Tänapäeval poleks suurt vahet, kas spordiajakirjanikud kirjutavad oma tekstid valmis nädala-paariga (nagu viimased 12 aastat on olnud) või kolme-nelja kuuga. Aeg, võrreldes sellega, mil kirjutasid Heuer ja Kivine, on hoopis teine.
Vene ajal ilmusid päevalehed neljaleheküljelistena. Spordile oli pühendatud pisike nurgake viimasel küljel. Pikemad spordilood ilmusid teisel-kolmandal küljel ja need olid kaks-kolm nädalat ette planeeritud (sageli lükkus loo avaldamine edasi, sest leht pidi avaldama mõne Moskva või kohaliku parteiliidri pika kõne). Kaheksaküljeline Spordileht ilmus kolm korda nädalas, koosseis oli suur ja sealgi ilmus palju sellist materjali, mis oli varem ette valmistatud. Päris puhkekodu oli aga kaks korda kuus ilmunud ajakiri Kehakultuur. Nii ajakirja kunagised töötajad kui ka kaastöölised meenutavad toimetuses hommikust õhtuni kestnud malelahinguid.
Kolleeg Vello Kala kirjeldas kümmekond aastat tagasi vaimukalt okupatsiooniaegset spordiajakirjanike töötempot. Tema humoorikas keelekastmes oli tegemist omamoodi Vana-Kreekaga, kus spordiajakirjanikud päevast päeva filosofeerisid spordi üle. Aega oli laialt käes, Eesti oli okupeeritud, meie sportlaste võimalused heidelda välismaal olid pisikesed, ajakirjanikest pääsesid üksikutele tiitlivõistlustele eelistatult KGB kaastöölised.
Toonane aeg soosis publitsistikat ja spordi teemal oli võimalik kirjutada vabana ideoloogilisest saastast. Televisioon ei mänginud spordi vahendamisel sellist rolli nagu täna ja see sillutas teed olümpiaraamatutele. Paljud eestlased said alles olümpiaraamatutest (ja mitu aastat hiljem!) teada, kuidas oli kulgenud üks või teine võistlus. Teatud mõttes oli olümpiaraamatu autor monopoolses seisundis: tema teadis, mis olümpial oli juhtunud, raamatunäljas lugejad aga mitte.
Tänapäeval on kõigil kiire, spordiajakirjanikel eriti. Enamik võistlusi toimub nädalavahetusel ja argipäeviti algavad võistlused õhtuti. Spordiajakirjanikud saavad harva endale lubada kaht vaba päeva nädalas. Kui anda olümpiaraamatu tegemiseks paar-kolm kuud, ei oleks sel kvaliteedi koha pealt erilist efekti. Aeg ei soosi süvenemist. Spordiajakirjandus on muutunud tükitööks, kus teksti ülesehitus on paigas ja loomingulisus vajunud tagaplaanile. Kiireloomuline igapäevatöö tähendab seda, et ajakirjanik lükkaks raamatusse kirjutamist ikka edasi ja tähtaja lähenedes kribaks oma peatükid ikka nädala-paariga valmis. Parema tulemuse annab just kiire kirjutamine: siis on muljed värsked ja saab töö kiiremini kaelast ära.
Meie kultuuri- ja spordikirjandust rikastaks ühemehe-olümpiaraamat. Aga kas leidub kirjastust, kes julgeb sellise projektiga riskida? Kas leidub omanäoline kirjutaja, kelle olümpiakogemused ja -mõtted huvitaks lugejat? Olümpialkäik ja hilisem kirjutamine nõuab aega ning põhitööst vabaksvõtmist. Kas meil leidub ülepea sellist erudeeritud ja sõnaosavat vabahärrat, kes saab endale sellist luksust lubada? Antiik-Kreeka ajastu meie spordiajakirjanduses on lõppenud ning Heueri ja Kivise kombel süvenemine ja kirjutamine pole igapäevatöö kõrvalt võimalik (muidugi on iseküsimus, kas nimetatud kahe tasemel tegijaid üldse ongi).
Erinevalt Veiko Märkast ei näe ma mingit jumet asjaolul, et Torino raamatu on käsile võtnud Eesti Olümpiakomitee (EOK). Kuuldavasti valmib seegi paari-kolme nädalaga, aga hoopis iseküsimus on, kas olümpiakomitee peaks ülepea tegelema kirjastamisega. Raamatu peale raiskab EOK kuuekohalise summa raha, mis peaks minema meie spordile ja sportlastele. Nüüd on tulemuseks see, et valmib taas kaks olümpiaraamatut, mis ülesehituselt ja tasemelt võrdsed. Aga EOK kulutatud summa võrra on Eesti sport vaesem.