„Ikka ja jälle tuleb tõdeda, et möödunud aegadest vestelda pole enam kellegagi, sest põlvkond, kes on sündinud taasiseseisvunud Eestis, vaatab otsa, silmis küsimus „kes sa niisugune oled ja kust sa tuled?“. Kui aga juhtun vanast Eestist mõne sõna pillama, jään varsti vait ja küsin endalt: „Keda see enam huvitab?““¹

Valter Ojakääru lahkumisega on lõppenud üks väga mahukas peatükk eesti muusikaloos. Jäänud on aga rõõm pärandist, mille haare ulatus sõjajärgsetest aastatest tänapäevani. Ojakääru fenomenaalselt entsüklopeediline mälu on teada: praeguses ajas tunduvad sellised museaalsed oskused supervõimena, mille arendamine nõuaks ebatavaliselt põhjalikku süvenemist. Aina kahanev, sihitult põiklev lühimälu toetub abi­vahendite armeele ja laialdaselt heroiseeritud hetkes elamine kannab juba ammu algidee vääritimõistmise läägeid vilju. Juhtmeid katkestades pole alles justkui midagi ja ajaloo talletamise traditsioon ei kuulu kindlasti enam esma­vajaduste hulka. Kui niivõrd laialt teemalt eesti muusikalukku tagasi naasta, siis on meil aga Valter Ojakääru meenutamiseks peotäis autoriloominguga vinüülplaate ning uhke virn põhjalikke teoseid pop- ja džässmuusikast koos raamatuseeriaga eesti levimuusika ajaloost.

Esimese Eesti aja ja sõja üle elanud inimesena oli Ojakäär oma meenutustes ja kajastustöös täpne ja faktipõhine, tema stiili juurde ei kuulunud liigsed emotsioonid ja eneseavamine. Teatav idealism ja sõjaeelne, suurlinlikke noote esindav coolness hoidis aga oma sädet läbi kõigi tema tegemiste. 1930ndate Ameerika džässipuhangust inspiratsiooni saanud saksofonistist kujunes integreerija, kelle propageeritud moodsad kõlavärvid suutsid läbida ka kõige jäigema ajastu piirangud. Tänapäeval elame argipäevasena tunduvas loominguvabaduses, mille pehmete servade tekitatud mugavustsoonid kängutavad kire ja annavad teed olemasoleva mugavale taastootmisele. Just järjepidev ja olude komplikatsioone ületav loometung on põhiline, mille mõistmine Ojakääru tolmusena näivad kaadrid taas ajakohaseks teeb.

Olemata radikaal ja kiirvoolude tagaajaja, kujunes Valter Ojakäärust nõu­kogudeaegse eesti muusika vaieldamatu autoriteet. Omamoodi märgiliseks ajastute pöördumise tähiseks sai tema laialdast tuntust kogunud teos „Popmuusikast“ (1978). Ajal, mil maailma muusikatuuled olid jõudnud ka siinsete kõige kopitanumate kardinate taha, kujunes eesti esimene popipiibel kapsaks loetud allikaks ja paotavaks ukseks välismaise, tihtipeale patumaigulise muusika poole. Paralleelid neli aastat varem avaldatud sensatsioonilise soome tõlkeraamatuga „Avameelselt abielust“ polegi nii kohatud, kuna mõlema tsitaadid on jõudnud folkloori küll humoorikal, küll kurikuulsal kujul. Terav silm paneb kindlasti tähele raamatute sarnast kaanestilistikat, kus lõburajoonilik puna-must kontrastfoto tähistabki kõike keelatut ja piilumisväärset. Kahtlemata võib ette kujutada, milliseid vastakaid põkkumisi võisid põhjustada „Popmuusika“ põhjalikud narkokirjeldused ja 1970ndateks juba igas värvitoonis laiali plahvatanud stiilide virvarri noomivamad toonid eelkõige kohalike muusikavärskendajate hulgas. Iroonilisel kombel elab raamat oma elu edasi isegi tänapäeva ühismeedias, kus konteksti tabamata pakuvad endiselt elevust just rokimaailma pahelised kirjeldused. Sellistest hoiakutest loobudes muutub aga tekst mitmetähenduslikuks ja ülimalt laiahaardeliseks sisevaateks möödunud sajandi popmuusikasse, millest võib leida kaineid kõrvalpilke ja taasavastamist praegugi. Ojakääru kultusraamatu järeltõukeks võib pidada ka Anne Ermi koostatud taskuraamatut „Polkast rokini“ (1984) ja faktipõhisusele vastanduvaid isiklikumat laadi kokkuvõtteid, nagu Mart Juure „101 Eesti popalbum“ (2010) ja Tõnis Kahu „Viis + sõnad“ (2006).

Tõenäoliselt ei olnud ka 1980ndad vanade kõlade kuldaeg: uuenenud ameerikalikke ideaale väljendasid nii rokk­hotellilik rahvalikkus kui ka elektroonika võimalustest innustunud sünte­saatoripõhine joon. Hüvastijätt kuld­se estraadiga toimus paralleelselt rah­vusliku eneseleidmisega, mil hüljati loomupäraselt kõik, mis seiskunud aegu meenutas. Valter Ojakääru tohutust poolehoiust ning sümpaatiast kõikide üleminekuaja artistide ja stiilide vastu saab aga aimu tema pea tänapäevaste tegijateni ulatuvast teatmeteosest „Oma laulu me leidsime üles“ (2010).

1990ndate vaakumis leidsid Ojakääru palad mõnevõrra ootamatu kodu hoopis vasttärganud eesti under­ground-skeenes, kui Marju Kuudi 1971. aastal salvestatud „See pole see“ tõusis substantsidest läbiimbunud afterparty-olengutel lausa ikoonilisse staatusesse. Sama stilistikat markeerib sama loo internetiavarustest püütav Paavo „Paf“ Eensalu (Quite, Jagaspace) džässilik trip-hop-töötlus. Värske kümnend sai jälle nautida džässi- ja üldse retrokõlade tõusu. Nostalgiapõhiste pidude hitivalikus kohtusid Valter Ojakääru palad taas oma kunagise svingseksteti Rütmikud (1947) liikmete Arne Oidi ja Uno Naissoo tippaegade loominguga. Meistri blaxplotation’i-hõnguline jazz-funk-hitt „Rasked veosed“ kaunistab kindlasti ka praeguste kohalike funkster’ite plaadikohvreid.

Kuigi korüfee aktiivne tegevus heliloojana oli möödunud sajandi lõpuks täielikult publitsistika- ja raadiotöö ees taandunud, pälvis tema looming veel korduvaid austusavaldusi (kogumik „Meeletu maailm“ 1998 ja Tallinna Linnateatri tribuutplaat „Valter Ojakäär – laulud“ 2009). Laialt tuntud on ka Metsatölli folk-metal-nägemus palast „Oma laulu ei leia ma üles“ (2005), kus loo algne intiimne ambivalentsus leidis palju sirgema ja ründavama vormi.

Palju polegi rääkida nullindatest, Ojakääru tänapäevast mõjujõudu võib aga pigem tajuda järelkajadena. Muusika­pärandiga otsest muret pole: regulaarsed retrolained toovad tema aegumatud kõlad tagasi ja loota võib, et kodumaise vinüülibuumi haldajad panevad eesti estraadiobskuursuste avastamise kõrval tähele ka maestro vähem tuntud muusikali- ja sümfooniapalu. Suurem ülesanne ja kohustus seisab aga ees niigi kaootilise eesti muusikapildi kroonikutel, kel jätkuks idealistlikku entusiasmi infot koguda, analüüsida ja selge pilguga talletada. Meil on väga kõrgel tasemel muusikakriitikuid ja edendajaid, kuid uue aja vasted teosele „Popmuusikast“ ootavad kannatamatult käsilevõtmist. Mugavast tugitoolist tuleb püsti tõusta nii allakirjutanul kui ka mitmel teisel ning seda kõigepealt alati usaldusväärse ja kaljukindla juhtfiguuri Valter Ojakääru auks.

„Nii väga, kui me ka sooviksime näha asju harjumuspärastele kohtadele paigale panduna, kogeme ikka ja jälle, et maailma ja elu püsiv liikumine on midagi segi ajanud. Nimetanud mingi kunstinähtuse avangardseks, modernseks või progressiivseks, seisame peagi taas tõsiasja juures, et suhted on muutunud.“ ²

1 Valter Ojakäär, Valter Ojakäär ja muusika. Naeru ja nuttu pikalt eluteelt, TEA Kirjastus, 2013, lk 7.

2 Valter Ojakäär, Popmuusikast, Eesti Raamat, 1978, lk 6.