit vaatab ennekõike oma liikmeskonna poole ja võitleb oma huvide eest.
Aga konkreetselt heliloojate liidus …
Meie suurüritus on teada, see on Eesti muusika päevad, mis annab võimaluse tellida noortelt heliloojatelt ka teoseid ja EHLi asi on leida kate nende rahastamiseks ja üldse festivali korraldamiseks. Oleme üritanud, et meil oleks ka muidu kooskäimist, nagu oli sari „Helilooja, kes sa oled?”, ja mõni ühisettevõtmine ka väljaspool otseseid tööalaseid suhteid. Enam me ju autosid ja kortereid ei jaga, nii et roll on pigem suhtlemine riigiga läbi kultuuriministeeriumi oma valdkonna arengu nimel. Võimsalt kõlas! Teiste loomeliitude inimesed on kiitnud, et heliloojad on ühtehoidev seltskond ja omavahelisi vastuolusid pole kuulda olnud. Tahaks, et kogu muusikamaastik oleks selline – avalik sõnavahetus ei tule kasuks muusikavaldkonna prestiižile.
Muusikamaastik praegu?
Rõõmu teeb see, et on suurel hulgal häid interpreete, häid heliloojaid, on hea orkester. Aga kurvastab, et Eesti on nii väike ja kõigile tegevust leida keeruline. Jah, meil on liiga palju häid tegijaid. On nonsenss niimoodi öelda, aga kui iga tugev tegija tahab oma koori, orkestrit või festivali, siis selleks ei ole vahendeid. Ja see tekitab pingeid, kui peab ootama paremaid aegu, mistõttu vahel üritatakse liiga jõuliselt oma asja läbi suruda. Aga tegijaid jätkub.
amas näitab sinugi jutt, et elu on sind sundinud enamatesse rollidesse, kui ise oled tahtnud …
Loodan, et hakkan neid rolle nüüd vähendama. See tähtaeg siin heliloojate liidus on mulle küll viimane – see on päris kindel. Koos sellega saab vaikselt taganeda ka teistest (au) ametitest. Ehk siis jääb rohkem aega, ja mitte ainult uueks loominguks, vaid tegelemiseks ka nende helitöödega, mida ei ole avaldatud ja mis ootavad ka tänapäevast salvestamist.
Unistus?
See ongi, et tõmbaks tasapisi aktiivsemast sebimisest kõrvale – jääks mingil määral õpetamistegevust ja siis loometöö.
Küsinud ja üles kirjutanud Tiina Mattisen